Head pahad poisid. Ivar Soopan

valdas samasugune tunne nagu siis, kui pidi naabervoodi Topust ründama. Kuna tookord see mõjus, otsustas ta seekordki ülbitsejale vastu seista. Ta tegi seda endalegi ootamatult äkiliselt, kui välkkiirelt püsti kargas. Ta seisis pika ja laiaõlgse rahuliku olekuga poisi ees, kes Raini ootamatule hüppele isegi ei reageerinud.

      Rain kohmetus.

      „No ja mis edasi? Tahad mulle ka oma kivipeaga laksu anda? Lase käia, jupats!” lausus poiss külma kõhuga.

      Rain mõistis, mida võõras „jupatsi” all mõtles, sest too vaatas talle ülevalt alla.

      „Hakka aga pihta, ega see sul siin hotell ole, et keegi koristama tuleb,” jätkas võõras.

      Poisi rahulik toon rahustas Raini, kuid ta polnud kindel, kas praegu peaks olukorraga leppima või enda eest seisma. Viimases hädas vaatas ta Näpu poole, sest kedagi teist ta ei tundnud.

      Näpp pilgutas talle silma ja tõusis. „Ega sul vist midagi muud üle jää kui lapp kätte ja küürima,” teatas ta Rainile.

      „Sellest nüüd küll abi pole, kretiin,” mõtles Näpu sõnadest nördinud Rain.

      „Kui sul just tšaid ei ole?” katkestas Näpp Raini mõttekäigu.

      „Mis tšaid?” ei saanud Rain aru.

      „Ta ei tea, mis on tšai! Nojah, sa oled ju kivipea!” hõikas Raini siniste silmaalustega naaber ja naeris. Ka teised naersid.

      Rain keeras end ümber ja tahtis mõnitajale juba virutada, aga ei saanud paigalt, sest tema vastas seisev poisimürakas haaras tal rinnust kinni ja tõmbas enda poole.

      „Kuhu nüüd, jupats! Rahune. Kas tal on tšaid?” küsis ta ja vaatas üle õla Näpu poole.

      Näpp kehitas õlgu. „Kes teab, äkki on, aga hoiab endale,” vastas kiilakas taskuvaras muiates.

      Hiiglane puuris pilguga Raini. Poisi kulmud tõusid kaar jalt peaaegu poole otsaesiseni, kui ta küsis: „Noh, Kivipea, on siis või?”

      Rain oli segaduses. Ta ei saanud ikka aru, millest jutt käib, kuid hetke pärast meenus talle, mida tšai tähendab. See oli vene keeles tee. Ta oli seda ju koolis õppinud.

      „Ahjaa, mulle ei tulnud meeldegi. Muidugi on,” pobises ta.

      Rain püüdis sammu voodipeatsi poole astuda, kuid turske poisi tugev haare hoidis teda paigal. Poiss lasi ta kaheldes lahti. Rain kummardus ja võttis sahtlist teepaki.

      „Aga palun, ma polegi suurem asi teejooja,” lausus ta.

      Poiss krahmas paki enda kätte, keeras ringi ja läks sõnagi lausumata minema.

      Rain jäi voodi juurde seisma ega osanud midagi öelda ega teha. Ta ei mõistnud, miks see tee nii tähtis oli.

      Ta suundus juba ämbrit ja lappi võtma, kui turske poisi sõnad teda katkestasid: „Mine maga edasi. Topus, sina pesed põranda puhtaks!”

      Siniste silmaalustega poiss ajas end vastumeelselt istukile. „Miks mina? Las Kivipea peseb, ta pole veel kordagi pidanud pesema!” hädaldas Topus.

      „Ole vait ja tegutse!” tuli kiire vastus.

      Rain astus tagasi voodi juurde ja istus. See oli imelik, et vaid mõne hetke eest oli teda sunnitud end alandama ja põrandat pesema, kuid kõike muutis üks tühine teepakk. Rain oleks tahtnud kelleltki aru pärida, aga ei julgenud. Ta vaatas taas Näpule küsivalt otsa, kuid see ainult muigas ja pilgutas jälle silma.

      Topuseks kutsutud poiss jõllitas Raini vihaselt, kuid võttis pesuvahendid ja hakkas tegutsema.

      Järgmisel hommikul sööklas istus Näpp Raini lauda.

      „Sa oled ikka täitsa roheline,” ütles ta naerdes.

      „Mis mõttes roheline?”

      „Ütleme siis nii: sa oled veel vanglavärgis väga loll,” seletas Näpp.

