Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

autos käituda. Miks ka mitte! Viimasel ajal oli tema käsutuses üsna tihti ametiauto. Tumepruun „Volga”, eemalt vaadates ja eriti fotol sama hea kui süsimust. Aga tihti põimusid ta tööaeg ja eraelu sedavõrd, et tuli eratranspordi teenuseid kasutada. Mis seal ikka, ta ei nurisenud. Tormakas aeg ning bensiinilimiidid taksopargis olid tekitanud nii-öelda sotsiaalse tellimuse erasõidukite järele. Service ületas riiklikud võimalused igati. Tihtilugu juhtus, et vaevalt oli Daume pikka taksojärjekorda jõudnud, ringi vaadanud, tusaselt piibu järele kobanud, kui juba astuski ligi viisakalt sosistav eraomanik. Reeglina abivalmis, reeglina aupaklik. Daume ei imestanud juba ammugi, miks kümnete teiste seast just tema välja valiti. Ta mõjus usaldusväärselt, ta mõjus mehena, kes oskab mõista pisikese bisnessi võlusid ja vaevu. Harva öeldi talle ära ka siis, kui ta endale ise sõiduki valis. Ta eelistas alateadlikult soliidselt tumedavärvilisi autosid. Kunagi ei peatanud ka „Zaporožetsit”. Valida tuli samuti osata, äraütlemine pani kauaks muretsema, sundis endas kahtlema, tekitas kummaliselt ebakindlaid meeleolusid. Aga seda juhtus viimasel ajal harva. Asi polnud loomulikult kohevas karvamütsis või hoolitsetud habemes. Asi oli hoopiski muus: energias ja elegantsis.

      Hulk aastaid oli kulunud, enne kui Daume oli lõplikult enese leidnud. Kõike oli olnud, isegi kõhklusi ja alandusi, rääkimata maailmale nähtamatutest pisaratest. Nüüd, parimas keskeas, oli Raik Daume niivõrd energiline ja elegantne mees, et seda võis eksimatult tajuda isegi pimedas ja tuisuses talveõhtus.

      Minut oli möödas, võib-olla koguni kaks. Energia pluss elegants voogasid Daume bioväljas, nii umbes kolmekümne sentimeetri raadiuses ta elutervelt pakatavast näost, nad otsisid rakendust. Daume tundis suhtlemisvajadust. Mis sellest, et autoomaniku selg oli veel täiesti anonüümne. Ka anonüümsus võib olla hubane või koguni vennalik.

      „Suitsu teed, peremees?”

      Miks ka mitte, niimoodi algavad elus ja kirjanduses paljud dialoogid ning monoloogid. Nii algavad sõprused, vandenõud ja ülekuulamised. Ja nagu elus ja kirjanduses enamasti ikka, oli küsimus formaalne, sest autos lõhnas niigi kerge sigaretitubaka järele. Daume avas oma elegantse diplomaadi, võttis sealt paki „Camelit” ja heitis selle ühtaegu ulja, ent viisaka žestiga esiistmele. Peeglis vilksatas roolisistuja silm. Rahulikult ja fikseerivalt. Daume toppis oma piibu täis.

      Ennekõike just defitsiitseks muutunud piibutubaka „Zolotoje Runo” pärast oligi ta sinna Mustamäe kanti sattunud. Nüüd oli harjunud tubakas jälle tükiks ajaks olemas. Piibu süüdanud, auto mehise lõhnaga täitnud, alustas Daume keskustelu.

      Eks ta ole, igal inimesel omad nõrkused. Daume nõrkuseks oli oma häält kuulda. Hääl oli mehine, baritonaalne, veenev. Seda olid koolitanud pikad rääkimisaastad kõige erinevamates olukordades. Kui nii võtta, oli just nimelt hääl Daumest teinud selle, kes ta oli. Ja muidugi polnud mõtet maha salata, et suhtlemisoskus oli tal tasemel, kui mitte enamgi. Hääl hääleks, jutt tuli samuti nagu stereolindilt. Daume pani mõnikord (jah, isegi ka nüüd, parimas keskeas) lausa imeks, kust see jutt ikka tuleb. Lauset alustades polnud tal tihti aimugi, millega see lõpeb. Tavaliselt lõppes see ikka millegi energilise ja elegantsega. Muidugi, kõik eeldas meeleolu ja atmosfääri ehk lihtsalt inspiratsiooni nagu iga teinegi kunstiilming. Või siis väikest dopingut. Seegi oli hetkel olemas. Mõnikord keset säravat monoloogi imestas Daume ise: no küll sel mehel jutt jookseb, päris kahju, et keegi ei taha seda talenti kinni maksta. Ta mõtles: kõiges on süüdi eelarvamused ja vanasõna „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Eks makske mu kaup siis vähemalt hõbedas kinni, mõtles ta mõnikord muigamisi.

