Duell. Anton Tšehhov

antipaatia Nadežda Fjodorovna vastu väljendus peamiselt selles, et kõik, mida naine ütles või tegi, oli tema meelest võltsus või niisama hästi kui võltsus, ja et kõik, mis ta naiste ja armastuse kohta oli hukkamõistvat lugenud, kehtis ta meelest ülimal määral ka tema, Nadežda Fjodorovna ja ta mehe kohta. Kui Lajevski koju tagasi jõudis, istus Nadežda Fjodorovna akna juures, juba riides ja juuksed korras, jõi kohvi ja lehitses mahukat ajakirja, murelik nägu ees, ja Lajevski mõtles, et kohvijoomine ei ole küll nii tähtis sündmus, mille pärast tasuks murelikku nägu teha, ja et Nadežda Fjodorovna on asjata raisanud aega moodsale soengule, sest siin pole, kellele meeldida ja pole selleks põhjustki. Ka ajakirja lugemises nägi ta võltsust. Ta mõtles, et Nadežda Fjodorovna riietub korralikult ja kannab hoolt soengu eest, et ilusana näida, loeb aga selleks, et targana paista.

      «Ega sellest vist midagi ole, kui ma täna suplema läheksin?» küsis Nadežda Fjodorovna.

      «Mis seal ikka! Arvan, et kas sa lähed või ei lähe, maavärisemist sellest ei tule…»

      «Ei, küsin sellepärast, et doktor võib ju äkki pahandada.»

      «Noh, siis küsigi doktori käest. Mina pole doktor.»

      Praegu oli Lajevskile Nadežda Fjodorovna juures kõige vastumeelsem ta valge paljas kael ja juukselokikesed kuklas, ning talle meenus, et kui Anna Karenina lakkas oma meest armastamast, ei meeldinud talle kõigepealt mehe kõrvad. Ning Lajevski mõtles: «Kui õige see on! Kui õige!» Tundes nõrkust ja tühjust peas, läks ta oma kabinetti, heitis diivanile pikali ja kattis näo rätiga, et kärbsed ei tüütaks. Loiud, venivad mõtted, ikka ühed ja needsamad, hakkasid aeglaselt liikuma ta peas nagu pikk voor sügisesel vihmasel õhtul ning teda valdas unine, masendatud meeleolu. Talle tundus, nagu oleks ta Nadežda Fjodorovna ja ta mehe ees süüdi ja nagu oleks Nadežda Fjodorovna mees surnud tema süü läbi. Talle tundus, nagu oleks ta süüdi oma elu ees, mille ta ära oli rikkunud, süüdi kõrgete ideede, teaduse ja töö maailma ees, ja talle näis, et see imeilus maailm võib ka tema päralt olla, kuid mitte siin, rannas, kus hulguvad näljased türklased ja laisad abhaasid, vaid seal, põhjas, kus on ooper, teatrid, ajalehed ja igasugune vaimne töö. Aus, tark, ülev ja puhas võib olla ainult seal, mitte aga siin. Ta süüdistas end, et ta elus pole ideaale ja juhtideed, kuigi ta ei saanud praegu selgesti aru, mida see tähendab. Kaks aastat tagasi, kui ta Nadežda Fjodorovnasse armus, näis talle, et tal tarvitseb vaid Nadežda Fjodorovnaga koos elama asuda ja temaga Kaukaasiasse sõita, ja ta ongi labasest ning tühisest elust päästetud; nüüd aga oli ta veendunud, et tal tarvitseb vaid Nadežda Fjodorovna maha jätta ning Peterburi sõita, ja ta saab kõik, mis vajab.

      «Põgeneda!» pomises ta istukile tõustes ja küüsi närides. «Põgeneda!»

      Ta kujutles, kuidas ta istub aurikule ja võtab seal hommikueinet, joob külma õlut, vestleb tekil daamidega, siis istub Sevastoopolis rongi ja sõidab. Tere, vabadus! Üksteise järel vilksatavad mööda jaamad, õhk muutub ikka külmemaks ja kargemaks, seal ongi juba kased ja kuused ning siis tuleb Kursk, Moskva… Puhvetites pakutakse kapsasuppi, lambaliha ja putru, tuurakala, õlut; ühesõnaga, siin pole enam metsik Aasia, vaid Venemaa, tõeline Venemaa. Rongis sõitvad reisijad kõnelevad kaubandusest, uutest lauljatest, prantsuse-vene sümpaatiatest; kõikjal on tunda vilgast, kultuurset, intelligentset, tarmukat elu… Rutem, rutem! Lõpuks ongi Nevski, Bolšaja Morskaja ja Kovenski põiktänav, kus ta elas kunagi koos üliõpilastega, seal on armas hall taevas, uduvihm, märjad voorimehed…

      «Ivan Andreitš!» hüüdis keegi kõrvaltoast. «Kas olete kodus?»

      «Olen siin!» hüüdis Lajevski vastu. «Mida soovite?»

      «Paberid!»

      Lajevski tõusis laisalt püsti – pea hakkas pööritama – ja läks haigutades ning tuhvleid lohistades kõrvaltuppa. Avatud akna all tänaval seisis tema noor ametivend ja laotas aknalauale ametlikke pabereid.

