Armastusega fännidelt. Ketlin Priilinn

seda kotti endaga igal pool kaasas hakkama kandma, siis oli mõistlik võtta kaasa võimalikult vähe ja üksnes hädavajalikke asju. Hügieenitarbed, pesu, hunnik T-särke ja mõni paar pükse, rahakott, mõningad kosmeetikaasjad, telefon, fotokas, Rootsi lipuke, mida kontsertidel lehvitada, paar Dreamblue plaadi voldikut juhuks, kui peaks õnnestuma neilt autogrammi küsida … Ja no muidugi ka pisikesed kingid Xanderile, Lars-Erikule ja eelkõige Ulrikale – käsitöökommid, tillukesed Vana Tallinna liköörid, eesti rahvusmustriga sokid, muidugi kirjad igaühele ja Ulrikale veel pisike keraamiline ingel. Ulrika nimelt kogub ingleid, ta on mitu korda intervjuudes maininud, et tema kogu on päris muljetavaldav. Nii kingivad fännidki talle sageli ingleid juurde. See on väga sobiv kink ka sellepärast, et Ulrika laulab nagu ingel ja on ka ingellikult ilus, kui mitte veel ilusam.

      Tänu kogu sellele kraamile oli mu kott saanud pungil täis ja üsna palju raskem, kui ma ette oleksin kujutanud. Teha polnud aga midagi, mul oli ju kõiki neid asju tarvis. Lohutasin end sellega, et enne kontsertidele minekut jätan kogu liigse kraami oma peatuspaika maha.

      „Hahaa! Mina, ja ümber mõelda?” Pean tunnistama, et tegelikult olin kõige eelseisva pärast siiski ikka üsna ärevil ja mu peast oli läbi vilksatanud küll, kas ikka olen valmis üksi nii pikale reisile minema. Kõik see rongide ja lennukitega sõitmine, võõrad lennuja raudteejaamad … Saan ma seal omapäi hakkama? Mis saab, kui kusagil ära eksin või peaksin näiteks vale rongi peale istuma? Või kui ma oma rahakoti või lennupiletid ära suudan kaotada? Kõhe. Aga Dreamblue ja eriti veel Ulrika nägemise nimel olnuksin valmis palju rohkemakski.

      „Vaata, et siis ikka helistad vahel. Ja äkki saad kuskilt meiligi saata,” ütles Sven. Tema ilme oli üsna nukker – koos oldud kahe aasta jooksul polnud me veel ealeski pidanud nii kaua lahus olema. Olin alguses hellitanud lootust, et vahest tuleb poiss minuga kaasa, kuid see polnud kuidagi võimalik. Esiteks polnud tal piisavalt raha, teiseks käis ta juba teist suve oma onu firmas tööl ega poleks saanud endale nii pikka eemalolekut lubada. Sveni ja tema väikest õde kasvatas ema üksinda, nad nägid üsna palju vaeva, et omadega toime tulla, ja sellepärast oli poisi töölkäimine nende pere jaoks vägagi tähtis asi.

      „Muidugi ma helistan ja meilin ja annan märku, et ikka elus olen,” lubasin tuliselt. „Ei kao ma kuskile.” Endamisi tänasin õnne, et Sven ei ole armukadeda loomuga. Elisabethil oli alles hiljaaegu poiss-sõber, kes helistas talle iga päev mitu korda ja tahtis täpselt teada, kus tüdruk on, kellega on ja mida teeb. Tarvitses Elisabethil vaid mõne tuttava poisiga paar sõna vahetada, kui kutt juba tohutu skandaali üles keerutas. Pole midagi imestada, et tüdruk seda hullu üle paari kuu välja ei kannatanud ja asjale lõpu tegi. Ei tea, mis oleks saanud, kui Elisabeth oleks sellele tüübile öelnud, et läheb üksi kolmeks nädalaks reisima?

      Sven aga on sootuks teistsugune. Me tutvusime kaks aastat ja kolm kuud tagasi Facebookis – ta on ühe mu klassivenna tuttav ja juhtus nägema mõningaid mu pilte, mispeale saatis mulle kirja ja küsis, kas tohib mind sõbraks lisada. Olin päri, ja kuidagi hakkasimegi omavahel suhtlema. Mulle meeldib Sveni puhul väga tema tolerantne hoiak, ta üritab alati inimesi mõista ega kuku kedagi lambist kritiseerima. Ropendamas pole ma teda ka veel vist kordagi kuulnud, pigem on tema kõnepruuk aeg-ajalt liigagi vanainimeselik ja viisakas. Ja ta on nii hoolitsev! Avab mulle alati uksi ja aitab jopet või mantlit selga nagu vanaaegne härrasmees. Kui paljud kutid tänapäeval selliseid asju vaevuvad tegema? Ja kui meedias levis uudis Dreamblue Tallinna tulekust, hoidis Sven minu jaoks alles kõik artiklid, kus sellest kirjutati – ta ju teadis, et ma neid kogun. Heast südamest annab tunnistust ka tema loomahullus. Nende pere kitsukeses kahetoalises korteris elavad kaks taksikoera, kaks rotti kolmekorruselises puuris ja kaks merisiga, kellel praegu on pealegi veel neli poega. Kõik loomad on kahekaupa sellepärast, et igaühel oleks omast liigist seltsiline. Sveni pisike tuba näeb välja, nagu elaks seal doktor Dolittle.

