Head pahad poisid. Ivar Soopan

aga ta vabandas, sest sõpru oli vanglas vaja. „Ära nüüd solvu, kui varas, siis varas.”

      Näpp ei öelnud enam sõnagi ja sõi putru. Tegelikult oli ta kõige ehtsam taskuvaras, aga kuna neist ei peetud vanglas lugu, toonitas ta aĺati, et oli vangi kukkunud suurema vargusega. Kongikaaslased teadsid, et Näpp oli varastanud tühjaks ühe sovhoosi söökla kassa ja samal ööl tagatipuks ka tänavakioski. Vähemalt nii oli Näpp ise rääkinud.

      Tegelikult oli asi olnud teisiti. Ta jäi vahele Viljandi bussi jaamas ootajailt rahakottide varastamisega. Miilitsatele oli ta ammune tuttav ja ka korduvalt vahele jäänud, kuid pisikeste summadega. Vanglasse viis teda lõpuks see, et ta sattus Tallinna endise kriminaaljälituse töötaja peale. Bussi oodanud miilitsa rahakotis oli olnud tavatult suur summa – üle kahesaja rubla, mida oli rohkem kui kuupalk – ja mees märkas, kui poiss oma näpud tema põuetaskusse ajas. Näpp jõudis küll rahakotiga jooksu panna, kuid üks bussijuht, kes oli poissi varemgi bussijaamas tegutsemas näinud, hüppas just sel hetkel bussist välja, kui poiss sellest mööda tormas, ja lõi ta pikali. Näpp tabati teolt ja sai karistuseks üheksa kuud noortevanglat.

      Nüüd oli ta söömise lõpetanud ja sättis end lahkuma. „Hea küll, Kivipea, ma annan sulle andeks, et sa mind taskuvargaks nimetasid,” kuulutas ta ülbelt.

      Rainile tegi see nalja, aga ta püüdis mitte naerda. „Võitema, väike sibul, annab mulle andeks,” mõtles ta, kuid ei öelnud midagi.

      „Vaatasin, et oled kõva löömamees. See on hea, sest rusikad lastakse siin kärmelt käiku,” targutas Näpp. „Aga mõistust läheb siin ka vaja. Kui vahel abi vajad, siis anna teada, aga arvesta, et siin majas abi maksab.”

      Rain kuulas Näppu, ja kuigi tolle toon ajas talle jälle naeru peale, sai ta aru, et poisi jutus on iva sees. Ta tahtis midagi öelda, aga kui silmad tõstis, oli Näpp juba laua juurest lahkunud.

      Rain sõi kausi tühjaks, viis nõud pesuruumi luugi juurde ja läks tagasi kongi. Tal oli nüüd vanglas kaks tuttavat – üks, kes teda vihkas, ja teine, kes talle millegipärast külje alla puges. Vähemalt polnud Näpp vaenulik.

      Rain astus oma voodi juurde ja tahtis pikali heita, kui märkas, et tekk on ühe koha peal muhkus – lahkudes oli ta teki sirgeks tõmmanud. Ta vajutas käega tekile ja tundis, et selle all on midagi.

      Rain tõmbas voodiriided eemale – lina peal oli prillitoosisuurune ajalehenutsakas. Rain harutas paki lahti – seal oli must puru. Ta tõstis paki nina juurde ja nuusutas. See oli tee, tavaline must tee. Kuigi ta ei saanud tuhkagi aru, miks keegi tema voodisse teed oli peitnud, pakkis ta selle uuesti sisse ja asetas paki voodi kõrvale kapisahtlisse.

      EBAMEELDIV AVASTUS

      „Vaata seda kohta!” näitas Jan Silverile. „Ah, ei, seal on ainult kolm puud koos,” lisas ta pettunult. „Nelja on vaja, kolmega ei saa hakkama,” sõnas Silver. Poisid jalutasid kodu lähedal metsa all. See oli üsna tihe segamets. Jan polnud varem sügaval metsas käinud, aga nüüd kondasid nad just kaugemates ja kõrvalisemates paikades.

      Äkki jäi Jan seisma. Ta kummardus: „Tsss!”Silver kükitas Jani kõrvale. „Mis on?” küsis ta sõbralt.„Seda näed?” suunas ta sõrme otse ette. „Mis lind seeseal on?” Silver pingutas silmi. Poistest paarikümne meetri kaugusel puude vahel kõndis suur hallikas lind. „See on kurg,” teatas Silver. „Ise oled kurg,” nähvas Jan, „kurg on pealt valge, mustade tiivaotste ja punase nokaga. See on aga hall. Näed, nokk on imelikku kollakat värvi ja silmade juurest lähebtriip. Kurg pole selline.”

      Hall lind keeras pead ja liikus poiste suunas. Poisid võpatasid. Metsavaikuse käristas pooleks vali häälitsus: „Khräi!” See hääl oli jubeda kõlaga – terav, järsk ja käskiv.

