Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa

mööduvad. Geenius vorbib šabloonide abil hieroglüüfe ja muid pisikesi pilte, Elo ja Eha tegelevad nõudlikumate töödega. Väike Eva unustab end üksisilmi jälgima Maarja tegevust.

      “Valmis!” teatab Maarja lõpuks lummusest ärgates.

      Ta astub sammukese tagasi, et lõpptulemust hinnata. Ka teised hennamaalijad katkestavad hetkeks töö ja kogunevad tema selja taha.

      Lohe! Jässaka mehe õlavarrelt on lendu tõusmas seitsmepäine lohe, igal peal oma ilme ja iseloom. Lihaseliste jalgade küünised on surutud sügavale nahka, kust immitseb verd, mis tundub nii ehtne, et plikatirts Eva tunneb kiusatust seda katsuda, sirutabki juba käe välja…

      “Ära puutu,” lükkab Elo lapse uudishimulikud sõrmed maalingust eemale, “ajad henna laiali.”

      Rohkem ei ütle keegi midagi. Sõnatult imetlevad nad Kunsti, suuremast suurema algustähega, mis on sündinud siinsamas nende kõrval, festivaliplatsi melus.

      Vaikuse katkestab väike Eva, kes hakkab plaksutama. Spontaanselt liituvad temaga kõik teisedki, hennamaalijad ja järjekorras ootajad, viimasena ka lohekandja ise.

      “Tänan, tänan,” vigurdab purjus lohekandja publikule kummardades. “Teine kordki, kui ilma rahata saab. Ma lähen nüüd õlle järele.”

      “Las henna mõjub paar tundi, ära seda pastat enne maha kraabi!” hõikab Elo lahkujale veel tagantjärele.

      Suuremast suurema algustähega Kunst kaob õllesabasse. Lummus hajub.

      “Kas tema järgmine maaling on ka ilma rahata?” uurib roosade rastapatsidega teismeline plika, kelle pead ehib printsessikroon.

      “Ei,” vastab Elo kindlalt, “see on tavalise hinnaga. Ülejärgmine on tõenäoliselt juba poole kallim. Nii et kes soovib?”

      Tahtjaid jagub, ent kõige kiiremini reageerib krooniga plika. Ta viskub Maarja ette murule ja sikutab kõhu paljaks.

      “Joonista mu naba ümber natuke armastust,” palub plika.

      Maarja süveneb taas loomingusse, märkamata enda ümber midagi muud. Ka mitte seda, kui üksisilmi on Geenius teda vaatama jäänud. Imetledes Maarja pühendunud nägu ja graatsilisi käsi, mille all sünnib armastus – ei!, hoopis Armastus, suure kunstipärase algustähega! –, tundub Geeniusele, justkui näeks ta ammust sõpra alles nüüd esimest korda. Mees tunneb sisimas midagi liigahtavat. Senikogematut tunnet, millele ta ei oska õiget nime anda.

      Kas see ongi armastus?

      Geenius on armunud?!

      Geenius ei usu oma kõrvu.

      “Maarja, ütle uuesti, kes sa enda meelest oled?” soovib mees, lükates mootorratast mööda üksildast kitsukest metsavaheteed.

      “Motohipi,” kordab Maarja rahulikult, tõugates oma mootorratast. “Tagurpidi lugedes ipihotom. Inglise keeles…”

      “Oota nüüd,” katkestab teda Geenius, “ma kuulsin küll. Ma lihtsalt ei saa aru, mida see sinu meelest tähendab?”

      “Näiteks seda,” alustab Maarja, manades näole teeseldult tõsise ilme, “et kui minu mootorrattal saab bensiinipaak tühjaks – nagu praegu juhtuski –, siis on see loomulik. Ma olen ju hipi, nii et natuke boheemlust on ootuspärane. Kui aga sinu mootorrattal saab bensiin otsa – no näiteks nagu praegu –, siis oled sa lihtsalt rumal. Või kes sa enda meelest oledki?” Suutmata kauem tõsiduse lainel püsida, purskab tüdruk laginal naerma.

      “Rüütel,” vastab Geenius. “Tõeline rüütel, kes ei jäta kaitsetut tütarlast üksinda.”

      “Kaitsetut? Ah, mine metsa!” naerab Maarja.

      “Metsas me ju olemegi,” tähendab Geenius. “Paari kilomeetri kaugusel lähimast tanklast. Pealegi ma usun, et minu mootorratta paagis on piisavalt kütust, et sinnamaani välja vedada. Nii et kes siin rumal on?”