      Rain sai sellega ainult nõustuda, oli ta ju kõigest paar päeva müüride vahel olnud.

      „Kas sa siis ei teadnud, et tšai on meil siin peaaegu kõige tähtsam asi?” küsis Näpp.

      „Miks see nii tähtis on?” uuris Rain.

      Näpp raputas naerdes pead: „Kas sa pole kunagi kanget teed joonud?”

      „Ikka olen.”

      „Ma mõtlen väga kanget, kohe väga-väga kanget,” jätkas Näpp.

      „Tavalist teed olen joonud, natuke kangemat ka.”

      Näpp tegi pettunud näo.

      „Hea küll, eks ma siis seletan. Vaata, vanglas pannakse teeklaas pooleldi teed täis, vesi aetakse keema ja see seisab seal, kuni tuleb peaaegu läbipaistmatu vedelik.

      See on nii kange, et kui seda jood, siis saad kaifi,” rääkispoiss.

      „Teest saab siis kaifi?” uuris Rain.

      „Nojah.”

      „Kui kaifi saab, siis pole see vist tervisele eriti kasulik,” arvas Rain.

      „Ja mis siis! Ega see siin sanatoorium ole,” teravmeelitses Näpp.

      Rain pidi Näppu uskuma, kuigi jutt tundus veider.

      „Ja vaata, kui sul on vanglas teed, siis oled sa tegija vend. Tee on nagu raha. Kui tahad kelleltki midagi saada, siis anna talle teed, selge?” küsis Näpp.

      Rain noogutas.

      Aga siiski jäi talle segaseks, kust teepakk tema voodisse sai. Vastus tuli kohe.

      „Nii et sa oled mulle võlgu, Kivipea,” teatas Näpp ja tõusis lauast.

      Rain mõistis nüüd, et tänu Näpule oli ta küll pääsenud koristamisest, kuid end ka võlglaseks teinud. See ei meeldinud talle üldse.

      ANTS TUNNEB END SÜÜDI

      Ants lebas juba viiendat nädalat haiglas. Tema paremat jalga läbisid poldid, mis luid paigal hoidsid. Lakkamatult tuikav jalg oli toe peale üles tõstetud.

      Kui ta end liigutas, lõi ka rinnust valu läbi. Rinna ümber olid arstid tõmmanud sideme, kuigi pealtnäha midagi katki ei olnud. Side oli tugevasti ümber rinna ega lasknud Antsul sügavalt hingata. Ega ta oleks ka sidemeta hästi hingata saanud, sest siis oleks jälle nagu noaga seestpoolt torgatud. Seda valu tekitasid murtud roided. Neid ei saanud kipsi panna, vaid ainult õiges asendis hoida, et need ise aja jooksul kokku kasvaksid.

      Ants oli Raini klassivend. Nad elasid küll eri asulates, aga käisid tihti teineteisel külas. Ants oli natuke punkar ja natuke rokkar. Ega ta isegi täpselt teadnud, kumb rohkem. Igatahes kandis ta kõrvarõngast – hõbedast risti –, mis kõndides kõrva otsas kõlkus. Augu oli ta kõrva ise haaknõelaga teinud. Oli natuke valus, kuid Antsu see eihuvitanud.

      Ka nüüd voodis lebades ei hoolinud ta valust. See polnud nii suur, et poleks välja kannatanud. Ja kui valu läkski liiga suureks, andis haiglaõde valuvaigistit.

      „Mis jalg teeb?” küsis Antsu sõber Oliver.

      „Pole häda midagi. Arstid pingutavad üle, täitsa normaalne on,” vastas Ants. „Roided teevad rohkem valu. Naerda ei saa ja köhida ja aevastada on ka vastik, siis torkab valusalt.”

      Oliver muigas salakavalalt. „Kaks tomatit läksid üle sõidutee – prtss-prtss!” rääkis ta justkui muuseas totaka anekdoodi ja hakkas ise kõva häälega naerma.

      „Hihii…!” püüdis Ants naeru tagasi hoida, aga kuigi hästi see ei õnnestunud. „Ära jama niimoodi! Jube valus on naerda,” pigistas ta läbi hammaste ja kokkusurutud huulte.

      „Ehee! Hea küll, ma rohkem ei tee,” lubas Oliver naerdes, kuid ei saanud kiusatusest jagu ja ütles veel kord: „Prtss-prtss!”

      Ants hoidis end tahtejõuga tõsisena ja vaatas sõpra etteheitvalt.

      „Aitab, rohkem ei tee,” lubas Oliver muiates. „Aga kuidas muidu enesetunne on?”

      Ants