Head pahad poisid. Ivar Soopan

kinni,”ütles ta tõsiseks tõmbudes.

      „Täitsa jama!” pahandas Ants. „Ma ju rääkisin miilitsale, et pole vaja teda milleski süüdistada.”

      „Sellest pole kasu. Seadus pidi selline olema, et kui keegi saab autojuhi süül viga ja on kauem kui 21 päeva haiglaravil, siis algatatakse süüdlase vastu automaatselt kriminaalasi kehalise vigastuse tekitamise eest,” rääkis Oliver, mida oli kuulnud.

      „Siis oleks pidanud siit enne jalga laskma,” vastas Ants vihaselt. „Mida need arstid ka teavad, ei ole mul midagi nii hullu viga, et poleks võinud kodus lamada.”

      Ants tundis end Raini vanglasse sattumises süüdi. Õnnetus võinuks juhtuda ka siis, kui roolis oleks olnud Ants. Oli olnud ainult rumal juhus, et nii läks. Auto oli märjal teel sügavast august läbi sõitnud, Rainil rooli käest löönud ja kraavi sööstnud. Ants meenutas haiglas lamades tihti, kuidas auto kõigepealt vasaku külje ette viskas, kuidas ta kõrvalistmelt ise roolist kinni haaras ja kuidas auto siis parema külje ette viskas, kraavi poole liikus, kraavipervelt lepavõsa maha niitis ja siis kõrvaltee alt läbi mineva betoontruubi otsa sööstis. Kokkupõrge oli nii tugev, et auto põrkas tagasi. Löögi sai auto parem külg, kus istusid Ants ja Oliver. Poisid olid autost välja lennanud, sest turvavööd olid lahti. Ju vastu ust põrgates olidki Antsu põlv ja ribid viga saanud. Rainil oli turvavöö kinni ja temaga ei juhtunud midagi. Ka Oliveril polnud peale kriimustuste häda midagi, kuigi oli ühe päeva haiglas veetnud.

      „Kui pika karistuse Rain sai?” küsis Ants.

      „Kolm kuud,” vastas Oliver tõsiselt.„Jah, oleks võinud hullemini minna, aga jama ikkagi, et minu pärast,” lausus Ants.

      „Nojah, eks talle määrati karistus ka sellepärast, et miilitsate jaoks oli tegemist ärandamisega,” jätkas Oliver. „Nad ei arvestanud, et sina olid ema auto ära ajanud, roolis oli ju Rain.”

      Ants pidas ka ärandamissüüdistust enda veaks. Ta oli juba avariipaigal pakkunud, et ütleb mentidele, et oli ise autoroolis, kuid Rain keeldus sellest. Tegelikult oli see arusaadav, sest Ants oli õlut joonud ja just sellepärast Rain sõitiski. Tema polnud õlut võtnud ja pakkus end ise juhiks.

      „Kui ma oleksin ise roolis olnud, oleksin saanud ainult trahvi,” tõdes Ants kibedalt. „Mind nad poleks saanud vangi panna, sest enda vigastuste pärast mind karistama poleks hakatud. Lubadeta sõitmise ja ärandamise eest poleks nad mulle kindlasti nii karmi karistust määranud.”

      „Ah, mis seal enam, ära põe,” lohutas Oliver.

      „Kuidas ma siis ei põe – mina võtsin auto, minul polnud lube, mina olin purjus…” jättis Ants lause lõpetamata ja vaatas aknast välja.

      „Tead, nii kui välja saad, lähme vanglasse Raini vaatama,” katkestas Oliver vaikuse. „Viime talle mingit nodi ja…”

      „Muidugi lähme. Kas või neljakäpukil lähen! Ja ma tean väga hästi, mida talle sinna viia tuleb,” ütles Ants. „Teed tuleb viia.”

      Oliver vaatas sõpra üllatunult: „Teed!? Segi oled või?”

      „Jah, teed. Tongi tead Kellerist?” küsis ta.

      Oliver raputas pead.

      „Noh, Tongi Raimot, see kutt, kes on kinni istunud. Lahe kutt on, aga purjus peaga läheb segaseks. Ta kunagi rääkis, et vangis on tee raha eest. Nad teevad sellest jooki ja sellest jääb laksu alla.”

      „Aa, see Tong, tean jah. Ma sain ta käest kunagi kolki. Mitte kõvasti, aga natuke,” meenutas Oliver. „No siis viime teed jah, kui sellest abi on.”

      „Ma helistan sulle, kui välja saan. Lähme haiglast otse sinna.”

      Oliver noogutas ja tõusis. „Hea küll, ma hakkan minema.”

      Ants tahtis ettepoole kummarduda ja sõbrale patsi lüüa, aga valu ei lasknud. „Näeme jah, sa osta Rainile nodi valmis.”

