Armastusega fännidelt. Ketlin Priilinn

sorti maiustused ja koguni sinise-kollasekirjud sallid, mille Britt-Marie oli ise kudunud.

      „Võib-olla on meil juba täna õnne,” avaldasin lootust. „Kas sa seda sakslast Hansu tunned? Tema tuleb ka kontserdile. Ta on nii palju kordi nendega kokku saanud!”

      „Hans Zimmermann?” Britt-Marie noogutas. „Ma tean teda küll, muidugi. Ta on mul ka Facebookis. Ta on ju täitsa pöörane, igal pool, kus on Dreamblue, on ka tema. Peab ikka tüübil raha olema!”

      Jah, olin minagi mõelnud, et rahapuuduse käes see Hans küll kannatada ei tohiks. Aga veelgi enam olin ma temaga seoses mõelnud sootuks teist asja. „Britt-Marie, me peaksime ilmselt temaga kampa lööma! Kui temal alati õnnestub nendega kohtuda, siis õnnestub ju ka meil, kui me temaga koos oleme!”

      Britt-Marie oli natuke kõhkleva näoga. „Ma ei tea, minu arust on see Hans üks väga enesekeskne tüüp,” ütles ta. „Tal on mingi oma kamp küll, kellega ta ringi tuuritab, aga kas ta teisi ka enda seltsi võtab … Me võime muidugi üritada. Me peame üritama.”

      Niisiis panustame oma lootused suuresti Hansu peale. Otsustame tal kas või lihtsalt ilma igasugust luba küsimata sabas jõlkuda, kui muud üle ei jää.

      Aga kui me punktipealt kella poole viieks Ericsson Globe’i ette jõudsime, polnud seal Hansust igatahes veel mingit märki. Fänne oli juba kohal küll, nende hulgas ka punapäine Margarita oma uhke riidest loosungiga – tema tundsime mõlemad otsekohe ära. Margarital olid kaasas veel mõned sõbrad Taanist, igaühel Dreamblue särk seljas. Ta tutvustas meid omavahel ja Britt-Marie hakkas elavalt lobisema ühe silmatorkavalt hea välimusega mustanahalise kutiga. Priskemapoolset lokkis juustega Hansu aga ei olnud. Ma imestasin endamisi, kuidas sihuke üli-groupie küll nii hilja peale jääb. Kas temasugune on tõesti valmis riskima sellega, et tal ei õnnestu esiritta pääseda?

      Rahvast vooris pidevalt juurde. Tulid Lasse Ekström ja Thomas Ahlstad, mu head sõbrad Göteborgist, ning trügisid otse meie sekka. Nemad nägid välja trendikad nagu ikka – Thomas tumeda, Lasse heleda peaga, mõlemal juuksed geeliga karvapealt paika sätitud. Lasse kandis V-kaelusega musta T-särki ja sirge lõikega veidi kulunud teksaseid, Thomasel oli seljas sooja oranži värvi triiksärk ja jalas mustad velvetpüksid. Mõlemad lõhnasid mingi magusmõrkja meesteparfüümi järele.

      Saabusid veel Paulo ja Federica Itaaliast, Noelle, Skye ja Christie Iirimaalt, Adriaan Hollandist, Carlos ja Eduardo Hispaaniast … Vaid mõne minutiga olime saanud omale terve karja uusi tuttavaid ja Ericsson Globe’i esise asustas tõeline fännilaager. Mõned istusid oma kottide otsas ning Paulo ja Federica viskasid ennast lausa pikali, võttes seljakotid padja asemel pea alla. Neil oli seljataga väsitav reis ja nad tahtsid enne kontserti jõudu koguda. Suurte harrypotterlike prillidega maasikablond Christie teatas, et Lars-Erik on tema elu armastus. „Milline tõeline mees, džentelmen!” õhkas ta. „Ja missugune võimas hääl! Kurat küll, kuidas ma kadestan ta naist Meganit!”

      Sissepääsuesine juba lausa kihas inimestest ja meil oli väga lõbus. Arutasime omavahel, kas ja kuidas oleks pärast võimalik bändiga kohtuda. Meie suureks pettumuseks polnud aga kellelgi vähimatki aimu, kus hotellis nad võiksid peatuda. Oletati nii üht kui ka teist, aga me ei saanud ju lihtsalt ehku peale kuhugi suvaliselt kohale sõita! Tuju langes veidi. Ma otsisin pilguga meeleheitlikult rahva hulgast Hansu, palusin isegi Britt-Mariel natuke oma kohta hoida ja käisin teiste sissepääsude juures vaatamas, kuid ei mina ega keegi teine ei märganud teda kusagil. Kaheksas maailmaime oli vist sündimas: Hansu polegi Dreamblue kontserdil!

      Täpipealt kella kuuest hakati inimesi sisse laskma. Meie

      Britt-Mariega olime esimeste hulgas, enne meid seisid ukse juures järjekorras vaid Margarita oma sõpradega ja veel üks väike kamp kohalikke fänne. Kõik, kes sisse said, tormasid kui pöörased esirea poole – meie muidugi nende hulgas! Ühe hirmsa hetke jooksul jõudsin juba mõelda, et terve see rida on jõudnud mõne sekundi jooksul täituda, ent ei – meie jaoks oli seal küllaga ruumi ning samuti mahtusid ilusasti minu kõrvale Lasse ja Thomas. Britt-Mariest teisel pool seisis see Margarita tuttav mustanahaline Karl, kellega tal juba hea klapp ja vist kerge flirtki oli tekkinud. Geipaari kõrvale seadis end kogu iirlaste seltskond ja seejärel itaallased. Adriaanil õnnestus end hädavaevu kusagile rea lõppu pressida ning Carlos ja Eduardo olid sunnitud seisma iirlaste selja taha. Õnneks olid mõlemad kutid pikka kasvu, tüdrukud aga kõik üsna pisikesed, seega ei olnud see hispaanlaste jaoks oluline kaotus – ehkki alguses nad natuke vandusid küll.

