Duell. Anton Tšehhov

vastu.

      Teiseks roaks pakuti talle spinatit keedetud munadega, Nadežda Fjodorovnale kui haigele aga kisselli piimaga. Kui Nadežda Fjodorovna, murelik nägu ees, maitses lusikaga oma kisselli ja hakkas seda siis laisalt sööma, piima peale rüübates, ning Lajevski kuulis ta neelamist, haaras teda nii ränk viha, et tal isegi pea sügelema hakkas. Ta võttis omaks, et säärane tunne oleks solvanud isegi koera, kuid ta ei olnud pahane mitte iseendale, vaid süüdistas Nadežda Fjodorovnat, et see temas selle tunde oli esile kutsunud, ja sai aru, miks mehed vahel oma armukesi tapavad. Tema ise poleks muidugi tapnud, aga kui ta praegu oleks pidanud olema vandekohtunik, siis oleks ta mõrvari õigeks mõistnud.

      «Merci,1 kullake,» ütles ta pärast lõunasööki ja suudles Nadežda Fjodorovnat laubale.

      Kui ta oma kabinetti jõudis, käis ta viis minutit ühest nurgast teise, vaatas aeg-ajalt kõõrdi oma saabastele, istus siis diivanile ja pomises:

      «Põgeneda, põgeneda! Vahekorrad klaarida ja põgeneda!»

      Ta heitis diivanile pikali, ja jälle meenus talle, et Nadežda Fjodorovna mees suri võib-olla tema süü pärast.

      «Süüdistada inimest selles, et ta on hakanud armastama või ei armasta enam, on rumal,» püüdis ta ennast veenda ning pikali olles sirutas jalad üles, et saapaid jalga panna. «Armastus ja vihkamine pole meie teha. Mis aga tema mehesse puutub, siis võib ju olla, et ma kaudselt olingi üheks ta surma põhjuseks, kuid jällegi, olen siis mina süüdi, et hakkasin armastama ta naist, naine aga mind?»

      Siis tõusis ta püsti, otsis oma vormimütsi üles ja hakkas minema oma ametivenna Šeškovski poole, kus ametnikud iga päev käisid vinti mängimas ja külma õlut joomas.

      «Oma kõhklemisega tuletan ma meelde Hamletit,» mõtles Lajevski teel. «Kui õigesti on Shakespeare seda tähele pannud! Oi, kui õigesti!»

      III

      Et igavust vältida ning et vastu tulla äsja sissesõitnud ja perekonnata meestele, kes olid lõunasöögiga püsti hädas, sest linnas polnud võõrastemaja, pidas Samoilenko enda pool midagi ühislaua taolist. Kirjeldataval ajal käisid tema juures söömas ainult kaks meest: noor zooloog von Koren, kes sõitis suviti Musta mere äärde, et uurida meduuside embrüoloogiat, ja hiljuti seminari lõpetanud diakon Pobedov, kes oli komandeeritud sellesse linnakesse asendama ravile sõitnud vana diakonit. Kumbki neist maksis lõuna ja õhtusöögi eest kaksteist rubla kuus, ja Samoilenko võttis neilt ausõna, et nad ilmuvad lõunale täpselt kella kaheks.

      Esimesena tuli harilikult von Koren. Ta istus vaikides võõrastetuppa, võttis laualt albumi ja hakkas tähelepanelikult silmitsema tuhmunud päevapilte, mis kujutasid tundmatuid, laiade pükste ning silinderkübaratega mehi ja krinoliinide ning tanudega naisi; Samoilenko mäletas ainult väheste nimesid, nende kohta aga, kelle nimed ta oli unustanud, ütles ohates: «Suurepärane, tohutu mõistusega inimene!» Lõpetanud albumi vaatamise, võttis von Koren riiulilt püstoli ja sihtis kaua, vasak silm pilukil, vürst Vorontsovi portree pihta, või jäi siis peegli ette seisma ja vaatles oma tõmmut nägu, suurt laupa ja musti käharaid neegrijuukseid, oma pärsia vaiba mustrilist tuhmi põhja ja suurte lilledega sitsist särki ning laia nahkvööd, mida ta kandis vesti asemel. Iseenda vaatlemine pakkus talle peaaegu suuremat lõbu kui päevapiltide või kallihinnaliste kaunistustega püstoli silmitsemine. Ta oli väga rahul niihästi oma näo kui ka kenasti lühemaks pügatud habeme ja laiade õlgadega, mis olid ta hea tervise ja tugeva kehaehituse silmanähtavaks tõendiks. Ta oli rahul ka oma keigarliku kostüümiga alates särgi toonis valitud kaelasidemest ja lõpetades kollaste kingadega.

      Sel ajal kui ta albumit vaatas või peegli ees seisis, askeldas erutatud ning higist nõretav Samoilenko, saterkuub ja vest seljast võetud ja rind paljas, köögis ja selle kõrval eeskojas laudade juures, valmistades salatit, mõnd kastet või peenendades liha, kurke ja sibulaid okroška jaoks. Sealjuures jõllitas ta tigedalt silmi teda abistavale tentsikule ja ähvardas teda kord noaga, kord lusikaga.

