Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Tema, Daume, polnud sedapuhku asja algataja. Nüüd algatasid asju uue ja tundmatu põlvkonna naised. Daume noorus oli möödunud märksa kesisemates oludes, võõrasse voodisse pääsemiseks pidi sageli ette kandma terve oma eluloo, unustamata seejuures lätlasest vanaisa. Nüüd tahtis ta siit minema. Ta polnud selle maja lõhnadega veel harjunud. Temalgi oli oma väärikus. Ta küsis:

      „Ah jah, muide. Sul oli mingi mure, kui sa mulle nii ootamatult helistasid? Sellest sa nagu rääkida ei jõudnudki …”

      Tiina pööritas moepärast silmi ja osatas:

      „Ah ikka tõesti ootamatult? Vaene ülemus, šokeerisin su terveks eluks ära. Sa ootasid mu kutset vähemalt sada aastat! Või kaks. Mis seal vahet. Ära hakka vaidlema, küll ma tean … Ma olen naine, ma tunnetan kõiki neid asju teisiti! Aga see … ah soo, jah, ma olin ehmunud küll. Tead, ma unustasin ukse lukustamata ja siis tuli üks hull mind siia hirmutama. Täitsa nagu õudusfilm! Mina seisin duši all, tema sõimas mu läbi ja läks minema.”

      „Duši all?” küsis Daume, vaatas kahtlevalt Tiina poole, muutus siis aga hajameelseks. Tallegi meenus midagi ebamugavat. „Hull, ütled sa?”

      „No kes ta muu ikka oli … Aga nüüd olen ma sellest täiesti üle saanud. Jama! Muide, kui vana sa oled, Daume?”

      Tiina hääl muutus taas peibutavaks. Ta paljas käsi puges graatsiliselt õõtsudes teki alt välja.

      „Kolm aastat sinu omast noorem.” vastas Daume tahtmatu jõhkrusega, surus käed püksitaskusse, välgutas silmi, õõtsutas end kandadel.

      „Nelikümmend neli …” Tiina vaatas Daumet pika pilguga. Puhkes taas naerma. „Ah, mis seal vahet. Tead sa, ega sul ole vigagi! Ära sa ainult mingeid järeldusi tegema hakka. Minu Rekk on püha inimene, teda ei saagi tegelikult petta. Tema on eriline! Ta mõistab mind. Ja üldse, tal on oreool ümber pea. Ma olen ise mitu korda näinud. Hea küll, eks sa mine siis pealegi, ainult jäta mulle paar sigaretti.”

      Daume kinkis talle terve paki.

      „Oo? Ohoo?” Tiina välgutas silmi. Nüüd olid need põhjatud kui saatus. Tiina mõtles järele ja ütles:

      „Muide, Raik Daume, sa oled geenius.”

      Hädavaevu suutis Daume sisemist võpatust varjata. Nii ohtlikuks polnud ta küll tahtnud asjadel lasta pöörduda. Aga Tiina veeris juba võõrkeelt:

      „Camel Filters … Turkish & Domestic Blend Cigarettes … Choice Quality …”

      Tiina ei märganudki, millal Daume maskuliinne ja isalik muhelus hapuks tõmbus, millal ta habe väärikalt kikki kerkis. Kust võis Tiina aimata, et oli osatanud värsket hingekriimu.

      Üksi jäänud, pani ta plaadi mängima. Vivaldi see siiski polnud, aitas Amanda Learistki. Ta kuulas maagiliselt madalat naishäält ja hakkas sirvima narmendavat raamatut, mis otsekui juhuslikult oli käeulatusse jäänud.

      See raamat oli ainus, mille ta sünnikodust kaasa oli võtnud. Keegi kodustest ei mäletanud, mil moel oli see Osvald Toominga juttude, mehhanisaatori käsiraamatute ja „Nõukogude Naise” aastakäikude sekka sattunud. Traktoristist isa oli seda raamatut põlanud, lüpsjast ema häbenedes läbi lugenud. Vanemad vennad, samuti tulevased mehhanisaatorid, olid seda lugedes ilkunud ja naernud. Mõnikord laenasid seda naabrid seal igavas kolkakülas, karedate käte ja karge ellusuhtumisega maainimesed. Iialgi ei arutanud nad selle raamatu sisu. Kui jõudis kätte aeg ja Tiina linnakoolidesse kadus, võttis ta raamatu kaasa. Tema oli ainuke, kes seda mõista ja hinnata oskas. Jah, loomulikult oli tegu Pierre Louys’ „Aphroditega”.

      Ta luges:

      „Tekkis vaikus. Orjatar tõstis käed ja kummardus maani.

      Kurtisaan jätkas:

      „Ta on kui purpurõis, täis mett ja lõhnu.”

      „Ta on kui merekoletis, elav ja pehme, mis ärkab öösi.”

      „Ta on niiske koobas, igisoe ase, varjupaik, kus inimene puhkab oma rännakul surma poole.”

      Maaslamaja sosistas väga tasa:

      „Ta on kohutav. Ta on Meduusa nägu.””

