Kalevipoja mälestused. Enn Vetemaa

Читать онлайн.
Название Kalevipoja mälestused
Автор произведения Enn Vetemaa
Жанр Зарубежные приключения
Серия
Издательство Зарубежные приключения
Год выпуска 2013
isbn 9789949935536



Скачать книгу

aga tõesti vehkat tegi, siis… ei ela ma seda üle. Taevas olgu tunnistajaks ja nuhelgu teda!”

      Seisime vaikides kustunud lõuka ääres.

      Mida me muud teha mõistsime, kui otsirännakule minna. Nüüd käisime samm-sammult läbi kõik ligemad marjametsadki. Koguni puude otsa vahtisime; ja kolme mehe ühine huilgamine, mis meie teeradu saatis, oli vägevam kui me varasem rõõmulaul iidse tammepuu all.

      Aga ei midagi. Mitte jälgegi emakesest. Otsekui oleks maa ta neelanud!

      Juba hakkas päike looja minema ja varjud venisid pikaks, sirtsude saagimine paisus kõvemaks ning kusagil eemal alustas esimene rukkirääk kõriräginal oma öist vahikorda.

      Meil tuli tagasi pöörduda. Tühjalt.

      „Ei pane ma enne lusikat suhu ega pead padjale, kui emake leitud!” kuulutasin ma pühalikult ja kutsusin vendi üles kolmandat, veelgi hoolsamat otsikäiku ette võtma.

      „Või sa nüüd pimedaga enam kedagi leiad! Homme ka päev,” arvas vanem vend.

      „Ju tuli memmel mõni ootamatu käik ette…” venitas keskmine vend. „Ja üleüldse, mis õnnetus siin ikka juhtuda sai… Jõus naine, küll tuleb hommikuks tagasi.”

      Tema viimane lause lõikas mind hingepõhjani. Mis julm kaksipidimõtlemise võimalus siit vastu kõlas!

      „Mina lähen otsima. Ja enne te mind ei näe, kui…” alustasin ma tuliselt.

      „Mis sa tühja pabistad! Tissi tahad või?” katkestas mind vanem vend tüdinult.

      Vanem venda pajatelles

      Pani sõnad sõudevalle:

      „Läki leiba võttemaie,

      Õhturooga otsimaie!”

      Keskmine vend lisas omalt poolt arvamise, et:

      „Sängi rüpes suikudessa

      Võib ehk taevaliku tarkus,

      Uku unes ilmutada…”

      Need plaanid võisid olla arukad, seda küll, kuid see „unes ilmutava taevaliku tarkuse” ootamine iseäralikku pojaarmu siiski justkui ei ilmuta.

      Minu süda aga ei andnud rahu. Mõtlesin otsemaid isa hauale minna ja talle kõik ära rääkida. Manalamehed pidada maapealsetest sündmustest teinekord rohkemgi teadma kui meie ise, ja vaevalt kiidab isa oma kalli kaasa ülespidamise õigeks.

      Nii ma tegingi; olgu aga kohe öeldud, et mul tuli pettuda.

      Õpetussõnad:

      „Tuuled juhtigu sul teeda,

      Õhud õrnad õpetagu,

      Taevatähed andku tarkust!”

      on ju üsna udused ja eemalepeletavat laadi. Praegu saan ma isa rahust muidugi täiesti aru: kui kord ise surete, küll taipate siis teiegi. Kalmukünkal seistes olin ma aga südamepõhjas pahanegi, sest ei osanud neid ähmaseid õpetussõnu tegevusplaani kokkuseadmisel kuidagi aluseks võtta.

      Kurval meelel istusin ma kivi peale maha.

      Vaatasin kaua taevatähtede kauget ükskõikset vilkumist. See oli ju kaunis küll, kuid mis tarkust sellest ammutada saab? Eriti suure hoolega uurisin ma Põhjanaela. Lootsin, et tädi Salme oma mehe kaudu mulle ehk mingeid andmeid plingib. Tühi lootus! Õnnelikus abielupõlves jäävad lihased õedki teineteisele võõraks; minu ema kadumine polnud nähtavasti enam selle pere asi.

      Ka „õrnadelt õhkudelt” polnud mingit õpetust loota – oli ju mu ema nende peamehele kunagi õige pilklikul viisil korvi andnud. Seadsin siis sammud merekalda poole, kuigi teadsin, et vaevalt Vete valitsejagi meie perele hädas appi ruttab.

      Meri hällis. Silmitsesin voogude valgeid harju, korjasin adrust suure merikarbi ja tõstsin ta kõrva juurde. Seal, karbi südames, sahisesid tõepoolest imelised ummistuuled. Tuuled juhtigu sul teeda!.. Jah, aga ma ei saa ju sihukesest undamisest sugugi aru.

