Kalevipoja mälestused. Enn Vetemaa

Читать онлайн.
Название Kalevipoja mälestused
Автор произведения Enn Vetemaa
Жанр Зарубежные приключения
Серия
Издательство Зарубежные приключения
Год выпуска 2013
isbn 9789949935536



Скачать книгу

mu armas sünnitaja võinud siiski terike vähem nipsakas olla. Jäin ju mina, teie vägilane, kellelt te palju ootasite, seetõttu mitmete maailma vägevate poolehoiust ilma, see aga on väikese rahva kangelasele liiga suur luksus.

      Näiteks pilas ema ära kuulsa Kuu. Kui too kõrge isand talle viiekümnel hobusel kuuekümne kutsariga – kah pisut isemoodi, kuid igati lugupidamist äratav reisimisviis – kosja sõitis, polevat mu ema vaevaks võtnud isegi mitte saunast välja tulla. Ta lõõritanud ukse vahelt, et:

      „Ei mina, kulda, lähe kuule,

      Hõbe, ei ööde valguselle!

      Korra tõuseb koidukulla,

      Vahel päeva veerengulla;

      Vahest peab vahti päevallagi,

      Luurib laia lõuna alla!”

      Mõistan täiesti, et Kuu rohked ametid, tema muutlik välimus (vahel kõhn ja kõver, teinekord jälle ümmargune nagu juustukera) ja korrapärata elukombed vooruslikule ja hellitatud piigale meelepärased polnud; mõistan ka, et Kuu-isanda öised vahikorrad oleksid ähvardanud perekonna elurütmile rahutusepitseri vajutada, kuid saunast välja tulla oleks emake ometi võinud! Kuu on vägev mees, päikesevarjutuse ajal koguni kõige vägevam! Seda, et ema temaga viisakamalt käituma oleks pidanud, ei arva mitte ainult mina, vaid nii mõtleb ka üks mu siinsetest naistuttavatest – teise rahva eepose kangelanna. Kui ma talle jutustasin, kuidas ema Kuule korvi andis, arvas ta, et mõtlematumat tegu on raske ette kujutadagi. See pilklik äraütlemine võivat kergesti olla üks peamistest põhjustest, miks Kuu naissooga tänase päevani nii halastamata kombel ringi käib ning kõik paremates eluaastates naised nii julmalt oma vahikorrarütmuse alla on heitnud.

      „Kuu on veriselt kätte maksnud,” ütles ta ohates ja hea sõbrana soovitas vähemalt naiste kuuldes sellest loost targu vaikida.

      Pean ütlema, et ööde valitseja on minussegi õige külmalt suhtunud: ta pole mind mitte ühegi kangelasteo juures vaevaks võtnud abistada.

      Sama lugu on Päikesega. Temagi sõitis Lindale suurejooneliselt kosja viiekümnel hobusel, kuuekümne kutsariga, kusjuures ise tuli täku seljas, kuid teadjad kinnitavad, et mu ema polevat jälle lagedale tulnud. Oma armastatud trohheilises värsis kuulutanud ta sauna ukse vahelt, et:

      „Ei ma, kuld, lähe päikeselle,

      Hõbe, ei päeva pealikulle!

      Päev teeb pahada palju:

      Odrad põllule põletab,

      Nisud nurmedele närtsitab,

      Rukkid vagude vahele.”

      Muidugi mõista on Päike mõnikord põlluviljad ära kõrvetanud, kuid eks tee ta ju hoopis tihemalt häid tegusid: nii võimukale isandale poleks emakesel küll pruukinud mõnda väikest vempu ette visata. Võim ja vägivald on ju ikka maailmas käsikäes käinud ning paljude kangete meeste naised on sellega kuulekalt leppinud. Teatakse rääkida valitsejate kodukanadest, kes on olnud nõus oma abikaasa vaenlaste veres suplema, pidades sihukest vanni koguni nahailu tõstvaks.

      Ma ei ütle, et Päikese pakutud käsi ja süda oleks tulnud tingimata vastu võtta, see oleks küll puhta rumal nõudmine – kuidas oleksin siis mina ise minuks endaks võinud sündida – , kuid kas poleks olnud kenam ja igaviisi õigem lahkesti naeratades end noorusega vabandada või paluda mõtlemise aega. Veelgi targem oleks olnud oma tulevaste poegade käekäigule mõeldes hoopistükkis ohvrimeelt üles näidata ning katsuda mõni võimalus leida kosilase selgemini mõistetavatele soovidele vastutulemiseks.

      Võib-olla ei sobi pojal nõndamoodi arutleda, kuid ma pean seda siiski tegema. Just sellepärast, et olen alati rahva ja riigi huvisid inimese omadest ülemateks pidanud. Võib-olla oleks meie väike ja vintsutatud rahvas minu ema poolt ilmutatud leebuse tasuks oma kangelaselt hoopis suuremaid vägitegusid võinud loota. Tule valitseja ja tema truud sulased salamandrid on surelikele vägilastele igatahes õige sageli nende tegudes-toimetustes heal meelel appi rutanud.

