Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

kõnniteele. Ning kohe tundis ta ennast taas turvaliselt. Peab ütlema, et ta kohanes tavaliselt kõikjal ja kõigega kiiresti, lennult, ilma pooltoonideta ja vahevaevadeta. Nii ka nüüd. Ta manas näo riiklikuks, haavunuks, ta vaatas hukkamõistvalt esiaknasse. Asjata sai seda tehtud … Sest nüüd nägi ta juhi nägu. Midagi saatanlikku selles küll polnud, ometi taandus Daume kähku. Teda seirasid rahulikud, külmad, pilklikud silmad. Harilikud silmad, ja nägu oli samuti harilik: noorem keskiga, südamlik vuntsisirp nina all … Mis see Daume asi oli, kui nii võtta! Ta võinuks selja pöörata ja uhkena lahkuda. Aga Daume seisis kui nõiutult paigal, hõredas lumesajus, täitevkomitee valgustatud fassaadi paistel. Veel kaua rikkus see alandav viivitus ta enesetunnet … See võõra mehe pilk tegi ta millegipärast araks, meenusid igasugused ebameeldivused – asja ees, teist taga. Meenusid mitmed suuremad või väiksemad sigadused, mis ta oma elus oli korda saatnud. Üldse oli tunne, nagu oleks ta tükkis oma hingega röntgeni alla sattunud. See oli lollimoodi primitiivne ja samas, absoluutselt ühemõtteline elamus. Raik Daume mõistis ühe lühikese piinliku silmapilgu ajal, et see võõras mees polnud temaga suhelnud ainult seetõttu, et oli temast võrratult üle – nagu prints vürtspoodnikust, kindral lipnikust, minister ametiühinguaktivistist. Üle – aga milles? Seda Daume ei teadnud …

      Siis sõitis auto minema, mõne sekundi pärast taastus Daumegi. Teisiti polnud see võimalik, teisiti oleks Daume rikki läinud. Misasja, kas teda enne vähe vahitud oli? Asi need kahe hullu põrnitsemisedki üle elada … Häh! Ei, Raik Daume ei tohtinud rikki minna! Ta süütas piibu ja tõttas oma teed. Tänavaristil rohelist foorituld oodates märkas ta äkki, et hoiab ikka veel kinnastatud käes seda õnnetut kolmerublalist. Ta pidi selle juba taskusse torkama, kui märkas, et tegu polegi kolmekaga. Talle oli antud viieline!

      Võõras oli talle ise jootraha maksnud. Mille eest? Jutu eest või?

      Daume vandus vaikselt, aga väga ropult. Viielise torkas siiski taskusse.

      Süttis roheline tuli ja Daume kadus õhtusesse inimsumma. Piip suus, diplomaatkohvrike näpus, energiline ja elegantne – vihane ja omamoodi kena tüse mees.

      Aga „Žiguli” keeras mõne minuti pärast kuskil tiiru teinuna Võidu väljakule tagasi ja veeres parkimisplatsile. Juht astus välja, lukustas ukse, vaatas portfelli (temalgi oli diplomaat) näpus kõlgutades hajameelselt ringi, naeratas heatahtlikult külmetavale miilitsast noormehele ja kõndis siis kiirustamata vanalinna suunas. Näärikuuse värviliste tulede paistel tundus, nagu oleks ta vahepeal jõudnud juuksuri pool käia ja oma muhedad vurrud maha ajada.

      3.

      DAAM DUŠI ALL

      Tsentri ja Mustamäe vahele kiilus end madal ja vaikne Lilleküla. Nagu talveõhtuti ikka, oli aedlinnas väga pime ja väga vaikne. Raagus õunapuudes rabistas tuul. Teravad lumevihurid rabistasid vastu kasvuhoonete klaasi. Kusagil hakkas, asja ees, teist taga, haukuma hüsteeriline peni. Iluaiad olid paksu lumevaiba all. Armastuse ja hoolega ehitatud eramute omapära jäi talvepimeduse varju. Elektrit tarvitati siin linnajaos kokkuhoidlikult – igas majas kumas vaid üks aken, äärmisel juhul ehk kaks. Ainult üks maja säras täistuledes. Jäi mulje, nagu toimuks seal pidu. Aga ei. Majast ei kostnud muusikatki, rääkimata rõõmsast jutukõmast. See valgest silikaatkivist kahekordne elamu polnud halvem ega parem teistest, ei eriti suur ega kaugeltki tilluke. Selles oli viis tuba, rääkimata kõrvalruumidest. Tähtsaim neist oli vannituba. Tõeline kõigi mugavustega puhtusetempel, kus ei puudunud miski, isegi dušikabiin mitte. Majaehitajal oli kunagi õnnestunud oma veekommunikatsioonid linna soojaveetrassiga ühendada. See tähendas ta naisele väga palju.

      Tiina Rekk armastas veeprotseduure. Ta lausa jumaldas neid. Duši all käis ta võimaluse korral kaks korda päevas, vannis vähemalt üle päeva. Kaks korda nädalas külastas ta „Tööjõureservide” siseujulat, suved aga veetis enamasti Paralepa lahes või Mustas meres. Mees nimetas teda lüüriliselt näkikeseks. Tõsi küll, liiale ta sellega ei läinud, ta oli karge inimene. Karge ja eakavõitu. Aga sellest polnud midagi, viimasel ajal olidki vanad mehed moes. Tiina suhtus abikaasasse hästi. Mees oli töökas. Ta oli mõistev. Tal olid head närvid. Ta oli tubli mees, vaimse töö reavõitleja. Hetkel viibis ta komandeeringus. Ta nimi oli Voldemar.