      „Äh, ma tean, mis lind see on!” lausus Jan. „See on haigur, hallhaigur.”

      „Kust sa tead? Ma küll sellist lindu ei tunne,” teatas Silver.

      „On küll haigur. Kas sa pole siis seda häält siin metsas varem kuulnud? Ma olen küll tihti kuulnud, eriti õhtuti. Ükskord isa käest küsisin, et kes sellist häält teeb. Ta ütles, et hallhaigur,” rääkis Jan.

      Silver kehitas õlgu.

      „See on üks veider lind. Püüab järvedest kalu, aga pidavat konni ja muid elukaid ka sööma,” seletas Jan. „Aga imelikuks teeb ta see, et ta elab metsas puu otsas. Ta on küll kure moodi, aga kurg pesa metsa ei tee. Ikka kuhugi avarasse kohta üksiku puu või posti otsa. Haigur valib aga puu välja metsast.”

      Poiste jutu ajal oli lind lähemale tulnud. Ta sammus väärikalt ja häälitses taas.

      „Äkki tal on midagi viga?” küsis Silver murelikult.

      Haigur ei kõndinud enam nende poole, vaid tagasi jämeda puu juurde. Poisid hiilisid ettevaatlikult lähemale ja jäid ootama. Haigur tegi aeglaselt ringi ümber puu. Ta langetas pea ja tonksas midagi nokaga. „Khräi!” kostis taas.

      „Kas sa näed, mis seal maas on?” küsis Jan.„Nagu nukk või midagi sellist,” pakkus Silver.

      „Nukk! Nalja teed…? Näh, on jah nagu nukk,” imestas Jan.

      Äkki kostis tema jala alt murduva oksa praksatus. Lind ehmatas ja kiirustas eemale.

      „Näed, mis sa nüüd tegid!” heitis Silver ette.

      „Mis tegin, mis tegin… no juhtus nii,” torises Jan.

      Kui haigur kaugemale läks, liikusid poisid lähemale. Jan ja Silver jäid heleda nuku juures seisma ja kummardasid.

      „See on ju linnupoeg! Surnud vist,” ütles Jan umbusklikult.

      Silver kükitas ning katsus pika kaela ja jalgadega valget linnukest.

      „Noh, on või?” oli Jan kärsitu.

      „On jah,” sõnas Silver vaikselt.

      „Vaeseke. Kust ta siia sai?” küsis Jan sosinal.

      Silver vaatas enda ümber. Puualune samblik oli täis valgeid lärakaid, mis nägid välja nagu linnu väljaheide. Puuokstel ja tüvel oli samuti valgeid laike. Silver vaatas üles.

      „Kuule, sellel haigrul on siin puu otsas pesa,” teatas ta.

      Jan pööras pilgu üles. „Võib küll olla. Paistab, et see pisike haigur on pesast välja kukkunud ja surma saanud,” pakkus ta.

      „Tead, matame ta maha, ega me saa teda siis vedelema jätta,” ütles Jan ja hakkas ise sõrmedega pehmet sammalt ja mulda kraapima. Silver tuli sõbrale appi ja mõne minutiga oli pikergune auk valmis.

      „Nii,” sõnas Jan. Ta tõstis paarikümne sentimeetri pikkuse haigrupoja auku.

      „Kas peame kolm peotäit mulda ka peale viskama?” küsis Silver natuke kahtlevalt. Inimeste matustel nii tehti.

      „No eks sa viska, aga me peame talle ju niikuinii mulla peale ajama. Mis seal siis vahet, kas kolm korda või rohkem,” lausus Jan.

      Jan patsutas mulla kinni ja ajas end püsti.

      Kui poisid eemaldusid, liikus vana haigur matmispaigale lähemale. Ta kõndis ümber puu, seisatas, astus siis oma võnkuval kõnnakul metsa alt välja lagendikule ja tõusis tugevate tiivaliigutustega õhku.

      RAIN JÄÄB VÕLGU

      Raini pea oli mõtetest paks. Viimased nädalad olid möödunud nagu õudusfilmis – avarii, sõbra juures haiglas käimine, siis ülekuulamised miilitsas, kohus ja kõige lõpuks kohtuniku sõnad: „Kolm kuud vangistust noortevanglas!”

      Rain keeras end kõhuli ja peitis näo patja.

      Ta oli alles paar päeva vanglas olnud. Ükski sõber polnud teda vaatamas käinud. Ümberringi olid võõrad näod, vastikud pilgud ja närviline õhkkond.

      „Kivipea, sinu kord on tuba koristada!” hõikas nurgavoodis lösutav turske sell, kes oli valvuriga ülbitsenud. Teised poisid keerasid pead ja ootasid reaktsiooni.

      Rain vaatas