Armastusega fännidelt. Ketlin Priilinn

juulil esines bänd Rootsis, Stockholmis. Vot sinna kavatsesin ma ennast kohe kindlasti kohale vedada! Lasin silmad kiirelt üle nimekirja ja avastasin, et terve juulikuu on bänd Euroopas. Jumal tänatud, sest kuskile Ameerikasse või Aasiasse reisimiseks poleks mu säästudest kohe kindlasti piisanud.

      Järgmised paar tundi veetsin arvutades, planeerides ja internetist kõige odavamaid lennupileteid otsides. Aga ma ei saanud seni midagi väga täpselt paika panna, kuni ma ei teadnud, kas vanemad on nõus mind toetama või mitte. Sellepärast võtsin ema letti otsekohe, kui ta õhtul töölt koju jõudis.

      Albertil oli õigus olnud – nii ema kui ka isa suhtusid mu meeletusse õhinasse ja imeilusatesse plaanidesse suure kõhklusega. Mis seal imestada, nad olid juba mitu aastat veendunud, et olen igasuguse fännielu jaoks liiga vana ja peaksin keskenduma mõistlikumatele asjadele – näiteks õppimisele, et ikka kindlalt ülikooli sisse saada. Nad ei saanud absoluutselt aru kahest asjast: esiteks, et Dreamblue fännamine ei sega mul õppimist mitte vähimalgi määral, vaid hoopis rikastab tohutult kogu mu elu, ja teiseks, et see jutt vanusest on rohkem kui napakas. Enamik Dreamblue suurimaid fänne on nimelt tublisti vanemad kui mina, nii mõnedki neist isegi mu ema ja isa eas.

      „Noorel tütarlapsel ei ole turvaline ihuüksinda reisida,” oli isa veendunud. „Kas sa tõesti sugugi ei karda?”

      „Ma olen ettevaatlik! Pealegi on mul nii palju tuttavaid fänne. See oleks supervõimalus nendega päriselt kokku saada. Nii et suurema osa ajast ei oleks ma üldse üksi!”

      „Sa pole neid inimesi ju päris elus näinudki,” sekkus nüüd ema. „Sul pole õrna aimugi, mida nad endast kujutavad. Internetis võib igaüks endast mida tahes kirjutada … Ma ei tea, Lisann, mu süda hakkab valutama juba ainult mõttest, et sa omapäi või mingite võõraste internetisõprade seltsis kuskil mööda Euroopat ringi rändad!”

      Mul tõusis nutt kurku. „Aga see on mu eluunistus! Ainult selle nimel ma olengi tööd teinud ja vaeva näinud ja raha kokku hoidnud, et lõpuks ometi Dreamblue kontserdile minna! Kõik need seitse aastat olen ma ainult sellest unistanud ja nüüd, kui see lõpuks ometi võimalik oleks, tahate teie selle mulle ära keelata!”

      Täpselt nagu Albert, hakkas ka isa nüüd ajama, et bänd tuleb ju niikuinii Eestisse ja mis mõtet on sõita kalli raha eest mitmesse riiki, kui kontserdid on igal pool ühesugused.

      „Te ei saa üldse aru,” ohkasin ja peitsin pea lootusetult käte vahele. „Mida rohkem kontserte, seda rohkem on ju võimalusi neid näha, võib-olla isegi nendega kohtuda! Seda rohkem imelisi elamusi!”

      Olin valmis juba teatama, et mul on nende arvamusest sügavalt ükskõik ja nad ei saa mind, täiskasvanud inimest, keelata kusagile sõitmast, kui vanemad üllataval kombel alla andsid. „Turvalisuse mõttes ei meeldi see asi mulle küll üldse,” ütles ema, „aga kui see sinu jaoks tõesti nii palju tähendab, siis … Eks mõnes mõttes on muidugi õige, et noorest peast tuleb reisida ja maailma näha.”

      Isa vangutas küll pead, ent leebus temagi. Ja mis kõige parem – nad soostusid mulle lõpetamise puhul isegi natuke reisiraha juurde kinkima! Super!

      Sama päeva õhtuks oli mul reisiplaan koos ja ilusasti A4 paberile kirja pandud. Tekst paberil nägi välja järgmine:

      Lisanni imeline Dreamy Vanilla tuur 2011. aasta suvel:

      12.07 Stockholm, Rootsi

      13.07 Göteborg, Rootsi

      15.07 Berliin, Saksamaa

      16.07 Frankfurt, Saksamaa

      17.07 Leipzig, Saksamaa

      19.07 Barcelona, Hispaania

      20.07 Madrid, Hispaania

      22.07 Pariis, Prantsusmaa

      24.07 Oslo, Norra

      26.07 Kopenhaagen, Taani

      28.07 Helsingi, Soome

      30.07 Riia, Läti

      01.08 Tallinn, Eesti

      Kolmteist kontserti. Üheksa riiki, nende hulgas kaheksa välisriiki. Kas ma ikka tõesti sain seda endale lubada? Aga mul oli veel tervelt pool aastat võimalik raha juurde koguda. Otsustasin, et nüüdsest ei osta ma omale enam ühtegi kosmeetikavahendit ega riideeset (okei, lõpukleit ja kingad muidugi välja arvatud, ilma nendeta ei mängiks kuidagi välja) ning panen kõrvale peaaegu kõik, mis mul selle ajaga õnnestub teenida. Ka sel juhul kuluks mul aga väga suur osa rahast lennu-, rongi- ja kontserdipiletite peale. Loomulikult otsisin nii palju soodustusi ja odavlende kui sain, aga lõppsumma kujunes ikkagi üsna kõhedusttekitavaks. Elamise arvelt tuli hoida kokku nii palju kui vähegi võimalik. Jah, muidugi oleksin ma valmis Dreamblue kontsertide nimel suurima rõõmuga kas või lageda taeva all magama, kuid ma andsin endale aru, et kuskil võhivõõral maal pargipingi peal magamine ei ole ilmselt just kõige turvalisem ettevõtmine. Mingisugune katus tuli omale pea kohale organiseerida, olgu see kas või kõige viletsamas ja koledamas hostelis.

      Samas võis ehk ka mõni Dreamblue fännidest mulle peavarju anda. Näiteks Göteborgis elas geipaar Lasse ja Thomas, mõlemad tulihingelised Dreamblue fännid ja sealjuures minu head sõbrad. Nendega oli juba ammu juttu olnud, et vajadusel saaks nende juures ööbida. Nad olid ka Blue Teddy Beari tuuri ajal oma kodus mitmeid fänne majutanud, tahtmata selle eest mingit tasu.

      Madridis õppis ja elas üks mu parimaid fännisõpru, inglannast Bridget. Pariisis oli Natalie, Kopenhaagenis Lisbeth, Oslos Tanya. Selge see, et ma ei saanud loota nende kõigi juures ööbimise peale, ent mõni on ehk ikka nõus.

      Ma olin arvanud, et see pool aastat ootamist kujuneb jube pikaks ja piinarikkaks, aga tegelikkuses möödus see üpris kiiresti. Veebruaris tuli välja Dreamblue imeline plaat „Dreamy Vanilla” ja fännifoorumid kihasid elavamalt kui eales varem. Arutati, kes kuhu reisib ja kes mida ühest või teisest uuest loost arvab. Nagu juba oletasin, polnud mul reisil üksindust tarvis karta – igale poole oli tulemas terve kari tuttavaid ja ma tundsin juba ette elevust, mõeldes kõigi nende tundmatute sõpradega kohtumisele.

      Kõvasti aega ja energiat läks muidugi ka keskkooli lõpetamise, eelkõige sellega kaasnevate eksamite peale. Jube, jube raske oli õppida! Kogu aeg kujutlesin ennast vaimusilmas Stockholmi ja Pariisi ja Madridi ja igale poole mujale, Dreamblue kontserdile ja kusagile hotellide juurde või lennujaama, üritamas bändiliikmeid kuidagimoodi kätte saada, neilt autogrammi nillida ja nendega koos pilti teha … See ju oligi mu suurim unistus – öelda neile, või vähemalt Ulrikale, kui palju nad minu jaoks tähendavad. Ma teadsin nii paljusid, kes olid nendega kohtunud. Järelikult pidi see võimalik olema. Olin näinud Facebookis isegi mõne tuttava pilte, millel ta üht või teist bändiliiget kallistab! Ma ei tea, ma vist sureksin juba sellest, kui peaksin nendega silmitsi seisma. Kardan, et ma ei saaks sõnakestki suust.

      Sellepärast mõtlesin juba aegsasti välja igasuguseid asju, mida tahaksin neile võimaluse korral öelda – et ehk siis jääb vähemalt midagi meelde ja ma ei seisa nende ees nagu mingi täielik imbetsill. Nii juhtuski tihtipeale, et sel ajal, kui ma pidanuksin tuupima matemaatikavalemeid või inglise keele grammatikat või aastaarve ajaloos, olid minu mõtted hoopis kaugel-kaugel mujal. Seda arvesse võttes ei läinudki mu eksamid väga kehvasti, tehtud ma nad sain ja tulemustega võis enam-vähem rahule jääda.

      Ka lõpupidu sai peetud. Olime Laura ja Elisabethiga juba varakult hakanud mööda poode kondama, otsides lõpetamiseks kleite ja kingi. Ma ei salli eriti riidepoode ja seda lõputut valimistproovimist, kuid niisugusel puhul polnud sellest kuidagi pääsu.

      Ostsin lõpuks üsna tagasihoidliku pika helesinise kleidi, sellise, mida saab suvel ka niisama kanda.

      Kogu selle lõpetamismelu ja rabelemise juures möödusid päevad, nädalad ja kuud nagu viuhti ning kuidagi hästi järsku oligi käes juuni lõpp, siis juba juuli esimesed päevad ja ühtäkki kaheteistkümnes kuupäev, mil ma seisin oma suure seljakotiga Tallinna lennujaamas ning ootasin ärevuse ja kannatamatusega, millal hakatakse reisijaid Stockholmi-lennule laskma.

      3

      „Sa jõuad veel ümber mõelda,” muigas Sven. Me istusime