Kalevipoja mälestused. Enn Vetemaa

vanaonuta – pole mul võõral maal ei teejuhatajat ega õpetussõnade lausujat!

      Ja kus on mu kallis emake?

      Tundsin silmavett neelatades, et mu lapsepõlv on otsa saanud…

      VI

      Soomemaa on ilus maa. Kaljused rannad, sügavad põlislaaned, paljude järvede sinised klantsivad peeglid – see kõik oli mulle väga meeltmööda. Pean koguni tunnistama, et mul poleks olnud midagi Soome vägimeheks hakkamise vastu. Aga oli kuulda, et neil olla omad juba olemas.

      Hulkusin siis mööda seda võõrast ja kodust maad ringi, puhusin kalurite ja puuraiujatega juttu ning imetlesin looduse iseäralikku ilu. See, et ma nüüd äkitselt aru sain, et üks niisugune igapäine asi nagu metsatukk või järvesilm võib omaette kaunis vaatepilt olla, tegi mulle heameelt. Lugesin seda oma mehekssaamise tunnismärgiks, lapsena polnud mul seesinaste asjade jaoks ilmaski pilku jätkunud; nimetasin uudse tundmuse ilutundmuseks ning olin tema peale uhke.

      Pikapeale hakkas mind aga siiski mingi rahulolematus vaevama. See, et ma siin ringi hulgun ja loodust uurin, võib ju kena olla ja küllap ka vaimu arendav, mõtlesin ma, kuid kas on mind siis selleks maailma sünnitatud? Kangelased ei hulgu muidu tühja ringi, nende peatöö peab olema vaenlaste hulgaline mahanottimine ja igat seltsi jõunumbrid. Jõunumbritega polnud lugu veel see kõige hullem, sest üsna sagedasti juhtusin ma mõne ehitustöö peale, kus võisin suuri palgikoormaid seljas kohale tassida ning sellega üldist imestust ja tunnustamist teenida. Et aga kusagilt polnud vaenlasi võtta, ei leidnud mu hing mitte täit rahu. Selle imeliku ja justkui põhjuseta rahutuse nimetasin ma kohusetundmuseks (saksa k. Pflichtgefühl) ning kuigi ta mind segas, olin temalegi uhke.