Head pahad poisid. Ivar Soopan

seda onni, mis me mõne aasta eest saare peale ehitasime?” küsis ta siis.

      „Muidugi mäletan! Käisin seal tiigi ääres alles paari nädala eest kala püüdmas. Otsisin meie parve, aga see on vist ära mädanenud.”

      Parve ehitamine oli võimas ettevõtmine. Kui Villu õnnetu surm välja arvata, oli see olnud tore suvi.

      „Aga ehitaks sel suvel ühe onni. Kohe hästi suure ja ägeda, nagu väikse maja lausa,” jätkas Silver.

      Jan jäi mõttesse. Plaan polnud paha. „Kuhu sa selle ehitaksid?” küsis ta.

      „Metsa ikka.”

      „Kas siia meie juurde?”

      „Siia jah, hea kodu lähedal ehitada. Anna mulle pliiatsit ja paberit, ma joonistas sulle, millise võiks ehitada.”

      Silver laskis pliiatsil käia. Jan aga mõtles samal ajal, kus võiks onnile metsas parim paik olla.

      Nii Silver kui ka Jan olid aasta eest Kellerist välja eramajadesse kolinud. Mõlema poisi vanemad töötasid Kelleri õllevabrikus ja kolhoos ehitas selle töötajatele eramajad.

      Jan elas metsa ääres ja Silver mõnisada meetrit kaugemalmetsa sees lagendikul.

      Poiste majade vahel oli otseühendus, nad said teineteisega iga hetk suhelda, kui aga tahtmine tuli. Nimelt oli Jan saanud sünnipäevaks „Kaja”. See oli nagu telefon – komplektis olid puldid, mis tuli omavahel juhtmega ühendada. Puldil oli mikrofon ja väike kõlar. Peapult oli Jani toas, teine pult Silveri juures. Kui Silver tahtis Janiga rääkida, vajutas ta nuppu ja Jani pult hakkas pinisema. Jani peapuldil oli aga see hea omadus, et ühte nuppu vajutades oli kuulda, mis teisel pool räägitakse. Nii kuulas ta vahel salaja, kuidas Silveri isa poisiga pragas või kuidas sõber oma õde kiusas.

      Poiste vahel otseühenduse loomiseks kulus palju telefonikaablit. See lookles läbi metsa ja oli puude külge kinnitatud. Mõnikord oli keegi selle läbi lõiganud, kuid piisas juhtmeotste ühendamisest ja isoleerpaelaga katmisest ning side taastus.

      „Kajaga” mängisid poisid õhtuti enne magamaminekut laevade pommitamist.

      Kui Silver oli joonistamise lõpetanud, nihutas ta paberi Jani ette.

      „Näe, vaja on sellist kohta, kus on neli jämedat puud. Nende vahele teemegi onni. Põranda võiks maast teha nii kõrgele, et mahume alt läbi käima. Sisse pääseme mööda redelit, mille saame onnist lahkudes ära peita, et teised sisse ei saaks,” seletas Silver asjalikult.

      Jan vaatas joonistust ja kortsutas kulmu. „Oota, aga see on sul ju nii väike, ainult üks korrus,” ütles ta. „Kui juba teha, siis ikka vähemalt kahekorruseline.”

      „Arvad või? Aga siis läheb selle ehitamiseks liiga kauaaega.”

      „Las läheb, pikk suvi ees, mis meil siin ikka tarka teha oleks.”

      Silver leppis sõbra plaaniga. Ta hakkas juba teist korrust peale joonistama, kui pliiats äkki seisma jäi.

      „Ei-ei. Siis läheb palju rohkem materjali. Ja kuule, kust me laudu saame? Neid kulub päris palju,” küsis ta nõutult.

      „Küll me leiame, ega lauad ole maailmast otsa saanud! Sa muudkui joonista plaan valmis ja ma mõtlen muule,” vastas Jan.

      Silver kehitas õlgu ja jätkas sirgeldamist.

      Jan jäi aga mõttesse. Tal polnud õrna aimugi, kust laudu võtta.

      „Käes!” ütles Jan valjult.

      „Mis sul käes on?”

      „Kust laudu saada. Välja mõtlesin!” teatas Jan. „Ivanovid ehitavad teisel pool metsatukka ju maja. Seal on terve hunnik laudu. Ja nende kõrval ehitavad maja Kaarelsonid, neil on ka laudu.”

      „No ja siis. Lähed küsid või? Ja arvad, et nad annavad meile oma majaehituseks mõeldud materjali? Loll oled, ei anna nad midagi,” kahtles Silver.