      Ma ei räägiks aga sellestki korviandmisest sõnagi, kui järgmistesse kosilastesse – Õhu ja Vete valitsejasse – oleks suhtutud seda suurema lahkusega. Vaevalt meeldis Õhu valitsejale memme üsnagi ülbe äraütlemine:

      „Õhud liiga õrnad peiud!”

      Sellest võib ju kogunisti välja lugeda, nagu tahetaks kosilase mehelikele võimistele varju heita. Ka Vete valitsejale poleks pruukinud kõiki tema puudusi otse suu sisse üles lugeda. Hea, et vähemalt Maa ise sulle kosja ei kippunud, kallis ema! Vähemalt üks neljast iidsest jõust jäi meie pere vastu sõbralikuks. Sinu poja õpetajaiks ja abistajaiks pole olnud sülfid, salamandrid ega undiinid, kuid ta on mõnikord siiski tarka nõu saanud Maa teenritelt siilidelt, sirtsudelt ja konnadelt.

      Hea, et niigi! Minust sai maalähedane kangelane ja ma ei häbene seda.

      Minu armsale isale Kalevile olevat emake oma südame kinkinud esimesest pilgust.

      Linda padjusta pajatas:

      „See mul meesi meelepärast,

      Selle kosjad kinnitame.”

      Ema ja vennad ei pidanud ta väljavalitut küllalt heaks, kuid Linda kangus jäi peale ning varsti peeti suur pulmatrall maha. Koguni varbaid olevat seal veriseks tantsitud. Kallis emake, te võisite olla kaunis paar, kui järgmisel hommikul kuljuste kõlinal peigmehekoju sõitsite! Küllap peatus teil palju imekspanevaid pilkusid, sest „Kalevipojas” kirjutatakse sedasi, et:

      Kalev pani pika sääre

      Vöö kombel neiu ümber,

      Teine jalga saanust väljas…

      Selles pildis on õrnust, ülemeelt ja muhemõnusat rustikaalset espriid! Ma olen tihtilugu ema kosjade üle mõtteid mõlgutanud. Seda enam, et ka minu tädi Salme oma peiuvalimisel ligilähedaselt samuti toimis. Jah, ta oli küll natuke kõrgema lennuga kui ta õde ning valis kaasaks Tähe, kuid eks ole kauge Põhjatäht Päikese ja Kuu kõrval ikka vaid väike vennike. Kas tuleks sedamoodi maitse ehk kogunisti eesti naiste vaimu isepärasuseks tunnistada? Ja mida siis sellest peaks arvatama? Oma kavalus näikse siin taga seisvat küll. Võtta mitte liiga võimukas, mitte liialt muutliku meelega, mitte liiga ülearu auväärt kaasa, sest eks lihtsamat saa kergemini valitseda ja koduste tööde juures ära kasutada. Ja mis peaasi: ei hakka teised selliseid endale himustama, mis perekonnaelu võiks suurde ohtu seada. Igatahes elab tädi Salme oma Põhjanaelaga juba pikka aega õnnelikku ja vaikset provintsielu, koguni nii muutumatut, et nende asupaiga järgi saab kirevas taevapildis alati kergesti selgust teha.

      Tuleb välja, et tagasihoidlikkus ja tarkus on poolvennad; teiselt poolt ei tohi aga niisugust ilmavaadet vist ka üleliia kiita ja ainukeseks õigeks pidada: selletaolistes peredes sirguvad tublid ja terved lapsed, tõsised tööinimesed. Siiski peab tähendama, et rahvas, kellel on seesugused naised, väga harvasti kangelasi sünnitab. Eks kinnita seda ju meie ajalugugi, mis minusuguste suure hulgaga just ei hiilga.

      Veel paar sõna selle peatüki lõpetuseks, peatüki, mida mul oli natuke piinlik kirja panna.

      Olen nimelt kuulnud, et on ka seesuguseid Uskumata-Toomaid, kes minu ema kõrgeid kosjalugusid tõe pähe ei võta. Ju vist seepärast, et looduse peamehed tänapäeva õrnemat sugu enam endistviisi vesise suuga ei vaata. Miks? Ei selle peale ole kerge vastata. Võib-olla on kunagised naisteaustajad vahepeal tõesti taltsamaks jäänud, aga ainuke põhjus see vaevalt küll olla saab; kas pole süüdi ehk naisterahvad ise, kes tihtipeale ära unustama kipuvad, et tasadus ja alandlik meel on nende kõige kaunim ehe, ning koguni mehepükse jalga tahavad ajada.

      „Cherchez la femme!” – see kuulus hüüdmine olla tänapäeval hoopis uue mõtte saanud, arvab meie peamees Sarvik. Olgu kuidas tahes, siiski mõtlen ma, et taolised kosjalood ka praegu veel päris võimata ei ole.

      Sellepärast, kallid eesti neitsid, kui te suvepäeval loodusesse lähete, liivale päikese kätte heidate või oma keha voogude veeretada annate, mõelge loodusjõu valitsejatele ning olge targad ja kavalad! Olge tagasihoidlikud ja