      Nukralt kuulatasin ma karbi sosinaid ja kordasin kusagilt kuuldud lauset: „Inimese süda ja taeva tuuled… Ei meie neid mõista või!”

      Vaatasin merepimedusse. Seal, teispool suurt vett ahastab võib-olla just praegu mõni teine noor hing, kes tunneb, et ta elu on kaotanud mõtte ning…

      Oh sa kurat!

      Tuuslar?!

      Kas äkki tema käsi pole selles kurjas loos mängus? Sellelt korruptöörilt võib ju igat seltsi piraatlikke akte oodata!

      Pikemalt mõtlemata kargasin karsumdi! vette ja hakkasin vägevate tõmmetega hõimurahva eluaseme poole kroolima.

      Ema kadumise üldtuntud seletus – äraröövimine – oli mulle pikka aega vastuvaidlemata ja püha tõde. Alles siin, Põrgus, vana kulupäise mehena olen ma selle asja üle põhjalikumalt järele mõtelda saanud. Ma julgen need mõtted teiegi ette tuua, sest usun kindlasti, et need mu ema kaunist mälestust ei musta. Siiski ei tahaks ma neid arupidamisi kooliraamatust lugeda. Palun võtke seda arvesse.

      Hakkame õige peale mõnest vastukäimisest selles röövliloos.

      Tuuslar oli pehme südamega, armunud mees. Ühtepuhku pidin ma nägema, kuidas ema kulbi, põrandakaltsu või mõne muu üsna ohutu naiste sõjariista abiga tema ülekeevaid tundmusi jahutada mõistis. Miks ei läinud see tal siis meie jahilkäigu ajal korda?

      See oleks minu esimene küsimus. Noh, suuremat kaalu tal ehk ei ole, aga lähme edasi.

      Tuuslar oli kuldse suuga mees. Tunnistab ju kirjasõnagi, et Tuuslar olnud

      Osav sõnu seadinessa.

      Salasõnu rammu raugeks,

      Vaimustuse väsinduseks,

      Tugevuse tülpimiseks,

      Miska rammu kammitsasse,

      Võimu vangipaelu pani.

      Näete, isegi sulerüütlid, kes minu vägitegude kirjapaneku ajal veel väga ja väga puritaanlised olid, pidasid tõe nimel tarvilikuks Tuuslari vaimujõudu, millega ta naisterahvaid painutada mõistis, ausalt tunnistada. Nii et kas Tuuslaril oligi ikka vaja oma ihurammu mängu panna?

      See oleks minu teine kahtlus. Juba natike tõsisem, kuid mingem veel edasi.

      Välkude valitseja Pikri õiglases meeles pole seni küll keegi julgenud kahelda. Ei usaldata tulenooli nende kätte, kes neid valesti võiksid pruukida. Kui mitte maapealsetes riikides, siis vähemasti jumalate riigis on see tänase päevani seaduseks. Mis juhtus aga tol ammusel suvepäeval Iru mäe peal?

      Miks otsustas piksejumal hukka mõista mitte julma röövli, vaid süüta kannataja?! Metsikule leseröövijale Tuuslarile peeti parajaks palgaks väikest ehmatust, pisaraid valav ja ilmarahvast appi hõikav sangarema aga skulptureeriti ära. Kus on siin õigus? Kas tõesti oleks naist, keda poegade juurest vägivallaga eemale lohistatakse, nii karmilt nuheldud?..

      Need on keerulised küsimused. Ei saa me vist iial teada seda, kuidas asjad tõeliselt olid.

      Nüüd, kus ma kõik oma kahtlemised hinge pealt olen ära rääkinud, tahan ma aga kohe oma emakest virgasti kaitsma asuda.

      Eks olnud ta juba musttuhandele kosilasele kindla sõnaga ära öelnud, eks olnud ta oma pojad suurteks ja võimukateks meesteks kasvatanud. Me teeme õiglaselt, kui tunnistame tema emakohuse sellel saatuslikul päeval juba kuhjaga täidetuks. Eks lausunud ta eelmisel õhtul põlleservasse nuusates: „Mu poeg, sa oled küpseks saanud…” Ju oli tõesti kätte jõudnud aeg, kus vaene Tuuslar – suure talu üksildane vanapoisist peremees, kes pikkade aastate vältel oli pidanud ise nii lehmi lüpsma kui ka oma kapukaid paikama – juba tohtiski tema hoolt rohkem nõuda kui meie? Tema hoolt ja ta karmi ning hella kätt…

      Ei tea. Ei tea. Ei saagi teada. Ignoramus et ignorabimus. Ja kas on vajagi teada?

      IV

      Ent pöördugem nüüd merele tagasi.

      See