Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa

poole. Ta krimpsutab nina, möödudes meestest, kes läheduses põõsastesse kusevad, kuigi vabu tualette on piisavalt. Õiendaks nendega natuke? Ah, ei viitsi.

      Lill kõnnib joonelt lava ette ja vaatab ümberringi: tavaline rokipublik, seljas musta värvi riided, sekka mõni äraeksinud valge vares. Ühtegi tuttavat ei paista. Festivali avabändi saatus pole just kerge: inimesi on lava ees hõredalt ning needki pole veel õiget hoogu sisse saanud. Seda hoogsamalt loobivad pikki juukseid bändi kolm kitarristi. Olematut tukka viskab ka siilipäine laulja, kes nühib aeg-ajalt käeseljaga vesist nina. Lill, kellel on samuti nohu, tunneb hetkeks kiusatust visata lavale paar pabertaskurätikut. Tal on neid ju taskus terve pakk! Siiski ei söanda ta seda teha.

      Küll aga viskab keegi lavaäärele suitsukoni, mis jääbki sinna tossama, ühendades suitsuniidi lavalt tupruva efektitossuga. Kui rokkfestivali esimene esinemine lõpule jõuab, siis pälvivad artistid mõne hõreda käteplaksu ning rahvas valgub edasi teise lava juurde, kus peaks kohe alustama järgmine bänd.

      Lill lipsab korraks telklaagrisse ja näeb: maastik on täiesti muutunud, varasemaid orientiire varjavad vahepeal püstitatud uued telgid. Ahaa, taipab ta, nüüd on selge, miks Armunäljased platseerusid just piirdeaia äärde: kui mitte muudmoodi, siis mööda aeda kõndides leiab igal juhul oma telgi üles.

      Järgmisele kontserdile tulevad koos Lillega ka mõned teised Armunäljased. Särgi maha visanud Kiibits on kleenuke nagu nöör, tema peenikestel käsivartel pole ka tähelepanelikult uurides näha mingit märki musklitest. Sellegipoolest tõukleb nolk uljalt lavaesises mosh’ijate ringis. Kui rastapatsidega emolaulja taustatantsijad viskavad lavalt alla T-särke, siis püüab Kiibits ühe neist kinni ja tõmbab selga. Särk jääb tema kondistele õlgadele rippuma nagu riidepuule.

      Ilm on ilus, rahvas sõbralik, õlu külm ja bändid lähevad päeva edenedes aina paremaks. Kuueteistaastane Lill tunneb, et ei oska tahta elult midagi rohkemat. Kui, siis ehk ühte poissi, kes tal ümber õlgade kinni hoiaks… Aga küll jõuab! Päev on ju alles noor.

      Kui järjekordne rokkbänd laval lisalugu esitab, loobivad muusikud tukka sama hoogsalt kui fännid lava ees.

      “Kuidas nad niimoodi mängida saavad?” imestab Lill.

      “Neil on lood nii selged,” vastab Kõvamees õlgu kehitades.

      Muusikud lahkuvad lavalt. Trummar viivitab teistest pisut kauem, et visata rahva sekka peotäis kontserdil kasutatud pulki.

      “Miks ta trummipulgad ära viskab?” imestab Lill.

      “Sellepärast, et need kuluvad,” seletab Kõvamees. Kõrgele õhku hüpates õnnestub tal üks trummipulk kätte saada. Puidust pulga keskel on sügavad krammid. “Soolotrummi tagumisest,” selgitab mees, libistades sõrmega hellalt üle krammide. “Kirjutan sellele markeriga bändi nime peale ja panen oma kogusse. Mul on juba Metallica, Rammsteini ja paljude vähemtuntud bändide trummipulgad. Pluss mõned medikad.”

      “Mis need veel on?” imestab Lill.

      “Medikas ehk mediaator on see väike kolmnurkne vidin, millega kitarri mängitakse,” seletab Kõvamees kannatlikult.

      “Kas siis need ka kuluvad?” imestab Lill naiivselt.

      “Jah, need on tavaliselt plastmassist,” vastab Kõvamees.

      Tüdruk avab uueks küsimuseks suu, ent paneb selle taas kinni. Mul on festivalielu kohta veel nii palju “mikse”, et neid ei ole võimalik ühekorraga küsida, mõistab Lill. Hoopis toredam on ise vastuseid avastada!

      Kiibitsa kümme kepikäsku

      Festivalipäeva viimase esinejana astub südaööl üles erakordselt sünge black metal bänd. Solist on otsekui hauast välja karanud, nii ohtralt grimeeritud ja kostümeeritud, et rõiva- ja meigikuhja alt pole võimalik inimpalet tuvastada. Ka laulja hääles aimub kohati ebainimlik tämber. Inimkolp, mõõk, poomisköis – erinevaid rekvisiite rändab üle lava rohkem kui mõnes teatritükis. Keset valget päeva mõjuks kogu see etendus naeruväärse palaganina, kuid ööpimeduses pääseb mõjule hauatagune meeleolu.

