Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa

sa, raisk, teed?” kähiseb Lill joomaunest virgudes.

      Raisakotkas peatub hetkeks ja kehitab õlgu: “Aru ei saa või? Siis sa oled ikka päris täis.”

      “Idioot!” ägab Lill, pohmellist liiga jõuetu, et meest enda pealt eemale tõugata. “Ma mõtlen, miks sa mind nikud? Ise just öösel ütlesid, et sa Armunäljaseid ei puutu.”

      “Ma mõtlesin sellega, et ma ei tee Armunäljaste taskuid tühjaks,” tähendab Raisakotkas. “Nikkuda ikka võib.”

      Mees rammib hoogsalt edasi. Lill – jätkuvalt pohmellinõrk ja võimetu vastu hakkama – hakkab tundma, et selline äratuskell polegi kõige hullem. Saab vähemalt natuke sooja. Pealegi, millal see oligi, kui ta viimati korralikult keppi sai? Kas see juhtus…? Ai! Meenutamise pingutus paneb pea veel hullemini valust lõhkuma. Niisiis loobub Lill igasugustest ponnistustest ning laseb end lõdvaks. Mõneminutilise pumpamise järel jõuab Raisakotkas orgasmini. Mees sikutab endal püksid üles, tõmbab Lillele hõlsti peale ning pöörab minekule.

      “Maga edasi, praegu vist sadama ei hakka,” tähendab Raisakotkas sõbralikult viibates ja läinud ta ongi.

      Pärast sellist äratust on Lille uni lõplikult kadunud. Neiu ajab ennast istukile, õige aeglaselt, et valutavat pead mitte ärritada. Ta otsib väikesest seljakotist veepudeli, niisutab lonksuga suud ja tõmbab märja käega värskenduseks üle näo. Keelega katsudes hambad justkui kleebivad ja suus on nii vastik maitse, nagu oleks jaaniussikesed suhu sittunud. Lill võtab nätsu ja mälub aeglaselt. Suus hakkab levima värskendav piparmündimaitse. Nüüd tunneb ta ennast piisavalt tugevana, et otsida välja meigikott ja vaadata taskupeeglisse.

      Mulle ei meeldi see, mida ma peeglist näen. Hommikuti pean ennast lausa sundima, et peeglisse vaadata. Aga selline ma olen. Punnpõsed, mille kohal silmad tunduvad pisikesed nagu põrsal. Võdisev topeltlõug. Öäk!

      Ja tänane hommik – kas selline siis ongi rokkarielu? Elu, millest ma olen kogu aeg unistanud?

      Vaheldumisi unistusega, et mul oleks oma poiss nagu sõbrannadel ja klassiõdedel. Mitte et neil oleks kogu aeg peigmees olnud, aga vahel ikka. Kõigil peale minu.

      See on nii ebaõiglane, et mul ei ole kunagi kallimat olnud! Sest mis on selles halba, kui inimene tahab keppi ja keeksi?

      Mõlemat?

      Öeldakse, et igaühe jaoks on kuskil keegi. Seega võiks ju kusagil olla selline poiss, kellele ei meeldi ainult saledad tüdrukud. Poiss, kellele võiks sobida ka paksuke, kui sel plikal on juhtumisi kihvt iseloom. Aga kus see poiss on?

      Miks on nii, et kui sulle juhtumisi maitseb keeks – ja küpsised ja kommid ja koogikesed ja võileivad, millel juustuviil on paksem kui leib –, siis kahanevad drastiliselt sinu võimalused keppi saada?

      Miks peab elus alati valima: kas tahad keppi või keeksi?

      Kuigi minu eest on valik ära tehtud. Juba ammu. Nii kaua aega tagasi, et ma ei mäletagi teistsugust elu kui paksuna. Isegi lasteaiafotodel olen ma ümaram kui teised plikatirtsud. Ema küll ütleb, et ma kujutan seda endale ainult ette. Et laps on laps. Aga ma ju näen, et olen piltidel teistest pontsakam! Kas või kriipsuvõrra, aga ikkagi.

      Hea küll, aitab halamisest! Selline ma olen. Olen eluaeg olnud.

      Tegelikult – kus mu silmapliiats ongi? –, kui võõpan silmad sünkmustaks, on pilt juba parem. Ja kui värvin ka suu mustaks, on tulemus veelgi efektsem.

      Üleüldse, see rokkaristiil, mille olen välja arendanud koos Armunäljastega ringi rokkides, on täitsa hea. Keeleneet ja kulmurõngas. Ergavaks lipupunaseks värvitud juuksed. Keha on küll nagu tünn, aga seda varjab must lehviv hõlst sügava dekolteega. Võimas rinnapartii on ka ainus, millega ma olen oma keha juures tõepoolest rahul. Rohked kaelaehted meelitavad loodetavasti kõigi pilgud just dekolteele.

