Koduabiline. Kathryn Stockett

mulle miski uudis. Igal pool linnas on eraldi tualett värviliste jaoks, ja ka enamikus majades on see nõnda. Aga eidan sinnapoole pilgu ja miss Skeeter jälgib mind, ning ma tardun paigale, tundes, et kohemaid läheb mul aprasti.

      „Pakun üht ärtut,” ütleb miss Walters.

      „Ei tea. Raleigh hakkab just oma äriga pihta ja maksude aeg varsti käes… meil on praegu üsna raske aeg,” sõnab miss Leefolt murelikult kaarte uurides.

      Miss Hilly räägib aeglaselt, justkui määriks glasuuri koogile: „Ütle Raleigh’le, et iga penn, mis ta tualeti peale kulutab, tuleb talle tagasi, kui selle maja maha müüte.” Ta noogutab, nigu oleks iseendaga nõus. „Kõik need majad ehitatakse ilma eraldi ruumideta teenija jaoks? See on lihtsalt ohtlik. Kõik teavad, et neil on teistsugused haigused kui meil. Pakun kahekordselt.”

      Võtan kuhja salvrätte. Ei tea miks, kuid äkitselt tahan teada, mida miss Leefolt selle peale kostab. Ta on mu ülemus. Eks igaüks taha teada, mida ülemus tast arvab.

      Miss Leefolt tõmbab ühe mahvi ja ütleb: „Oleks jah tore, kui ta seda, mis majas on, ei kasutaks. Pakun kolme potimasti.”

      „Just seepärast ma tulingi välja selle koduabiliste jaoks mõeldud sanitaaralgatusega,” ütleb miss Hilly. „Haigusi ennetava meetmena.”

      Üllatav, kuis mul õhku puudu tuleb. Olen juba pikka aega õppinud niimoodi oma äbi mitte välja näitama.

      Miss Skeeter tundub olevat täielikus segaduses. „Kodu… mis asi?”

      „Seaduseelnõu, mis näeb ette, et igas valgete poolt asustatud majas oleks värviliste majaabiliste jaoks eraldi tualettruum. Olen sellest teada andnud isegi Mississippi osariigi peaarstile, küll varsti paistab, kas ta seda ideed toetab. Mina passin.”

      Miss Skeeter, tema vahib pahaselt miss Hillyt. Paneb omad kaardid tagurpidi lauale ja ütleb asjalikul toonil: „Võib-olla peaksime lihtsalt sinu jaoks tualettruumi väljapoole ehitama, Hilly.”

      Oh eldeke, kus nüüd jäi toas vaikseks.

      Miss Hilly ütleb: „Ma arvan, et sa ei peaks värviliste küsimuse üle nalja heitma. Igatahes mitte siis, kui tahad edasi jääda klubi toimetajaks, Skeeter Phelan.”

      Miss Skeeter toob kuuldavale midagi naerutaolist, kuid võin pea anda, et ta ei pea öeldut naljakaks. „Mida? Sa … lööksid mind minema? Sellepärast, et ma sinuga ühel nõul ei ole?”

      Miss Hilly kergitab kulmu. „Teen kõik mis tarvis meie linna kaitsmiseks. Sinu käik, ema.”

      Lähen kööki ja ei tule enne välja, kui kuulen ust sulgumas miss Hilly selja taga.

      Kui tean, et miss Hilly on läind, panen Mae Mobley mängunurka ja lohistan prügikasti välja tänavale, sest täna tuleb prügiauto. Sissesõidutee otsas tagurdavad miss Hilly ja ta ull ema mulle peaaegu otsa, siis üüavad aga sõbralikult ja valjuhäälselt, et vabandavad. Mina vantsin majja tagasi, õnnelik, et mul põle jälle kaht murtud jalaluud.

      Kui kööki lähen, leian sealt miss Skeeteri.Ta nõjatub vastu letti, nägu on tõsine, veel tõsisem kui tavaliselt. „Ah, see olete teie, miss Skeeter. Kas võin teile midagi pakkuda?”

      Ta vaatab välja sissesõiduteele, kus miss Leefolt räägib läbi autoakna miss Hillyga. „Ei, ma lihtsalt… ootan.”

      Kuivatan käterätikuga kandikut. Kui talle vilksamisi pilgu eidan, on ta murelikud silmad ikka veel aknale suunatud. Ta ei näe välja nagu teised prouad, pikk, nagu ta on. Tal on äste kõrged põsesarnad. Sinised silmad, mis löövad pilgu maha – see jätab temast kuidagi argliku mulje. On äste vaikne, ainult väike raadio leti peal mängib gospleid edastaval raadiolainel. Soovin, et ta läheks köögist nüüd minema.

      „Kas see on preester Greene’i jutlus, mis sul raadiost tuleb?” küsib ta.

      „Jah, proua, seda see on.”

      Miss Skeeteril ilmub huultele midagi naeratusetaolist. „See meenutab mulle kangesti minu teenija täiskasvanuks saamist.”