      Tuled särasid kõigis ruumides seepärast, et Tiina oli midagi otsinud. Vist lemmikpastakat? Aga mis tähtsust sel enam. Nüüd seisis ta duši all ja ümises laulda. Ta oli kahekümne nelja aastane – juba! kõigest! Ta oli ilus. Talle oli seda räägitud. Ta oli ennast ise peeglist uurinud. Tal polnud põhjust endas kahelda. Möödunud suvel oli tema fotoportree kaunistanud ühe ajakirja tagakaant, sinna aga, nagu teada, igaüks ei satu. Ka keha oli tal tipp-topp. Ka seda oli talle öeldud. Mõne detailiga oli looja ehk liialegi läinud. Rinnapartii võinuks vähem lopsakas olla, sest renessanss oli ammu lõppenud. Aga seda arvas Tiina rohkem enesekriitika korras.

      Ta silmad olid suured, helesinised ja tundusid natuke rumalatena. Aga naisel ei tohigi liiga tark pilk olla. Oma varjamatult naiivse vaatega oli Tiina osanud nii mõnegi ohtlikuks pöörava situatsiooni juba eos tühistada. Tal oli suurevõitu, meelas ning alatihti ilmeid vahetav suu. Seda võis nimetada ka tujukaks. Tiinal oli täiesti ükskõik. Hetkel oli tal hea tuju. Pikad tumepruunid juuksed voogasid üle näo ja kaela, Tiina väänles veejoa all ning laulis.

      Sule silmad,

      kui ma tulen!

      Kui ei tule,

      siis ma suren!

      See laul polnud targem ega lollim sadadest endasugustest. Ühe töökaaslase mees tegi sihukestega aeg-ajalt raha, kirjutades noid tosina kaupa vähempopulaarsetele ansamblitele. Või kes teda teadis, ta võis ka hoobelda. Tiinale see mees eriti ei meeldinud. Nende vahel polnud kunagi tekkinud salapäraseid pilgupingeid, mida Tiina oli õppinud nii loomulikuks pidama, et nende puudumine mitte ainult ei hämmastanud, vaid isegi riivas teda. Mis laulukesse puutus, siis seisnes selle väärtus ennekõike asjaolus, et Tiina oli selle nüüdsama ja siinsamas duši all välja mõtelnud. Tiina oli nutikas ja elurõõmus, lõbus ja võluv, ta polnud elus veel midagi olulist kaotanud. Või kui oligi, ei tahtnud ta sellest vähimatki mäletada. Võitnud oli ta aga väga palju. Kui nii võtta, siis koguni duši ning vanniga individuaalmaja. Aga niimoodi mõtelda tähendas pahatahtlik olla. Tiina võidud olid tulnud niisama lihtsalt ning loomulikult nagu hommikune päikesetõus. Ta pidas seda kõike ülimalt loomulikuks. Uued rõõmud, uued võidud kangastusid horisondil, puhusid talle läbi veepladina paljutõotavaid fanfaare, panid ta laulma laulukesi, mille ta kohemaid ära unustas, et jälle uusi lõõritama hakata. Kahe rinna vahel plinkis tilluke kuldristike, naise ainus kehakate sel hügieenitunnil. Ristike väreles elamise lihtsast rõõmust, ristike hüples mingite ähmaste, ent paljutõotavate tulevikumiraažide taktis, et seejärel tuksuda kaasa uuele rütmile, uuele laulule, mis sündis siin duši all niisama lihtsalt, nagu kookonist saab liblikas. Liblikas ei küsi, kust ta tuli, kuhu läheb.

      Silmad kinni, juuksed pahmakana poolel näol, väänas Tiina oma ilmekad huuled mingisse blaseerunud grimassi, punnitas ümara kõhu ette, upitas küünarnukid õieli ning hakkas häälele karedust andes rockirütmis möirgama:

      Mida sa vaatad, võõras mees?

      Kas pole mina nüüd sinu ees?

      Mida mõtled, võõras, nüüd veel?

      Tee siis seda, mida teeb üks

      meeeeeeeees!

      Tiina oli majas üksi. Ta võis endale kõike lubada. Ta võis olla nii lapsik, kui tahtis. Ometi kohkus ta viimasest kähinast isegi, jäi vakka, kuulatas veepladinat, imestas oma imelikku tuju, muigas, raputas pead, muutus taas malbeks näkikeseks ning sukeldus vaiksesse kümblusmüsteeriumisse. Aga viimane improvisatsioon jäi millegipärast meelde. Tema meelest oli selles midagi.

      Kes ta siis oli, see kümblev Tiina, kas estraadilauljatar, poetess või koguni kompositsioonisaladusi tundev noorik, nagu neid tänapäeval aeg-ajalt isegi keskkoolitüdrukute seas ette tuleb? Ei see, teine ega kolmas. Ekslikult võis teda pidada lihtsalt üheks meie päevade nooreks väikekodanlaseks, sest mitmed märgid (muretu ellusuhtumine, üleolev hoiak energia kokkuhoidu, viietoaline eramu, kuldristike