      Vaat nii! Pole ju paha tulemus? Eriti kui arvestada, et algmaterjali õieti polegi. Et mitte öelda: seda on masendavalt suur kuhi.

      Ah, kuhi ma olen ja selleks ka jään. Paraku. Kehakaalu kahandamise katsetest olen ammugi loobunud. Vaeva kui palju, ja tulemus? Kaugel mägede taga. Samas kui keeks on iga päev käeulatuses.

      Ja keppi – no seda väikest asja ikka vahel saab!

      Huuhh! Liiga palju mõtteid ühe pohmellihommiku kohta! Lill püüab end ettevaatlikult püsti ajada ja tunneb mööda reisi alla valgumas Raisakotka spermat. Kurat küll! See raisk ei kasutanud isegi kondoomi!

      Lill kobab seljakotis, ent seal ei leidu midagi pühkimiseks sobivat.

      “Hei, on sul taskurätti anda?” hõikab ta naisele, kes kõnnib allpool mööda maanteed.

      Saledal kehal hästi istuv kostüüm, kõpskingad, kena pisike käekott… Ilmselgelt ei kuulu mööduja rokirahva hulka, küllap on mõni tööle ruttav kohalik.

      Naine otsib käekotist välja paki pabertaskurätikuid ja viskab hooga Lille poole. Tõusva päikese üks esimesi kiiri helahtab kuldsel abielusõrmusel.

      “Jäta endale!” hõikab võõras ja kõnnib oma teed.

      Pisut eemal annab kõpskingadega naine kiusatusele järele ja vilksab üle õla tagasi vaadata. Nähes verinoort punapäist rokitüdrukut taskurätikuga jalgevahet kuivatamas, lahvatavad mööduja põsed punaseks ja ta kiirendab sammu.

      Õhetavapõsiselt edasi rutates tunneb naine, et on kade. Ta kadestab-kadestab-kadestab seda rokitüdrukut, tema vaba ja metsikut elu! Kontorisse jõudes paneb naine kohvimasina tiksuma, istub toolile sekretärilaua taha ja jääb mõtlema, millal ta viimati abikaasaga seksis? Nad tahtsid ju lastki saada, aga… No millal ometi…?

      Kui talle ei meenu isegi see, millal ta viimati armukesega seksis, siis tunneb naine – Kaja –, et tal on viimane aeg minna.

      Ta lülitab kohvimasina välja, jätab abielusõrmuse töölauale ja läheb.

      Muusikafestivalile.

      Miks ja miks!?

      Järjekordsele rokkfestivalile kavatsevad Armunäljased sõita festivalibussiga, mis väljub Tallinna raudteejaama juurest parkimisplatsilt.

      “Kuidas me õige koha üles leiame?” muretseb Lill. “Parkimisplats on ju nii suur.”

      “Usu mind, võimatu oleks mitte leida,” muigab Maarja kogenult.

      Nii ongi. Lill märkab kohe mustades riietes inimkobarat, mis on kogunenud murulapile parkimisplatsi serval. Palaval päeval hoidub enamik rokkareid puude varju. Ainult Bändimagnet ja mõned teised tüdrukud keeravad ninad päikese poole.

      Kui buss ette sõidab, siis teevad Armunäljased omavahel koostööd: mõned hõivavad esimesed pingiread kohe juhi taga, teised laadivad seljakotid ja õllekastid pakiruumi kõige viimastena, teiste asjade peale.

      “Miks me tahapoole ei istu?” imestab Lill.

      “Miks ja miks! Püüa natuke oma peaga ka mõelda,” õiendab Kiibits.

      Lill pigistab solvunult suu kinni ja otsustab, et ei küsi edaspidi enam midagi.

      Kohale jõudes lipsavad Armunäljased bussist maha esimestena, haaravad pakiruumist oma kraami ning kiirustavad telklaagri sissepääsu suunas. Seal vahetavad nad varakult valmis ostetud odavad piletid festivali ja telkla käepaelte vastu. Infolauast lahkudes vaatab Lill selja taha: tuubil täis festivalibussi rahvas on ühekorraga kohale jõudnud ja moodustab pika järjekorra. Lill muigab kergelt: selge! Tänu läbimõeldud tegutsemisele pääsesid Armunäljased sabas seismisest.

      Telkimiskoha valivad Armunäljased laagrit ümbritseva piirdeaia äärde. Lille keelel kibeleb järjekordne “miks”, ent ta hoiab suu kinni. Esialgu on ainus silmanähtav tulu asukohast see, et meestel on mugav õllekaste üle aia tõsta. Läbi värava ei lubanud turvamehed alkoholi sisse tassida, kuna reeglite järgi – hea nali küll! – valitseb telklas kuiv seadus.

      Avakontserdile ei viitsi minna keegi peale