      Maarja manab näole ma-ei-kuulnud-midagi-ilme ning trügib tsiklit edasi, rohkem sõnakestki lausumata. Kui vaikus on kestnud juba kümmekond minutit, katkestab Geenius selle sõnadega: “Ma käin korra vett laskmas.”

      Ta jätab tsikli maantee äärde seisma ja kõnnib lähima põõsa taha. Keha kergendades kuuleb ta, kuidas mootorratas, tema mootorratas käivitub ja minema sööstab… et peatuda napilt mõnesaja meetri pärast.

      Jooksujalu lükkab Geenius edasi neiu mootorratast, kuni jõuab Maarjani. Neiu on heitnud puhkama pehmele samblale, käsivarred mugavalt pea all risti, silmad vidukil.

      “Ma tahtsin lihtsalt kontrollida, kas sinu ratta bensiinipaak on tühi,” nendib ta rahulikult. “Nuta või naera, aga ongi, rohkem see ei liigu. Järelikult sa ikkagi oled…”

      “… armunud,” lõpetab Geenius lause.

      Maarja silmad avanevad piripärani, et hämmastus neisse ära mahuks.

      Geenius on armunud?! Ühelgi Armunäljasel poleks tulnud pähe, et need kolm sõna võivad moodustada mõtestatud lause. Kõik teavad, et Geenius suudab hakkama saada iga ülesandega, mille ta vaid ette võtab; kuid armastus pole kunagi kuulunud tema tahtmiste nimekirja.

      Flirt – jah, enamasti.

      Seks – jah, vahel.

      Tunded – tänan, ei.

      Kuidas siis nüüd…?

      “Aga… alles üleeile me ju rääkisime sinuga armumisest, mäletad?” imestab Maarja, tõustes pehmel samblal istukile.

      Neiu meenutab. Jah, see oli üleeile, päev enne seda, kui Maarja tegi oma elu esimese hennamaalingu.

***

      “See pole lihtsalt võimalik, et sa ei ole kunagi olnud armunud!” imestas Maarja.

      “Võib-olla olen,” möönis Geenius, “lasteaias käimise aega ma päris täpselt ei mäleta. Ehk siis?”

      “Räägi ometi tõsiselt!” pahandas Maarja.

      “Ma ju räägingi,” ütles Geenius, pöörates tüdruku poole silmad, mis – Maarja nägi seda – kõnelesid puhast tõtt.

***

      Alles üleeile oli tõde selline.

      Mis on vahepeal muutunud?

      Kuidas saab Geeniuse tänane tõde olla vastupidine?

      “Mis siis juhtus?” küsib Maarja.

      “Sina,” vastab Geenius üpris kohmetult.

      Ilusalong hiigeltualetis

      Järjekord naiste WC ukse taga lookleb nagu hiiglaslik boamadu. Teadagi! Lill kõnnib kõigist sabatajatest mööda ja lipsab sisse, hõigates selgituseks: “Ma tahan ainult käsi pesta!”

      Muidugi on see vale. Ent Lill ei tunne luiskamise pärast mingeid süümepiinu, sest ta teab: suurtes tualettides seisab osa tagumisi kabiine nagunii tühjalt.

      Lauluväljakule püstitatud madala WC-maja naistepoolel on tihedalt üksteise kõrval ligi sadakond pisikest kabiini. Tagapool ongi mitmete latrite uksed kutsuvalt irvakil.

      “Siin on palju vabu kohti!” hõikab Lill lahkelt järjekorrale ning kaob ühte latrisse.

      Poti prill-laual lainetavad kollased kusepritsmed. Selge, istuda ei saa. Nagu tavaliselt. Vähemalt on siin veel tualettpaberit. Tagumikku urvi ajades ja kõrgelt pissides tunnistab Lill, kuidas temagi pritsmed prill-lauda märgistavad. Aga mis parata!

      Käte pesemiseks on eraldi pikk kitsas ruum, kus on tosin kraanikaussi ja paar täispikkuses peeglit. Ühest tagumisest nurgast, kraanikausside varjust, tõuseb peenike suitsuvine. Lill kiikab uudishimulikult sinnapoole ja näeb Bändimagnetit, kes loeb põrandal istudes ajakirja, laskmata end häirida kätepesijate sagimisest.

      “Tulekahju!” hüüatab Lill naljatamisi.

      “Kus?” tõstab Bändimagnet pilgu, näol kerge ehmatus.

      Lill osutab muiates sigaretile, mis teise sõrmede