      Välimusega seevastu on tal nii ja naa. Elisabeth kipub tema üle vahel nalja viskama, mitte küll tema kuuldes ega ka mitte õelal toonil, aga siiski. Iseenesest pole Sveni välimusel mitte midagi häda, oma paksude punakaspruunide, kergelt laines juuste ja hästi suurte hallide silmadega võiks teda kui mitte otseselt ilusaks, siis vähemalt kenaks ja armsaks pidada kindlasti. Kõhetu ta on ja natuke noorem kui kaheksateist paistab ka, aga selles pole midagi eriti häirivat. Minust on ta igatahes pikem ja tugevam ning muu polegi poisi välimuse juures minu jaoks nii väga tähtis.

      Aga riietumisega ei ole tal lood eriti head. Asi pole vaesuses, kaltsukast leiaks ju ka üsna olematu hinnaga lahedaid asju. Sveni aga lihtsalt ei huvita absoluutselt, mis tal seljas on ja kas need asjad omavahel üldse kokku sobivad. Tema meelest loeb ainult see, et riie oleks puhas. Ma ei ole ilmselt eriti õige inimene sellist asja kritiseerima, kuna ma ise pole ka eriline riidepede ja nagu juba mainitud, ei salli ma eriti riidepoodides vaatamist ja valimist ja proovimist, ent meie suhte algusaegadel (nüüdseks olen juba kõigega harjuda jõudnud) suutis Sven mindki panna pead vangutama. Riideid on tal vähe ning neist vähestestki kannab ta vaid paari asja. Näiteks on tema suur lemmik üks siniseruuduline eest nööpidega pluus, mille Elisabeth on ristinud nohikusärgiks. Veel armastab ta kaht XL mõõdus T-särki, üks neist luitunud kollane ja teine mingisuguse õllereklaamiga erksinine. Jalas kannab ta enamasti musti teksaseid, millel poleks iseenesest häda, kui need ei oleks nii veidra lõikega. Ma tean, et kitsa sääre ja laiema ülaosaga püksid on vahelduva eduga moes ja moest väljas, kuid minu meelest on vähe neid, kellele säärane lõige sobiks, ja Sven kohe kindlasti nende väheste hulka ei kuulu. Pealekauba on need püksid talle vähemalt numbri võrra liiga suured ja jätavad lohakalt lohmaka mulje.

      Praegugi, siin lennujaamas, kandis ta oma õllesärki ja neidsamu teksapükse. Ja ometi tundus ta neis veidrates riietes mulle kõige armsama inimesena ja mul oli jube kahju temast lahkuda. Soovisin nii väga, et ta oleks saanud minuga kaasa tulla.

      Näis, et Sven ise mõlgutab täpselt samasuguseid mõtteid. „Oleksin ma ometi rikkam,” ohkas ta. „Saaksin sinuga vähemalt mõnda kohta kaasa sõita. Meil oleks kindlasti tore.”

      „Muidugi. Aga küll me edaspidi reisime igasugustesse huvitavatesse kohtadesse,” üritasin lohutavaid sõnu seada. Siis aga langes mu pilk käekellale. „Kuule, nüüd ma pean küll minema.” Me kallistasime ja suudlesime ning tugev hirmulaine uhtus minust jälle üle. Appi, mida ma ometi teen?! Kuidas ma lähen niimoodi ihuüksi mitmeks nädalaks reisima?!

      Kohvikus, mille kõrval me istusime, mängis raadio. Olime pingil istutud aja jooksul jõudnud kuulda mitmeid kodu- ja ka välismaised poplaulukesi. Nüüd aga, just sel hetkel, kui me Sveniga teineteise külge klammerdusime ja mina paanikas juba vaat et kahetsesin oma eelseisvat pöörast sammu, kostis kõlaritest tuttav meloodia. See oli „Secrets and Dreams” Dreamblue uusimalt albumilt „Dreamy Vanilla”. Imeilus lugu, Ulrika laulab seal nagu ingel. Ja samal hetkel olid kõik hirmud ja kahtlused mu peast pühitud.

      „Kuuled, Sven,” ütlesin talle näost särades ja peaga kohviku poole osutades. „See on märk! See on saatuse märk, mis näitab, et ma teen õigesti!”

      Nii ma siis läksin. Vaatasin turvaväravate juurest veel korra tagasi Sveni poole, lehvitasin talle ja siis olin omapead.

      Ajasin selja sirgu ja marssisin otsusekindlalt läbi väravate. Polnud mul häda midagi. Nii mõnedki minuvanused ja nooremadki veel läksid terveks aastaks vahetusõpilaseks – mida on minul oma vähem kui kolme nädala pärast hädaldada? Ega ma mingi titt ei ole, kellel keegi peab kogu aeg käest kinni hoidma!

      Ootesaalis mul enam kaua passida ei tulnud, juba mõne minuti pärast hakati inimesi Stockholmi-lennule laskma. Laura oli imestanud, mispärast ma otsustasin lennukiga minna. Tema arust oleks laevaga palju soodsam tulnud. Nojah, eks ma ise mõtlesin ka alguses samamoodi. Tegelikult aga sain lennupileti soodushinnaga, seevastu laevapiletid olid suvisel ajal kõik ropult kallid. Kokkuvõttes tuli lend isegi veidike odavam ja sealjuures hoidsin meeletult aega kokku – laev pidi sõitma öö otsa, lend Stockholmi kestab aga üksnes viiskümmend minutit.

      Lennukis sättisin end akna alla istuma, klõpsasin turvavöö kinni ja toetusin mõnusasti vastu seljatuge. Hakkasin mõtlema kõigile neile tuttavatele, kellega peatselt kohtun. Näiteks üks mu kauaaegsemaid Dreamblue-sõpru Britt-Marie Svensson – tõmmu afropatsidega tüdruk, kes elab Rootsi