      «Ulata äädikat!» käsutas ta. «See tähendab, mitte äädikat, vaid provanksõli!» kisendas ta jalgu trampides. «Kuhu sa lähed, tõbras?»

      «Õli tooma, teie ekstsellents,» ütles jahmunud tentsik käheda tenorihäälega.

      «Kiiremini! Õli on kapis! Ja ütle Darjale, et ta paneks kurgipurki tilli juurde! Tilli! Kata hapukoor kinni, molutaja, muidu poevad kärbsed sisse!»

      Kogu maja näis ta kisendamisest kumisevat. Kümme või viisteist minutit enne kella kaht tuli diakon, umbes kahekümne kahe aastane kõhn, pikkade juustega, ilma habemeta ja vaevalt märgatavate vurrudega noormees. Võõrastetuppa astudes lõi ta pühapildi ees risti ette, naeratas ja sirutas von Korenile käe.

      «Tere,» sõnas zooloog jahedalt. «Kus te käisite?»

      «Sadamas merihärgi püüdmas.»

      «No muidugi… Teie, diakon, ei hakka nähtavasti kunagi tööle.»

      «Miks mitte? Ega töö jänes ole, et metsa jookseb,» ütles diakon naeratades ja pistis käed valge aluskuue imesügavaisse taskuisse.

      «Pole kedagi, kes teile vitsu annaks!» ohkas zooloog.

      Kulus veel viisteist-kakskümmend minutit, kuid lõunat sööma ei kutsutud ja ikka veel oli kuulda, kuidas eeskojast kööki ja tagasi jooksev tentsik saabastega müdistas ja kuidas Samoilenko kisendas:

      «Pane lauale! Kuhu sa ta topid? Pese enne puhtaks!»

      Diakon ja von Koren, kes olid mõlemad näljased, hakkasid kontsadega vastu põrandat taguma, väljendades sellega oma kärsitust nagu teatri ülemisel rõdul viibijad. Viimaks avanes uks ja äravaevatud tentsik teatas: «Toit on laual!» Söögitoas võttis neid vastu näost punane, lämmatavast köögipalavusest aurav ning vihane Samoilenko; ta vaatas neile tigedalt otsa, võttis supitirinalt kaane, hirmu väljendav nägu ees, ja tõstis kummalegi taldrikutäie. Alles siis, kui ta oli veendunud, et nad söövad isukalt ja et toit neile maitseb, tõmbas ta kergendustundega hinge ja istus oma sügavasse tugitooli. Ta nägu muutus raugeks, mõnulevalt läikivaks… Aeglaselt kallas ta endale pitsi viina ja sõnas:

      «Noore sugupõlve terviseks!»

      Pärast jutuajamist Lajevskiga tundis Samoilenko kogu aeg, hommikust lõunani, hoolimata suurepärasest tujust, südamepõhjas mingisugust raskust; tal oli Lajevskist kahju ja ta oleks tahtnud teda aidata. Ta jõi enne supi söömist pitsi viina, ohkas ja ütles:

      «Nägin täna Vanja Lajevskit. Mehikese elu on raske. Materiaalsest küljest pole ta elu muidugi ka kuigi roosiline, kuid peaasi – psühholoogia teeb liiga. Kahju poisist.»

      «Temast mul nüüd küll kahju ei ole!» ütles von Koren. «Kui see armas meesterahvas oleks uppumas, lükkaksin ma veel kepiga tagant: «Upu, vennas, upu…»»

      «Vale. Sina seda ei teeks.»

      «Miks sa nii arvad?» kehitas zooloog õlgu. «Olen võimeline heategu korda saatma samuti nagu sinagi.»

      «Kas siis inimese uputamine on heategu?» küsis diakon ja hakkas naerma.

      «Lajevski uputamine? On küll.»

      «Okroškas puuduks nagu midagi…» ütles Samoilenko, soovides kõneainet muuta.

      «Lajevski on ühiskonnale kahtlemata kahjulik ja niisama ohtlik kui koolerapisik,» jätkas von Koren. «Tema uputamine oleks teene.»

      «See küll sulle au ei tee, et sa oma ligimesest niiviisi räägid. Ütle, miks sa teda vihkad?»

      «Ära aja tühja juttu, doktor. Pisikut vihata ja põlata on rumal, kuid iga vastutulijat ilma vahet tegemata, maksku mis maksab, oma ligimeseks pidada, – tänan väga, see tähendaks, et inimene ei tohi mõelda, et ta peab loobuma õiglasest suhtumisest kaasinimestesse, ühesõnaga, – et ta peab oma käed puhtaks pesema. Ma pean sinu Lajevskit lurjuseks, ma ei varja seda ja suhtun temasse kui lurjusesse, ja seda täiesti järjekindlalt. Noh, aga kui sina teda oma ligimeseks pead, siis anna talle suud; sa pead teda ligimeseks, see aga tähendab, et sa suhtud temasse niisamuti nagu minusse ja diakonisse,

1

Tänan (pr. k.). – Tõlk.