Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa

aga kontrolli!

      Mõeldes nahkhiirele, pea alaspidi

      Haa-haa-haaa!

      Kaja tunneb, et muutub näost punaseks. Lesbipaar lõkerdab naerda, nii et pisarad silmis. Mispärast küll? Ainult tema kobamisi esitatud tätoveerimispalve peale. Ise olid nad ju eile õhtul juureski, kui Kiibits…

      “Kui sa tahad endale tätokat ainult sellepärast, et see totakas Kiibits sulle eile sellist juttu ajas, siis…” kõõksub Eha läbi naeru. “Tule siia, kohe tätoveerin sulle otsaette, kes sa selline oled.”

      “Kes siis?” pomiseb Kaja.

      “Idioot!” naerab Eha.

      “Nüüd hakkad sina ka mind veel solvama!” nördib Kaja.

      “Keegi ei taha sind solvata,” täiendab kallima juttu Elo, pühkides silmist naerupisaraid. “Mina võin ka aidata. Tahad, tätoveerime selle idioodi-sõna sulle otsaette suurte trükitähtedega, et oleks kohe kaugele näha?”

      Kaja turtsatab põlglikult ja kõnnib pahaselt minema. Sihukesed… sihukesed… Ah! Ma ei aita enam kunagi nende väikest tütart hoida, paras neile, lubab ta endamisi. See mõte parandab veidike naise tuju. Lõppude lõpuks pole ju lesbid ainukesed, kes tätoveerida oskavad.

      Näe, nagu tellimise peale! Naine märkab Maarjat, kes teeb metsa veerel oma igahommikusi joogaharjutusi, ja kõnnib otsejoones sinnapoole. Tavaliselt ei hakkaks Kaja küll teist treeningu ajal segama, aga praegu ei suuda ta kauem oodata.

      Maarja seisab parajasti pea peal, silmad suletud.

      “Ma tahan nahkhiirt,” teatab Kaja, pigistades huuled trotslikult kokku.

      “Ma ei saa sinust aru,” vastab Maarja äraoleval toonil, avades aegamisi silmad.

      “Ole hea, palun tätoveeri mulle nahkhiir,” täpsustab Kaja oma soovi.

      “Miks sa seda tahad?” uurib Maarja, ise jätkuvalt pea peal seistes. Selles asendis sirutab ta jalalabad korraks taeva poole ja painutab siis maa suunas, sirutab ja painutab, sirutab ja…

      Kaja rebib pilgu jalalabade hüpnotiseerivalt liikumiselt ja seletab: “Ma tahan tätoveeringut, sest…”

      Naine jääb vastamisega kimpu. Kohe kuidagi ei tule tal üle huulte jutt, mismoodi purjus Kiibits viibutas Kaja nina ees uhkeldavalt oma tätoveeritud käsivarsi ja jauras, et “Kui sul pole tätoveeringuid, siis pole sa mingi õige rokkar!”

      “… sest õiged rokkarid teevad nii!” lõpetab Kaja trotslikult. “Ja mina olen rokkar!”

      Maarja ei ütle tükk aega midagi. Painutab ainult jalalabasid. Ikka üles ja alla, aeglaselt ja rahulikult, rütmiliselt ja korrapäraselt, justkui tantsiksid tema jalad mõnd taevast tantsu.

      “Oled sa kunagi pea peal seisnud?” küsib ta siis.

      “Ei,” raputab Kaja pead.

      “Kas sa tahaksid proovida?” küsib Maarja. Ta langetab jalad sujuvalt maapinnale ja tõuseb istukile, silmad naerused ja sõbralikud. “Mulle meeldib selles asendis mõtteid vaagida. Kui mingi plaan tundub hea nii pea ülespidi kui ka alaspidi, siis võib selle teoks teha.”

      Kaja noogutab nõusolevalt. Paar minutit hiljem, Maarja tugevad käed aitamas tasakaalu hoida, seisabki ta pea peal. Sellest harjumatust vaatenurgast – pea alaspidi nagu tukkuval nahkhiirel – tundub maailm hoopis teistsugune. Kummaline ja ilus ja natuke naljakas. Üha veidramana hakkab Kajale tunduma soov ennast tätoveerida ainult sellepärast, et üks purjus nolk talle ninna hüppas. Kaja hakkab vaikselt endamisi naerma, kaotab tasakaalu ja vajub murule pikali.

      “Kuidas tundub?” muigab Maarja. “Kas otsin tätoveerimisaparaadi välja?”

