Duell. Anton Tšehhov

on, kuidas seda sulle nüüd seletada niisugune haigus, mille puhul peaaju muutub pehmemaks… ta justkui veeldub.»

      «On see ravitav?»

      «Jah, kui haigust pole lastud kaugele areneda. Külmad dušid, hispaania kärbse plaaster… Ja midagi sisse võtta…»

      «Nii… Nii et, näed sa, missugune on mu olukord. Temaga elada ma ei suuda, see käib mul üle jõu. Niikaua kui ma olen sinu juures, ma filosofeerin ja naeratan, nagu näed, aga kodus kaotan ma igasuguse julguse. Mul on niivõrd jube tunne, et kui keegi mulle näiteks ütleks, et ma olen kohustatud temaga elama veel kas või üheainsagi kuu, laseksin ma endale vist kuuli pähe. Ja samal ajal ei tohi ma temast lahku minna. Ta on üksik, töötada ta ei oska, meil kummalgi pole raha… Kuhu ta läheb? Ja kelle juurde? Ei oska siin mingit nõu leida… Ütle nüüd, mida teha?»

      «Mn-jaa…» ühmas Samoilenko ega teadnud, mida vastata. «Kas tema sind armastab?»

      «Jah, armastab niivõrd, kuivõrd talle tema aastates ja tema temperamendi juures mees vajalik on. Minust oleks tal niisama raske loobuda kui puudrist või papiljottidest. Olen talle ta buduaari hädavajalik koostisosa.»

      Samoilenko hämmeldus.

      «Oled täna halvas tujus, Vanja,» ütles ta. «Sa pole vist maganud.»

      «Jah, magasin halvasti… Üldse on mu enesetunne vilets. Pea on tühi, süda jääb seisma, kehas on mingisugune nõrkus… Tuleb põgeneda!»

      «Kuhu?»

      «Sinna, põhja poole. Mändide, seente ja inimeste juurde, ideede juurde… Pool elu annaksin, kui saaksin praegu kuskil Moskva või Tuula kubermangus jões supelda, lõdiseda külmast, kas tead, ja hulkuda hiljem kas või kõige viletsama üliõpilasega kolm tundi ja aina lobiseda… Ja kuidas need heinad lõhnavad! Mäletad? Aga õhtuti, kui jalutad aias, kostavad majast klaverihelid, on kuulda, kuidas sõidab rong…»

      Lajevski hakkas mõnu pärast naerma, pisarad tulid tal silma, ja et neid varjata, küünitas ta, ilma et oleks kohalt tõusnud, naaberlauast tikke võtma.

      «Mina aga pole juba kaheksateist aastat Venemaal käinud,» ütles Samoilenko. «Olen juba unustanud, kuidas seal on. Minu meelest pole toredamat kohta kui Kaukaasia.»

      «Vereštšaginil on üks maal, tohutu sügava kaevu põhjas piinlevad surmamõistetud. Just täpselt niisugune kaev on minu meelest sinu tore Kaukaasia. Kui keegi mulle pakuks üht kahest, kas olla Peterburis korstnapühkija või siinne vürst, valiksin ma korstnapühkijakoha.»

      Lajevski jäi mõttesse. Vaadates tema küürus kogu, ühte punkti suunatud silmi, kahvatut higist nägu ja aukus meelekohti, äranäritud küüsi ja tuhvlit, mis oli kannast alla vajunud ja paljastanud halvasti nõelutud soki, hakkas Samoilenkol temast südamest kahju; arvatavasti sellepärast, et Lajevski meenutas talle väetit last, küsis ta:

      «Kas su ema on elus?»

      «Jah, kuid me elame kumbki omaette. Ta ei suutnud mulle mu vahekorda Nadežda Fjodorovnaga andestada.»

      Samoilenko armastas oma sõpra. Ta nägi Lajevskis toredat inimest, üliõpilast, südamlikku poissi, kellega võis napsi võtta, naerda ja otsekohest juttu ajada. See, mida Samoilenko tema juures mõistis, ei meeldinud talle mitte põrmugi. Lajevski jöi palju ja ebasobival ajal, mängis kaarte, põlgas oma ametit, elas uhkemalt, kui ta sissetulekud seda lubasid, tarvitas jutuajamisel sageli ebasündsaid väljendusi, käis tänaval tuhvlites ja tülitses võõraste kuuldes Nadežda Fjodorovnaga – ja see ei meeldinud Samoilenkole. Aga see, et Lajevski oli kunagi õppinud keeleteaduskonnas, tellis nüüd kaht paksu ajakirja, kõneles sageli niivõrd targalt, et ainult vähesed temast aru said, ja elas intelligentse naisega – seda kõike Samoilenko ei mõistnud, kuid see kõik meeldis talle ja ta pidas Lajevskit endast paremaks ning austas teda.