      „Muidugi ei anna. Me võtame salaja,” ütles Jan kavalalt. „Seal on neid laudu nii palju, et keegi ei pane tähele, kui virna vahelt mõned ära viime.”

      „Ega neid laudu nüüd ainult mõned ka vaja lähe. Ikka päris palju läheb, kui kahekorruselise onni ehitame.”

      „Pole hullu. Kui neil ükskord neid laudu vaja läheb, onmeil onn juba valmis ja ega nemad mäleta, mitu lauda neil täpselt oli.”

      „Nojah, võib-olla. Tead, mul on kodus ka natuke laudu, võime sealt juurde virutada, sest ega isa neid niisama vist annaks,” lausus Silver.

      „Väga hea. Näita nüüd, mis sul seal on,” ütles Jan.

      Silver näitas pilti. Janile see meeldis, kuid ta tahtis täiendusi teha. Ta võttis pliiatsi ja joonistas teise korruse lae peale käsipuu.

      „Näe, teeme katusele luugi ja paneme üles piirde ette. Nii on meil kolmas korrus ka. Nagu veranda või nii,” ütles Jan.

      Silver kallutas pea küljele ja vaatas pilti. „Miks mitte, siis saame seal üleval ka olla. Tuleb lausa kolm korrust.”

      „Just! Äge ju?”

      „Pole viga,” nõustus Silver. „Aga nüüd aitab, pean koju minema. Homme vaatame lauavirnad üle ja otsime onnile sobiva koha.”

      Jan noogutas. Onni ehitamise mõte oli ta meeled haaranud, kuid Raini kohta kuuldud lugu ei tahtnud kuidagi ununeda.

      ESIMENE TUTVUS

      „Tagumikud maast lahti!” kõlas uksest sisse astunud turske vangivalvuri läbitungiv hääl.

      „Ära karju,” ütles valvuriga samas kaalus noormees vaikselt ja jäi voodile istuma.

      „Mis sa ütlesid?” pöördus end lahkuma sättinud valvur ümber ja vaatas küsivalt ringi. „Kes see kobises?”

      Toast kostis ainult unist nohinat ja riiete sahinat. Poisid ajasid rõivaid selga ega teinud valvurist väljagi.

      „Kui te oma keelt hammaste taga ei hoia, saadan ühe teist kartsa, on ta siis süüdi või ei ole. Selge?!” kärkis mees, tõmbas praokil ukse lahti ja astus välja.

      „Lase püksi!” kostis taas turske poisi suust, aga juba valjemini.

      Poisid turtsatasid, kuid kõva häälega naerda ei julgenud. Minuti pärast olid kõik tumesinistes, halvasti selga istuvates riietes ja sättisid end hommikusöögile.

      Rain astus teiste järel. Sööklaruumis võttis ta kandiku ja plekist sööginõud. Need olid libedad. Tema kaussi plärtsatas kaerahelbepuder, klaasi valas köögitoimkonna poiss piima.

      Rain lasi pilgul üle laudade käia. Ta otsis oma kongi poisse, sest võõraste sekka poleks teda niikuinii istuma võetud.

      „Tule istu minu kõrvale, kivipea!” hõikas üks kiilakas. Rain teda ei tundnud, kuid oli oma kongis näinud.

      „Näita, kas muhk on ka otsaees?” küsis poiss ja uuris Raini laupa. „Päris hea laksu panid Topusele, kutil on mõlemad silmad sinised.”

      Rain vaatas laua teises otsas istuvat poissi, keda kutsuti Topuseks. Nüüd nägi ka Rain, et tema naabervoodi elaniku silmavalged välkusid tumesinistes silmakoobastes ja nina oli paistes. Topuse pilk kohtus korraks Raini omaga.

      „Kuidas su nimi oligi?” küsis Raini uus tuttav.

      „Rain.”

      „Rain Kivipea, selge värk. Mina olen Kaarel, aga siin kutsutakse mind Näpuks.”

      Raini küll häiris talle pandud hüüdnimi, kuid ta ei hakanud vastu ajama.

      „Miks sind Näpuks kutsutakse?” uuris ta.

      „Ah, vana asi, lubasin kunagi kongis, et varastan vangivalvurilt kongivõtmed ära. Pärast seda kutsuti mind Pikaks Näpuks, aga kuna ma olen nii lühikest kasvu, siis unustati varsti nime esimene osa ära,” rääkis poiss naeratades.

      Rainile Näpp ei meeldinud, jättis lipitseva mulje. Väike kasv aitas kaasa,