      Niisiis …

      „Kuidas teile, peremees,” alustas Daume taas „teie” peale üle minnes, kuna tajus, et selle anonüümse ning mittesuitsetava (miks ta veel ei suitseta, tõesti, see on ju ometi „Camel”!?) selja puhul on kõige õigem tarvitada vaheldumisi mõlemat pöördumisvõimalust, „aga mina pean ütlema, et minule need uued tänavavalgustid küll meeldivad. Ma olen neist heas arvamuses. Nende kumas on midagi elegantset. Muide, minagi olen väikest viisi automees, tõsi küll, teiega võrreldes kohutavalt andetu asjaarmastaja, kes esimese lume langedes oma hobu kohe talli viib.” Daume luiskas. Autot tal endal veel polnud. Auto seisis lähema paari aasta perspektiivis. Ja üldse oli tegu süütu valega, vaimuinimese fabuleerimisega. Daume ei kahelnud, et ta on silmapaistev vaimuinimene. „Tunnistan ausalt, et mina ei julge talvel rooli istuda. Mul hakkavad kohe käed higistama ja tulevad meelde geomeetriatunnid, kus ma iial midagi vastata ei osanud. Millest ma rääkisin? Sellest sügavkollasest valgusest, mille paistel me vabariigi pealinna südamele läheneme. Tead sa, šeff, ma ei hakkagi sulle rääkima, et nähtavus on parem ja tunne kindlam, see on vist lapselegi selge. Ma räägin sellest, et need on tõelised suurlinna tuled. Soojad, kauged ja kõrged, kinnitan ma teile. Ma kiidan nad heaks. Kirjutan alla. Need tuled annavad meie linnale tõelise metropoliaktsendi, aga aktsendid linnapildis ja arhitektuuris, see on muide omaette teema. Me peaksime sõitma siit Riiga ja tagasi, aga ikka ei jõuaks ma seda teemat ammendada, kui ma ka vahetpidamata räägiksin. Mis on selle sügavkollase kuma kõrval need ajast ja arust neoontulukesed, kahvatud kui keskaegsed gaasilaternad? Mina olen muide põhimõtteliselt kõige uue poolt. Nii olmes, ulmes kui kõige tähtsamal tasandil. See käib muide mu kutseoskuse alla, aga ma ei hakka siin muidugi oma tööst rääkima, ütlen ainult niipalju, et valitud ametit ma ei kahetse. Ütlen alati – uus on hea ja vana seega paha. Naerukoht? Ei, ma räägin tegelikult tõsiselt. Tunnistan muidugi, et mõnikord esineb minulgi maitsevääratusi, võib-olla on mu maitse kohati isegi odav, sest muuseas meeldivad mulle ka säärased uued asjad, mis on … kuidas ma sulle seda täpsemini defineeriksin … noh, ütleme, et esiletükkivad. Silmatorkavad! Viimane sõna on parem. Mulle meeldib meie linnapilti tekkinud lai ja hooletu joon. Tähelepanelikumal vaatlemisel leiame, et see hooletus on hästi organiseeritud. Ma tunnen üht linnakujundajat, tema nimi on Juhan, aga see ei puutu asjasse. Aga tead, mulle meeldivad meie tagasihoidlike gabariitidega harjunud perspektiivitaju rabavad kõrghooned „Viru” ja „Olümpia”,” pajatas Daume ja märkis mõttes, et viimane lause oli juba natuke üle viimistletud. Piipu pahvinud, täpsustas ta nüansse, vahetas natuke tooni ja jätkas. „Mulle meeldib valgusajaleht Teenindusmaja katusel. Mind vaimustab, kui ma külmas talveöös taksot oodates võin süsimusta lõpmatuse foonil lugeda tulitähti, mis teatavad, et Rapla rajooni lüpsjad ületasid plaani. Ja tead sa, peremees,” jätkas ta usalduslikult, „mulle meeldivad kõik need meie linnahallid ja olümpiakeskused, mille kohta me teinekord väidame, et need on suurimad Euroopas. Ega vist ole, aga kes seda kontrollib? Paljukest me seal Euroopas ikka ringi hulgume, mõtle ise? Mina isiklikult olen käinud ainult kuues välisriigis, neist kaks sotsmaad ja üks ärkava Aafrika riigike. Euroopa, Euroopa … Las tema olla. Mis meil Euroopast, mis meil Aasiast, meie ajame oma asju, õigus, peremees? Millest me rääkisimegi, šeff? Millestki gigantsest … Ah jah, ma tahtsin ütelda, et mis me siin ikka popse mängime. Ei maksa unustada, et meie Oleviste kirik on juba algusest peale üks kõige kõrgemaid kirikuid maailmas. Ja nüüd ehitame Liidu üht suurimat kaubasadamat. Ja … ei, tõsi, meie väike väärikas hansalinn on juba hallist keskajast saadik põdenud parajat gigantomaaniat! Ja mulle see meeldib. Mulle meeldib pisike süütu gigantomaania, ausalt. Mulle meeldib isegi see paradoks, et mitmekorruseline kohvik, kuhu on võimalik lootusetult ära eksida, kannab ikka veel nime „Gnoom”!”

      Selle monoloogi vältel oli fooride rohelise laine harjal kanduv „Žiguli” jõudnud Mustamäe ja Lilleküla piirialadele eramutsooni. Daume tõmbas hinge, valmistus jätkama, paiskus aga samas täiesti ilmsüütult vastu esiistet. Pidurid kriiksusid ja kiljusid, Daume kaotas viivuks teadvuse. Või midagi sarnast. Ta teadvust puudutas midagi jubedat ja külma, riivates koguni kallihinnalist halli ajuollust, meenutades Daumele, et temagi on surelik. See tundus võimatu. See polnud ainult võimatu, see oli solvav. Nii solvav, et Daume ajas enese kohemaid väärikalt sirgu ning kohendas piipu. Polnuks tal seda suus olnud, oleks ta ilmselt keele otsast tüki ära hammustanud. Ja olekski sellega üks talent otsa saanud, paljud kaunid rääkimised rääkimata jäänud.

      Auto lohises heledasti kiljudes veel mõned meetrid edasi. Siis nägi Daume, kuidas otse üle kapoti kargas kergelt ja vihaselt mingi tume kogu. Känguru, mõtles Daume täiesti siiralt. Miks mitte, täpsustas ta, šokiseisundis võib ka känguruid näha. Miski inimlik pole mullegi võõras. Aga ei, see polnud känguru, see