Armastusega fännidelt. Ketlin Priilinn

võimalik kõige toimuvaga jube hästi kursis olla.

      Xanderi suurim veidrus on aga see, et ta kannatab pluviofoobia all ehk kardab vihma. Ma poleks osanud arvata, et sihuke foobia üldse olemaski on! Olles nüüd selle kohta uurinud, tean, et selliseid inimesi on päris palju. Xander vihkab vihma ja iseäranis selle kätte jäämist, ta on ise rääkinud, et läheb siis lausa paanikasse. Varasematel aastatel jättis ta paduvihma tõttu korduvalt kontserte ära, aga väidetavalt pidi sellise asjaga nüüd lõpp olema. Xanderil on psühhoterapeut, kes aitab tal foobiaga toime tulla.

      Ja siis on veel Lars-Erik Amundsen, teine kitarrist ja laulja, kes paljude arvates ei ole nii värvikas kuju kui Xander või ammugi Ulrika (kes on tegelikult Lars-Erikuga kaugelt sugulane). Okei, välimuselt jääb ta neile kindlasti alla. Ta on lühemat kasvu, kiitsaka kehaehitusega ja tema kergelt lokkis heledad juuksed hakkavad otsmiku juurest veidi hõrenema. See-eest on Lars-Erikul aga suurepärane, madal ja jõuline hääl, mis on avanud talle tee sügavale fännide südametesse, muidugi ka minu omasse. Xander, kes on ometi edev mees ja naljalt oma vajakajäämisi ei tunnista, on avalikult öelnud, et tema meelest on Ulrika ja Lars-Erik palju andekamad lauljad kui tema ning tema põhiliseks andeks on pigem siiski muusika kirjutamine.

      Lars-Erik on abielus endast kümme aastat noorema ameeriklanna Meganiga ja neil on kolm väikest last – üheaastane Lisa, neljane Anders ja seitsmene Mia Melissa. Sageli on tal terve pere tuuridel kaasas.

      Lars-Erik armastab jubedalt magusat. Alatasa on tal näpu vahel mõni kreemitäidisega sõõrik, kaneelisaiake või šokolaaditahvel. Nii Xander kui ka Ulrika nendivad kadedusega, et nemad paisuksid Lars-Eriku kombel süües nagu saiatainas, aga sellele mehele ei näi sissesöödud kaloripommid mingisugust mõju avaldavat.

      Üks nõrkus on tal veel – kallid autod. Lars-Eriku suures garaažis seisavad viimaste andmete kohaselt Bentley Mulsanne ja Rolls Royce Phantom Coupé, lisaks tema naisele Meganile kuuluv Jaguar XJ, aga mehel on kombeks autosid sageli uute ja uhkemate mudelite vastu vahetada. Lars-Erik ise teeb oma hobi üle nalja stiilis „väike mees ja suured autod”, kuid ütleb, et ei saa selle nõrkuse vastu midagi teha ja ei näe selles tegelikult ka midagi halba. See vaimustus istuvat tal sees juba poisikesepõlvest saadik. Lars-Erik on RREC (Rolls Royce’i ja Bentley Rootsi-klubi) liige ja külastab sageli autonäitusi.

      Sellised nad lühidalt kokkuvõetult on. Tegelikult kuuluvad Dreamblue koosseisu muidugi veel taustalaulja, trummar, klahvpillimängija, igasugused helitehnikud ja nii edasi, kuid nemad vahetuvad suhteliselt tihti, samas kui põhiline kamp – Ulrika, Xander ja Lars-Erik – on püsinud vankumatu ja muutumatuna 1984. aastast alates.

      Ma võiksin loomulikult igaühe kohta teha peast paraja referaadi mõõtu ettekande stiilis: „Ulrika Kristina Lindquist sündis 1964. aasta 23. aprillil Göteborgis Thomas ja Margareta Lindquisti noorima tütrena …” ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ükskord tekkis mu sõbrannal Elisabethil huvi, kui palju ma bändi liikmetest õigupoolest tean, ja ma sain hea võimaluse oma pähekulunud infot demonstreerida. „Lisann! Okei, okei, aitab juba, sain aru!” hakkas Elisabeth kätega vehkima juba enne, kui ma olin Ulrika elulooga veerandi peale jõudnud. Pärast seda on ta hoolega vältinud sõna „Dreamblue” ja kui ma juhtun jälle midagi bändi teemal õhkama, katsub sõbranna jutu kähku mujale viia.

      Hah, aga kui ta vaid teaks, et see pole veel kaugeltki kõik! Ma pole julgenud kellelegi peale oma kaasfännidest virtuaalsõprade rääkida, et mul on kõik, absoluutselt kõik Dreamblue laulude sõnad peas, isegi nende viimaselt albumilt „Dreamy Vanilla”, mis tuli välja alles mõned kuud tagasi. Ja see juba on midagi, sest albumeid on nad välja andnud tervelt viisteist tükki. Kui palju neil võiks laule kokku olla, seda pole ma arvutanud, aga no ikka teps mitte vähe.

      Ma pole kunagi maha istunud ja hakanud neid laule omale pähe tuupima. Minuga on lihtsalt selline lugu, et kui mulle midagi meeldib, jääb see jube kergesti meelde, ja kui ei meeldi või ma asjast hästi aru ei saa, siis ei jää üldse. Näiteks koolis võisin ma jäädagi füüsikavalemeid põrnitsema ja neid endale idioodi järjekindlusega üha uuesti ja uuesti kordama, aga kasu ei mingit. Nojah, lõpuks kuidagiviisi ikka sain need õnnetud valemid endale pähe, aga selleks tuli pikka aega metsikult tööd teha. Seevastu luuletusi, eriti veel ilusaid luuletusi tarvitses mul vaid paar korda lugeda, kui juba võisin neid veatult peast deklameerida.