      Tiina meel muutus haledaks. Tal hakkas häbi ja kõhe. Mitu minutit lamas ta liikumatult ja põlgas iseennast ja oma käsitamatut keha. Veel mõtles ta sünnikodule. Viimati käis ta seal septembris – õunu toomas. Ta mõtles oma emale. Ta ema oli noorem kui ta abikaasa Voldemar Rekk. Aga tundus muldvanana – nagu alati. Miks? Tiina ei teadnud. Mõtted sünnikodule ja vanematele tegid ta meele raskeks. Ta oleks parema meelega tahtnud, et teda ei seoks selle kauge kolkaga miski. Mõnikord uskus ta, et seda kõike pole kunagi olnudki. Et ta on alati elanud siin selles suures linnas, selles avaras eramajas. Aga siingi olid omad hädad. Tiina ei osanud kuigi hästi keldris asuva keskkütteseadmega ringi käia, majas oli jahe. Majas hulkusid huligaanid. Majas oli käinud Daume. Tiina ei tahtnud enam uskuda, et ta ise oli Daume kohale kutsunud. Tal oli omamoodi õnnelik natuur, hirmud ja ebameeldivused ei suutnud teda kaua rusuda.

      Tavaliselt tunni või kaks. Kõige raskematel juhtudel kolm ööpäeva.

      Natuke nutnud, istus ta laua taha ja hakkas masinal tippima. Töö laabus. Ainult üks mure veel jäigi – see pagana paks Daume tundus ikka veel geniaalne olevat.

      4.

      ÖÖSEL KOHEV LUMESADU

      Õhtu sõudis õhtu jõudis tuul läks linnast minema …

      V. A. torkas paberilehe sahtlisse. Ta meel oli raske. Luulest polnud rõõmu. Teleris lõppes kohvireklaam ja jätkus komöödia. V. A. pani prillid ette ja läks oma kohale tagasi. Tema koht oli naise ja väimehe vahel. Kuueaastane lapselaps (keskmise, vallalise tütre poeg) oli teda kannatlikult oodanud. Tema koht oli vanaisa põlvedel. Ekraanil proovis üks sokuhabeme ja silindriga härra kingi jalga. Ükski paar ei meeldinud talle. Ta lahkus vihaselt kauplusest. Seejärel näitas kaamera suures plaanis ta jalgu. Need polnudki jalad, vaid kabjad. V. A. naeris koos naise, väimehe, ämma ja lapselapsega. Vanem tütar (väimehe naine) oli põhimõtteliselt vait. Ta ei armastanud labast nalja. Siis helises uksekell. Sisenesid kolmas tütar ja tema mees (teine väimees) koos lastega. Nad olid kuuske vaatamas käinud. Ilm on ilusaks läinud, ütlesid nad.

      Hõre tuisk oli märkamatult üle läinud kohevaks lumesajuks. Vanalinn oli nüüd avar, hubane, fotogeeniline. Vanalinn oli oma nägu. Tühjenevas kesklinnas sõitsid harvad trammid, agulitänavatele kerkisid hanged, uuslinnades kõrgusid paneelhiiglased nagu keset ookeani ööbivad täistuledes laevad. Ilmastikku trotsides lendas madalalt üle Mustamäe hiline reisilennuk. Reisijad vahtisid tuledemerd enda all ja üks moskvalane lausus oma sõnakehvale naabrile soosivalt: „Poleks uskunudki, et Tallinn nii suur on. Täitsa kena linnake. Tubli, eestlased!”

      Heili istus köögis akna all, jõi teist tassi teed ja vaatas välja. Lillakasmustas pimeduses hõljusid suured ja kaunid lumeräitsakad, veidi kõrgemal vilkusid maanduva lennuki punased pardatuled, ventilatsioonilõõris sosistas rahulik tuul, gaasipliidil kahises oranž leek – millegipärast meenus äkki lapsepõlv. Mitte mingi detaili või sündmuse, pildi või häälena, vaid kuidagi üldse. Meel läks härdaks. Heili katsus käega radiaatorit. See oli kuum. Alles nüüd hakkas Heili uskuma, et tal polegi enam külm. Ta tegi paar ülemist kampsuninööpi lahti.

      Istun veel täpselt viis minutit, siis pesen nõud, siis kutsun Raivo naabrite juurest mängimast koju, siis vaatan „Aktuaalse Kaamera” ära, siis teen veidike tööd, siis … Eks näis. Priiduga ei maksa praegu arvestada, temast pole praegu jutukaaslast. Temal on pillimängutuju. Las ta mängib. See pakub talle rõõmu. Mina pole asjatundja. Võib-olla on ta tõesti just selli jaoks sündinud? Nii mõtles Heili käsipõsakil laua taga istudes ja poolsummutatud saksofonikarjatusi kuulatades …

      1840-ndail aastail leiutas mitmekülgne pillimees ja andekas nuputa ja Adolphe Sax puhkpilli, mis nimetati tema auks prantsuse keeli saxophone’iks. Niisiis tuleb saksofoni sünnimaaks pidada Prantsusmaad, kuigi rangelt võttes oli leidur ise rahvuselt belglane. Ta oli siis alla kolmekümne ja elas veel ligi pool sajandit, kuid midagi samaväärset