      «Kohe, kullake,» ütles Lajevski leebelt ja läks tindipotti otsima; kui ta akna juurde tagasi jõudis, kirjutas ta paberitele ilma neid lugemata alla ja ütles: «Palav on!»

      «Seda küll. Kas te täna tulete?»

      «Vaevalt… Tunnen end kuidagi haiglasena. Ütelge Šeškovskile, kullake, et ma astun tema juurde pärast lõunat sisse.»

      Ametnik lahkus. Lajevski heitis jälle diivanile pikali ja hakkas mõtlema:

      «Niisiis on tarvis kõik asjaolud järele kaaluda ja nuputada. Enne kui siit ära sõidan, pean ma tasuma oma võlad. Võlgu on mul ligi kaks tuhat rubla. Raha mul pole… See ei ole muidugi tähtis; osa maksan kuidagiviisi nüüd, osa aga saadan hiljem Peterburist. Peaasi, kuidas jääb Nadežda Fjodorovnaga… Eelkõige on tarvis meie vahekord selgeks teha… Jah.»

      Natukese aja pärast kaalus ta, kas ei oleks parem minna Samoilenko juurde nõu pidama.

      «Minna ju võiks,» mõtles ta, «aga mis on sest kasu? Hakkan jälle sobimatult rääkima talle buduaarist, naistest, sellest, mis on või ei ole aus. Mis juttu, pagan võtku, saab siin olla ausast või ebaausast käitumisest, kui on tarvis kiiresti päästa mu elu, kui ma selles neetud vangipõlves lämbun ja ennast tapan?.. Peab ju lõpuks aru saama, et jätkata niisugust elu, nagu elan mina, on alatu ja julm tegu. Kõik muu on sellega võrreldes tühine ja tähtsusetu. Põgeneda!» pomises ta istukile tõustes. «Põgeneda!»

      Tühi mererand, raugematu kuumus ning igavesti üksildaste, igavesti ühesuguste ja vaikivate suitsukarva lillade mägede üksluisus sisendasid temasse nukrust ja talle tundus, nagu uinutaksid nad teda ja varastaksid ta paljaks. Võib-olla on ta väga tark, andekas ja haruldaselt aus; võib-olla saaks temast, kui teda igast küljest ei piiraks meri ja mäed, suurepärane semstvotegelane, riigimees, oraator, publitsist, inimene, kes ennastsalgavalt teeniks kõrget eesmärki. Kes teab! Kui nii on, kas pole siis rumal arutada, kas on aus või ebaaus tegu, kui andekas ja kasulik inimene, näiteks muusik või maalikunstnik, lõhub ära müüri ja petab oma valvureid, et vangist põgeneda? Niisuguse inimese olukorras on kõik teod ausad.

      Kell kaks istusid Lajevski ja Nadežda Fjodorovna lõunat sööma. Kui köögitüdruk tõi neile riisisuppi tomatitega, ütles Lajevski:

      «Iga päev üks ja seesama. Miks ei võiks me keeta kapsasuppi?»

      «Kapsaid pole.»

      «Imelik. Kapsasuppi keedetakse Samoilenko pool, kapsasuppi keedetakse Marja Konstantinovna juures, ainult mina pean millegipärast sööma seda magusavõitu laga. Nii ei tohi ometi, kullake.»

      Nagu valdav enamik abielupaare, nii ei saanud ka Lajevski ja Nadežda Fjodorovna varem ühtegi lõunasööki söödud ilma kapriiside ja sõnelusteta, kuid sellest ajast peale, kui Lajevski otsustas, et ta enam ei armasta, püüdis ta Nadežda Fjodorovnale kõiges järele anda, kõneles temaga leebelt ja viisakalt, naeratas, nimetas teda kullakeseks.

      «Supil on lagritsa maitse,» ütles Lajevski naeratades; ta pingutas ennast, et paista lahkena, kuid ei suutnud end tagasi hoida ja ütles: «Majapidamist ei juhi meil keegi… Kui sa oled nii haige või lugemine ei jäta sulle vaba aega, siis, olgu pealegi, hakkan ise tegelema meie köögiga.»

      Varemalt oleks Nadežda Fjodorovna talle vastanud: «Tegele», või «Nagu ma näen, tahad sa minust teha köögitüdruku», kuid nüüd heitis ta Lajevskile ainult ara pilgu ja punastas.

      «Ja kuidas sa täna ennast tunned?» küsis Lajevski sõbralikult.

      «Täna üsna hästi. Ainult väike nõrkus.»

      «Tuleb ennast hoida, kullake. Kardan sinu pärast hirmsasti.»

      Nadežda Fjodorovna põdes mingisugust haigust. Samoilenko ütles, et tal olevat vahelduv palavik, ja poputas teda hiniiniga; kuid teine arst, Ustimovitš, pikk, kõhetu, seltsimatu mees, kes päeval istus kodus, õhtuti aga jalutas aeglaselt mööda kaldapealset, käed selja taga ja jalutuskepp selja taga püsti, ja köhis, see leidis, et Nadežda Fjodorovnal olevat naistehaigus, ja soovitas talle sooje kompresse. Varemalt, kui Lajevski Nadežda Fjodorovnat armastas, kutsus tema haigus Lajevskis esile kaastunde ja hirmu, ent nüüd nägi ta haiguseski võltsust.