      «Veel üks detail,» ütles Lajevski pead raputades. «Jäägu see ainult meie vahele. Esiotsa varjan ma seda Nadežda Fjodorovna eest, ära sa tema kuuldes seda välja lobise… Tunaeile sain kirja, et ta mees on surnud peaaju pehmenemisse.»

      «Rahu ta hingele…» ohkas Samoilenko. «Aga miks sa seda Nadežda Fjodorovna eest varjad?»

      «Kui ma talle seda kirja näitaksin, siis tähendaks see: palun kirikusse laulatama. Kõigepealt aga tuleb meie suhted selgeks teha. Kui ta veendub, et me ei või oma kooselu jätkata, näitan ma talle kirja. Siis pole ohtu karta.»

      «Tead mis, Vanja?» ütles Samoilenko ja ta nägu võttis äkki nukra ning anuva ilme, nagu kavatseks ta paluda midagi väga magusat ja kardaks, et talle ära öeldakse. «Abiellu, kullake!»

      «Milleks?»

      «Täida oma kohus selle suurepärase naise vastu! Ta mees on surnud ja niiviisi näitab saatus ise sulle, mida tuleb teha!»

      «Saa ometi aru, veidrik, et see on võimatu. Abielluda ilma armastuseta on niisama alatu ja ebaväärikas tegu kui pidada jumalateenistust ilma jumalat uskumata.»

      «Kuid sa oled kohustatud!»

      «Miks siis olen ma kohustatud?» küsis Lajevski ärritatult.

      «Sellepärast, et sa ta mehe juurest ära viisid ja oma vastutusele võtsid.»

      «Kuid ütlesin sulle ju selgesti, et ma ei armasta!»

      «Noh, kui armastust pole, siis austa ja hoolitse…»

      «Austa ja hoolitse…» osatas Lajevski. «Nagu oleks ta mõni abtiss… Oled vilets psühholoog ja füsioloog, kui arvad, et naisega elades saab üksnes austuse ja hoolitsusega läbi ajada. Naisele on kõigepealt vaja magamistuba.»

      «Vanja, Vanja…» hämmeldus Samoilenko.

      «Sina oled vana laps, teoreetik, mina aga olen noor rauk ja praktik, ja me ei suuda kunagi teineteist mõista. Jätame selle jutu parem pooleli. Mustafa!» hüüdis Lajevski kelnerile. «Palju meil maksta tuleb?»

      «Ei, ei…» ehmus arst ja haaras Lajevski käest kinni. «Mina tasun arve. Mina tellisin. Kirjuta minu arvele!» hüüdis ta Mustafale.

      Sõbrad tõusid püsti ja hakkasid vaikides minema mööda kaldaäärset tänavat. Puiestee äärde jõudes nad peatusid ja surusid hüvastijätuks teineteise kätt.

      «Olete kohutavalt hellitatud, mu härrad!» lausus Samoilenko ohates. «Saatus andis sulle noore, ilusa, haritud naise – ja sa loobud temast, aga kui jumal saadaks mulle kas või kõvera eidekese, kui ta ainult oleks lahke ja hea südamega, ma oleksin täiesti rahul! Elaksin temaga oma viinamarjaaias ja…»

      Samoilenko märkas äkki oma nõrkust ja ütles:

      «Ja keetku ta, vana nõid, seal samovariga oma teed.»

      Ta jättis Lajevskiga hüvasti ja läks mööda puiesteed edasi. Kui ta nõnda – tüse, majesteetlik kogu, range ilme näol, lumivalge vormikuub seljas, piinlikult puhtad saapad jalas ja lindiga Vladimiri orden ilutsemas etteaetud rinnal, – mööda puiesteed astus, meeldis ta iseendale väga ja talle näis, et kogu maailm vaatab teda mõnuga. Pead pööramata heitis ta igasse külge pilgu ja leidis, et puiestee on täiesti korralik, et noored küpressid, eukalüptid ja inetud kidurad palmid on väga ilusad ja hakkavad omal ajal laia varju andma, ning et tšerkessid on aus ja külalislahke rahvas. «Küll on imelik, et Lajevskile Kaukaasia ei meeldi,» mõtles ta, «väga imelik.» Vastu tulid viis sõdurit, püssid õlal, ja andsid talle au. Mööda puiestee parempoolset kõnniteed tuli talle vastu ühe riigiametniku naine koos gümnasistist pojaga.

      «Tere hommikust, Marja Konstantinovna!» hüüdis Samoilenko talle ja naeratas meeldivalt. «Käisite suplemas? Ha-ha-haa… Tervitage Nikodim Aleksandrõtšit!»

      Ta läks edasi, ikka veel meeldiv naeratus näol. Aga niipea kui ta vastutulevat sõjaväevelskrit silmas, tegi ta järsku sünge näo, peatas mehe ja küsis:

      «Kas laatsaretis on kedagi?»

      «Mitte kedagi, teie ekstsellents.»

      «Mis?»

      «Mitte kedagi, teie ekstsellents.»

      «Hästi,