      Lillele ei meeldi see masendav bänd põrmugi. Liiati on tal külm: päeval mõnusalt soe ilm keeras öösel ootamatult jahedaks ning tal on seljas liiga vähe riideid. Pealegi on tal olnud juba nädalaid nohu ja köha, soojal ajal täiesti kohatu seisund. Haigutades vaatab tüdruk kella. Esinemine on kestnud vaevalt pool tundi. Siin ma nüüd olen, mõtleb Lill, nina tatine, kurk köhane, öösel kehvasti maganud; seisan ja külmetan, kuulates muusikat, mis mulle põrmugi ei meeldi. Kas see ongi siis lõbutsemine?

      Viitsimata kontserdi lõppu oodata, hakkab Lill astuma telklaagri poole. Pärast päev läbi kestnud kontserte on kõrvad valjust muusikast kurdivõitu ja viimati kuuldud loo rütm kõlab peas edasi. Tee peal kõnnib Lill mööda kiitsakast nolgist Kiibitsast, kes meelitab järjekordset üksikut naist: “Lähme minu telki. Mul on saia ja sulatatud juustu.”

      Lill purskab neid sõnu kuuldes laginal naerma. Mõelda vaid, ka tema ise on läinud täpselt sama jutu õnge! Tegelikult alles mõni nädal tagasi, kuid neiule tundub, nagu oleks sellest ajast möödunud terve igavik.

      Mitte et Lill seda õngeminekut tagantjärele tarkusega kahetseks. Vastupidi: just sedakaudu sattus ta ju Armunäljaste festivali loojate hulka. Tema, kes tollal oli lihtsalt suvaline paks plika lohmakas mustas T-särgis; üks neist paljudest, kellesugustest kubisevad kõik muusikaüritused.

      Tõsi, ärgates tookord Metallica kontserdile järgneval hommikul võõras telgis, oli Lille esimene mõte: miks ma siin olen? Neiu vaatas enda kõrval magava Kiibitsa vinnilist nägu ja kontkõhna tätoveeringutega kaetud keha ning sattus veelgi suuremasse segadusse: mis ime läbi õnnestus sellel tolgusel ta kaasa meelitada?

      Ausa selgituse oma keppisaamise-tehnika kohta andis Kiibits umbes nädalakese hiljem. Läbi Lille pea vilksab meenutus sellest sajusest päevast, mil enamik Armunäljaseid oli pressinud end Kõvamehe ruumikasse suure eeskojaga telki ja vahetas laisalt eelmise päeva muljeid.

***

      Armunäljaste jutu katkestas väljast kostev hõige: “Me tahame nikku!”

      Pead pöördusid avatud telgisuu poole, kust oli näha, kuidas kaks verinoort kõhna poissi tuiasid kergelt tuikudes läbi telklaagri.

      “Me tahame nikku!” hõikas üks poiss.

      Teine üürgas kaasa: “Me tahame keppi!”

      Kiibits muigas ja tähendas: “Loomulikult ei saa need jobud mitte midagi. Kas teate, miks?”

      “Me oleme üks suur kõrv,” ironiseeris Filosoof.

      Kiibits jätkas häirimatult: “Kõigepealt pead sa ise kepiks valmis olema! Nende nägudelt on näha, et nad ei usu ise ka, et see võiks päriselt teoks saada. Lisaks peavad olema sobivad tingimused. Kui sa jagad telki kolme lällava sõbraga, kus siis veel romantikat harrastada?“

      “Milles peitub siis sinu saladus, oo seksiguru?” uuris Lill. “Saias ja sulatatud juustus?”

      Kiibits vaatas juurdlevalt Armunäljaste tüdrukuid ning jõudis järeldusele, et nende peal ei saaks ta oma metoodikat nagunii kasutada. Seega, miks peaks ta keelama endale väikest lõbu hoobelda?

      “Ma ei saa ise ka lõpuni aru, miks tibid selle lause õnge lähevad,” tunnistas Kiibits. “Aga nii see on. Alati. Muidugi tuleb järgida teatud tingimusi…”

      “Hakkab tulema!” naeris Kõvamees. “Kiibitsa kümme kepikäsku!”

      “Täpselt nii!” sõnas Kiibits, kummardas teatraalselt veiderdades pead ning alustas entusiastlikul konferansjee-toonil: “Mu daamid ja härrad, ainult teile, ainult täna, Kiibitsa kepikäskude kuulus esikümme!

      Esiteks: parim aeg tüdrukule läheneda on festivalipäeva lõpul, kui viimasel bändil on ees veel umbes veerand esinemist. Siis pole vaja plikaga liiga kaua jahmerdada ega tema jootmisele raha kulutada. Samas jääb niimoodi mulje, et tahad koos temaga aega veeta, mitte niisama ära lohistada.

      Teiseks: kui kontsert on nii hea, et sa ei raatsi mitte ühtegi nooti plikade