      Ka pildikaustu oma arvutis ei julge ma Laurale ega Elisabethile ega teistele sõpradele näidata, sest ma tean täpselt, kuidas selle peale reageeritaks. „Lisann, sa oled peast täitsa põrunud,” ütleksid nad ja vaataksid mind nagu hullu. Ainult Sven, mu poiss, on minu Dreamblue-hullusega harjunud. Tema üksnes muigab selle kõige peale heatahtlikult. Ma arvan, et ega ma ei suudakski olla koos poisiga, kes ei võtaks mind sellisena, nagu ma olen!

      Ma ise ei näe selles midagi nii väga kummalist, et kaustas nimega „Mu imekaunis Ulrika” on mul tuhat üheksasada seitsekümmend kaks pilti ja „Dreamblue”-nimelises tuhat ükssada nelikümmend seitse. Need kõik on ju kogunenud seitsme aasta jooksul! Ma ei salvesta arvutisse sugugi mitte kõike, mis kätte satub, vaid üksnes need pildid, mis tõesti kõige ilusamad tunduvad. Pole ju midagi parata, et neist on nii palju ilusaid pilte.

      Laura ja Elisabethiga suheldes püüan olla tavalisem, normaalsem, nendega sarnasem. Kui kõik Dreambluega seotud teemad kõrvale jätta, on mõlemaga tegelikult hästi lõbus ja tore. Meil saab alati nalja ja me oleme alati üksteise jaoks olemas. Ühiseid hobisid meil, tõsi küll, palju ei ole. Laura ja Elisabeth on sportlikud tüdrukud ja käivad juba aastaid võrkpallitrennis, mind aga jätab sport täielikult külmaks. Erandiks on ehk ujumine, seda teen ma suvel meres heameelega, ja jalutamise vastu pole mul samuti midagi, ent sellega asi ka piirdub. Kehalise kasvatuse tundides tulen ülesannetega küll kuidagiviisi toime, aga mingit rõõmu ma nende sooritamisest ei tunne ega tuleks selle pealegi, et ka vabal ajal kusagil palli loopida või ringi karelda.

      Elisabeth on lisaks suur pidutseja, keda kohe tõmbab igasuguste pidude ja läbude ja klubide poole. See klubitamine läks tal eriti hoogsalt lahti pärast ta kaheksateistkümnendat sünnipäeva, kui polnud enam probleemi kuskile sisse saada. Laura käib temaga sageli kaasas, ehkki tema kuulab rohkem raskemat muusikat ja klubides mängitav jube tümps ei istu talle sugugi. See-eest on talle väga oluline seltskonnas olla ja klubides pidavatki ta käima eelkõige selleks, et seal tuttavaid kohata.

      Mina nendega eriti kaasas ei käi. Ma ei tunne ennast klubides hästi. Muutun seal suitsu ja lärmi ja õudse tümpsumuusika sees kuidagi jube ebakindlaks, hakkan end võrdlema igasuguste üleslöödud tibidega ning tunnen ennast võõrkehana, kohmaka ja inetuna.

      Muul ajal mind mu välimus eriti ei häiri, ehkki ma pole selline klassikaline blond kaunitar nagu Laura ega punapäine naiselikkuse kehastus nagu Elisabeth, kelle ümber poisid pidevalt tiirlevad. Ma olen lühike, kõhn ja poisilik – need kolm omadust mulle isegi natuke meeldivad, sest samade sõnadega võib iseloomustada ka Ulrikat. Siinkohal sarnasus kahjuks lõpeb. Ulrika on erakordselt ilus, mina aga masendavalt tavaline.

      Mu isa on poolenisti ukrainlane, hästi tõmmu ja kena mees, ning võiks ju arvata, et midagi sellest eksootilisest välimusest pärandub edasi ka lastele. Paraku olen mina isalt saanud üksnes tema tumedad lokkis juuksed, samal ajal kui mu kaheteistaastane vend Albert võidab juba praegu südameid oma tõmmu naha ja tumepruunide rosinasilmadega. Minu silmad on hallid, just nagu emal, ja jume nii kahvatu, et isegi suvel ei taha päike peale hakata.

      Mis aga veel hullem – mu vasakul põsel on suur sünnimärk. Ema ja isa on alati kinnitanud, et see pole üldse kole, vaid teeb mind pigem isikupärasemaks, kuid minu meelest rikub see mu näo täielikult ära. Tahaksin kunagi lasta selle eemaldada, see aga maksab raha. Käisin millalgi arsti juures ja ta ütles, et kui sünnimärk pole just mingil põhjusel tervisele ohtlik, siis eemaldatakse seda üksnes tasuliselt. Raha mul tegelikult oli, olen juba kaks viimast suve tööl käinud ja viimasel kooliaastal ka ühte noorteportaali artikleid kirjutanud. Suure osa teenitust olin kõrvale pannud, aga seda ei raatsinud ma oma totaka sünnimärgi peale küll kulutada. Ja hea oli, et ma seda ei teinud, sest seda raha läks mul nüüd väga-väga vaja.

      2

      Ma mäletan nii hästi seda päeva, kui selgus, et mul on