      „Jah, ma tundsin Constantine’i,” ütlen.

      Miss Skeeter pöörab silmad aknalt minule. „Ta kasvatas mind, kas sa seda teadsid?”

      Noogutan, soovin,et põleks miskit öeld.Tean liialt palju sellisest olukorrast.

      „Olen püüdnud hankida ta perekonna aadressi Chicagos, kuid mitte keegi ei oska mulle midagi öelda.”

      „Ka minul ei ole seda, proua.”

      Miss Skeeter pöörab silmad tagasi aknale, miss Hilly Buickile. Ta raputab pead, äste natuke. „Aibileen, see jutt siin toas… mõtlen Hilly juttu…”

      Võtan kohvitassi ja akkan seda erilise oolega kuivatama.

      „Kas sul ei ole kunagi soovi, et võiksid… midagi muuta?”

      Ja siis ei saa ma midagi parata. Vaatan talle otse silma sisse. Sest see on üks rumalamaid küsimusi, mida eales kuuld olen.Tal on segaduses, vastikust väljendav ilme, justkui oleks kohvi sisse suhkru asemel soola pand.

      Akkan uuesti pesema, nii ei näe ta, et silmi pööritan. „Oh ei, proua, kõik on hästi.”

      „Aga see jutt seal toas, tualetist…” ja täpselt selle sõna peale tuleb miss Leefolt kööki.

      „Ah, siin sa mul oled, Skeeter.” Ta vaatab meid mõlemaid kuidagi veidralt.„Vabandust, kas ma… segasin teie jutuajamist?”Seisame mõlemad ja mõtleme, mida ta küll kuulda võis.

      „Pean nüüd kiirustama,” ütleb miss Skeeter. „Homme näeme, Elizabeth.” Ja tagaukse avand, ütleb ta: „Tänan lõuna eest, Aibileen,” ja juba ongi läinud.

      Lähen söögituppa ja hakkan bridžilauda koristama. Ja täpselt nii, nagu ma arvasin, tuleb miss Leefolt sinna mulle järele, uulil naeratus nagu tavaliselt, kui ta ärritunud on.Ta kael on õieli, nagu ta oleks valmis minult miskit küsima. Talle ei meeldi, kui tema äraolekul tema sõpradega räägin, talle põle see kunagi meeldind. Alati tahab ta teada, millest me räägime. Tuhisen tast mööda kööki, nagu teda põlekski. Panen pisitüdruku kõrgele istmele ja akkan ahju puhastama.

      Miss Leefolt tuleb mulle sinna järele, silmamunad suured kui ämbrid või kuis iganes nende kohta öelda. Pisitüdruk sirutab käed, et emme ta sülle võtaks, aga miss Leefolt teeb kapiukse lahti, nagu ei märkakski last. Siis lööb ukse kinni ja teeb teise lahti. Lõpuks ta lihtsalt seisab seal. Olen neljakäpakil põrandal. Üsna varsti on mu pea nii sügaval ahjus, et paistab, nagu tahaks ma end surnuks gaasitada.

      „Sinul ja miss Skeeteril oli selline nägu peas, nagu te oleksite millestki hirmus tähtsast rääkinud.”

      „Ei, proua, ta lihtsalt… küsis, kas ma tahaksin mõnd vana riideilpu,” ütlen ja mu jutt kostab kui kaevu põhjast. Rasv võtab juba käevartel võimust. Siin lõhnab nigu kaenlaaugus. Ei lähe minutitki, kui igi jookseb mööda nina ja iga kord, kui seda püüan ära pühkida, tekib mu näole kõntsatomp. Tõesõna, kõikse ullem koht maailmas on ahju sisemus. Kui siin peadpidi sees oled, siis kas küürid seda või muutud ise praeks.Tean, et täna ootab mind jälle ees unenägu, et jään ahju kinni ja gaas keeratakse lahti. Aga oian oma pea selles irmsas paigas, sest oleksin pigem ükskõik kus, kui vastaksin miss Leefolti küsimustele selle kohta, mida miss Skeeter mulle öelda püüdis. Kui ta küsis, kas ma tahan, et võiksin asju muuta.

      Natukese aja pärast miss Leefolt mühatab ja läheb välja autovarjualusesse. Läks vist otsima kohta, kuhu mulle uus värviliste tualettruum ehitada.

2. peatükk

      Siin elades ei saa sellest kunagi aru, aga Jacksonis Mississippi osariigis elab kakssada tuhat inimest. Näen neid arve ajalehes ja imestan alailma, kus need inimesed küll kõik elavad? Kas äkki maa all? Sest tean peaaegu kõiki, kes minu pool silda elavad, ja ka paljusid valgeid perekondi, ja nendest ei saa kohe kindlasti mitte kahtesada tuhandet kokku.

      Kuus päeva nädalas sõidan bussiga üle Woodrow Wilsoni silla sellele poolele, kus elavad miss Leefolt ja tema valged sõbrad – seda piirkonda kutsutakse