      Algas järgmine laager. Me istusime esirea metallpiirde peal, kõõlusime seal ja lobisesime omavahel. Tasapisi täitus meie seljatagune üha tiheneva inimmassiga, samuti võis näha, kuidas inimesed end üleval oma istekohtadele sättisid. „Ma ei saa aru, kuidas saab tulla sellisele kontserdile istuma,” märkis Britt-Marie, ja mina nõustusin temaga sada protsenti. Pensionäri kombel istudes ei saa ju mingit elamust! Õigel kontserdil peab ikka kargama ja plaksutama ja möirgama ja kätega vehkima, eriti veel sellise bändi nagu Dreamblue kontserdil – siin on see lausa möödapääsmatu. Kujutasin ette, kuidas ma seal toolil kössitaksin, ja lausa külmavärinad tulid peale. Milleks siis üldse kontserdile tulla?

      Vahepeal, kui keegi meist tahtis vetsus käia või juua osta või niisama kontserdihalli peal natuke ringi vaadata, hoidsime üksteisele kohta. Aga ega keegi oma kohalt väga lahkuda ei tihanud, sest kuigi sõprade ja ilmselt isegi äsja leitud tuttavate peale võis kindel olla, ei usaldanud me karvavõrdki oma selja taga seisjaid, kellest ilmselt igaüks oleks suurima heameelega esiritta tahtnud trügida.

      Poole kaheksast tuli lavale soojendusbänd, kaks noort rootsi kutti, kes olevat kohalikele üsna hästi tuntud, nagu Britt-Marie mulle selgitas. Tema sõnul pidi neil olema päris häid lugusid. Nojah – ega neil viga polnud, kuid mina suutsin kogu nende esinemise aja mõelda vaid sellest, et kohe-kohe tuleb lavale, minust vaid mõne meetri kaugusele Dreamblue! Issand, ma näen Ulrikat!!! Ei tea, kas ta vaatab vahepeal minu poole ka? Äkki õnnestub mul talle lehvitada? Olin juba märganud, et olen vähemalt esireas küll ainuke inimene Rootsi lipuga. Võib-olla saan selle lehvitamisega endale tähelepanu tõmmata … Niimoodi unistades olin ennast omalegi märkamatult ettepoole küünitanud ja mu mõttelõng katkes järsult. Üks lokkis peaga priske poiss meist tublisti vasakul, ent siiski esireas, oli kuidagi väga tuttava näoga. Nügisin kähku Britt-Mariet, kes jälgis keskendunult kohaliku bändi veidi imala ballaadi esitust. „Britt-Marie … kuule! Hei! Halloo! Vaata, kas see on Hans?” See küsimus köitis teda otsekohe ja ta kiikas suure põnevusega minu näidatud suunas. „Kus? Ma ei näe, taanlaste pead on ees …” Ta ei näinudki, ja ka minul ei õnnestunud seda peanuppu enam rahva hulgast tuvastada. Olin ma viirastust näinud või? Igatahes ei jõudnud ma selle üle enam kauem juurelda, sest just siis lõpetas soojendusbänd esinemise ja ma suutsin ärevusest vaevu paigal püsida – appi, nüüd siis tulebki Dreamblue! Neelatasin raskelt ja hingasin sügavalt sisse-välja, et mitte päris paanikasse sattuda. Kui kaua ma olin seda hetke oodanud! Aastaid ja aastaid, sellest ajast peale, kui olin üheteistaastase plikanatina nende tulihingeliseks fänniks hakanud – sealtmaalt olin katkematult unistanud esireas nende kontserdi nautimisest. Nüüd oli see siis tõeks saanud.

      Saime üsna pikalt oodata ja see oli tõeliselt piinarikas. Mu süda kloppis kui pöörane ja ma kartsin tõsiselt, et kui bänd varsti lavale ei tule, kukun suurest ärevusest siia rahvamassi sisse lihtsalt kokku. Ent siis nad tulid, nad tulidki tõepoolest! Kohe, kui stiilselt ja seksikalt musta nahka ja kulunud teksastesse riietatud Xander ja Lars-Erik lavale astusid, puhkes saalis kõrvulukustavalt maruline aplaus, rahvas röökis ja vilistas. Minu keha käitus täiesti omatahtsi – käed tõusid otsekui iseenesest üles ja hakkasid lipuga pööraselt vehkima, jalad kerkisid maast lahti ja karglesid hullunult üles-alla ning hetkeks jõudsin mõelda, et see on Britt-Marie, kes mu kõrval nii metsikult karjub, kuid siis taipasin kohe, et see olen ju mina ise! Veel hetk hiljem oleks mul vist süda äärepealt seisma jäänud – Ulrika! Ulrika, imekaunis lõheroosas varrukateta topis ja mustade nahkpükstega Ulrika astus rõõmsalt publikule lehvitades lavale, jäi selle keskel seisma ja haaras mikrofoni. Isver, ta tundus veel ilusam kui piltidel ja videotes! Ma röökisin täiest kõrist ja rapsisin lipuga nii hullunult, et see keris ennast pidevalt ümber varre kokku ja jälle lahti. Vaata minu poole, anusin