      POISID LEIAVAD SOBIVA ONNIKOHA

      Jan ja Silver astusid mööda metsaalust. See oli suurte puudega vana mets ja teerada oli juba kinni kasvanud. Rada ääristavate puude küljes võis veel näha aastakümnete eest pandud okastraadi juppe. Kunagi kasutasid seda rada talumehed, kes teiselt poolt metsa mööda rada veiseid ajasid. Enne kolhoosi aega oli Kelleri asula ümbrus metsi täis ja karjatatavaid lagendikke oli vähe. Nii tõidki talumehed oma loomad kauge maa tagant lagendikule, kus nüüd asusid Jani ja tema naabrite majad.

      Jan oli seda rada sageli käinud, kuid mitte kunagi lõpuni. Metsa teises otsas, kus maa oli soisem, oli rada täiesti kinni kasvanud. Sinnapoole poisid astusidki.

      „Näe, siin on vana kuivenduskraav,” osutas Silver samblaga peaaegu kaetud aimatavale kraavile. Mõne sammu järel seisid nad kraavi ees ja Silver vajutas jalaga sambale. Jalg vajus sügavale ja sai märjaks.

      „Vesi on all,” teatas ta.

      „Ega me palju kaugemale minna saagi, peame siitkandist sobiva koha otsima. Muidu peab laudu liiga kaugelt tassima,” lausus Jan.

      Poisid kõndisid mööda kraaviperve teerajast paremale.

      „Mis sa sellest kohast arvad?” küsis Silver.

      Sõprade ees seisid neli kuuske, mis ei olnud küll üksteisest võrdsel kaugusel, kuid moodustasid siiski nelinurga, ehkki ebakorrapärase.

      „Täitsa kobe, miks mitte. On teeraja lähedal ja samas metsaäärest piisavalt kaugel,” lausus Jan.

      „Siis on otsustatud, siia ehitamegi,” ütles Silver ja patsutas üht kuuske.

      Sobiv onnikoht leitud, asutasid poisid end lauajahile. Selleks tuli minna vaid mõnesaja meetri kaugusele ehituse juurde.

      „Kuss!” sisistas Jan äkki ja kükitas. Ta uuris võõra maja juures toimuvat.

      Silver laskis end kärmelt sõbra kõrvale kükakile.

      „Maja kõrval liikus keegi. Ootame natuke,” sosistas Jan ja piilus lauavirna tagant ettevaatlikult sinnapoole.

      Lagendikul asuv maja onni juurde ei paistnud, aga kui keegi ehitusel tööd tegi, kostis metsa haamrilööke ja saagimist. Jan ja Silver taipasid, et järelikult kostavad ka nende ehituse helid majani, kui nad metsas tööle hakkavad. Jan aga rahustas sõpra, et sellest pole midagi, sest teisel pool metsa ehitati samuti maja ja seepärast peaks arvatama, et hääled tulevad sealt.

      Poistele sobis see hästi, et onnikoht oli kahe ehitatava maja vahel, sest nii sai mõlema juurest laudu näpata.

      „Näe, läheb ära,” ütles Silver.Maja juures kohmitsenud mees kõndis mööda teed eemale. Jan tundis teda, see oli naabrimees Margus Kaarelson.

      „Hakkame aga pihta,” oli Jan hakkamist täis ja lõi käed esimese laua külge.

      Poisid ei võtnud laudu virna otsast, vaid tirisid neid teiste laudade vahelt. Nii ei jäänud näha, et keegi on vargil käinud. Lauahunnik oli vähemalt kaks meetrit kõrge ja mitu meetrit lai. Kui mõlemal poisil oli viis lauda käes, asetasid nad need üksteise peale ja hakkasid metsa poole vedama.

      „Järgmise satsi võtame Ivanovi maja juurest,” seletas Jan.

      Tehti veel mitu retke. Juba samal päeval sai poistel onni põrand valmis ja kohe meisterdasid nad ka redeli.

      „Kui me sellise tempoga teeme, siis nädala või kahega peaks valmis saama,” ütles Jan. „Kui ainult laudu jätkuks. Liiga palju neid virutada ei saa.”

      „Ma toon homme kodust ka mõned. Küll jätkub,” arvas Silver ja peitis haamri puu äärde sambla alla. Jan tegi oma haamri ja saega sama.

      Mööda vana karjatamisrada kodu poole sammudes nägid sõbrad taas puude all haigrut, kes ikka veel oma poega otsis.

      NÄPP NÕUAB VÕLA TASUMIST

      „Makaronid, makaronid, makaronid,” mõtles Rain järjekordsele tülgastavale lõunasöögile. Nüüd oli ta juba mitu nädalat vanglas olnud ja ahastuse äärele jõudnud.