      “Ei!” naerab Kaja murul veereldes, tundes end vabamana kui kunagi varem. “Ma sain just praegu aru, et kuna ma olen rokkar, siis järelikult täpselt nii, nagu ma käitun, ongi õige rokkari käitumine. Ükskõik, mida ma ka ei teeks!”

      Püsti seisev Maarja naeratab madonnalikult malbelt. Kaja vaatepunktist vaadates asub päike taevas just Maarja pea taga, nii et naist ümbritseb säravkuldne sõõr.

      “Mjau!” teeb Kaja ja näitab päikesele keelt. “Aitäh sulle! Mjauuu!”

      Maarja viskab ennast Kaja kõrvale murule ja liitub kassikontserdiga: “Mjauuuu!”

      Vihm, vihm, vihm… ja iha

      Vihmasajus jookseb vana mees. Ihualasti, kuivetut keha katmas vaid ohtrad tätoveeringud. Teda jälitab kuus turvameest. Kõige lõpus lippab kaameramees, kes toimuvat jooksu pealt filmib.

      “Miks on vaja kuuekesi püüda ühte vanameest? Kellele ta halba teeb?” imestab Kaja.

      “Eks turvamehed taha ka sooja saada,” muigab Lill.

      Hea ilm on Armunäljased hüljanud. See on juba mitmes muusikaüritus, kus neid jälitab vihm. Kolmepäevase rokkfestivali avapäev oli veel päikeseline, ent nüüd, teisel päeval, sajab hommikust peale. Hallidesse pilvedesse mähkunud taevas ei anna vähimatki lootust, et vihm võiks lõppeda. Vastupidi, hooti ägeneb see laussajuks, mille ajal on rahvast tuubil täis kõik varjualused toidu- ja joogitelkide juures.

      Vihm, vihm, vihm… Kilekeepidesse mähkunud kuulajad kõiguvad vabaõhulavade ees muusika taktis nagu kahvatud kummitused. Seda enam torkavad silma need, kel on indu ja jaksu möllata vihmasajus. Kes seda suudab, on järelikult elujõuline mees või naine. Tõenäoliselt jagub tal jõudu ja energiat ka seksimiseks!

      Väiksema kõrvallava ees kaitsevad maapinda kummimatid, ent pealava ees on ainult muru. Või täpsemalt: oli. Festivali päikeselisel avapäeval trampisid tuhanded jalad lavaesise rohumaa mullale. Järgmise, vihmase päeva jooksul haaravad lombid enda alla suurema osa pealava esisest. Enamik publikut püüab püsida kuivemal pinnal, ent salgake noori ja lõbusaid hullab lava ees otse kesk suurt lompi. Põlvini püdelas vees, pritsmed üle pea lendamas.

      Mis saab riietest? Lombis tantsivad poisid koorivad särgid seljast, tüdrukute rõivad on lihtsalt porimärjad. Paksuke Lill särab üle kogu mudase näo, tantsides ilusa palja ülakehaga poisiga. See on tema tähetund! Alati võiks olla nii nagu praegu, et tantsivad peamiselt mehed ja mõni üksik tüdruk, mõtleb Lill, liibudes andunult poisi vastu. Laval esineva vähetuntud bändi laulja, noor ja hull, hüppab koos mikrofoniga otse publiku sekka. Teda tervitavad vaimustushüüded. Solist laulab mitu lugu, olles loodusjõudude meelevallas samamoodi nagu rahvas. Alles siis taandub ta kaitsva lavakatuse alla, läbimärjad riided ihule kleepumas.

      Mudase maapinna saarekesed lompide vahel aina kahanevad. Teise festivalipäeva õhtuks on looduslik madalam koht pealava ees muutunud suureks lombiks, mille ümber laiutab sitke kleepjas muda. Nüüd seisavad poris juba kõik kuulajad. Muud võimalust lihtsalt ei ole!

      Asfalttee, mis jooksis kahe kontserdilava vahel, on kadunud. Selle asemel loksub sogase kollase veega jõgi, oma kolm meetrit lai. Sellest jaksaks üle hüpata vaid sportlane. Mõnda kohta on pandud laudadest käigurajad, aga enamik inimesi kalpsab läbi vee.

      Vihm… Bändimagnet märkab, kuidas kollases jões kahlab suurt kasvu mees. Rahulikult, justkui omas maailmas… Võlutud pilguga saadab tüdruk mehe kõndi. Jah, see mees saab täna keppi – kui see vaid Bändimagnetist sõltub.

      Vihmast hoolimata jagub festivalile siiski publikut. Need müüjad, kelle kaup annab sooja, võivad rõõmustada. Maksujõulisemad muusikafännid kallavad endale järjest sisse viina ja teisi kangeid napse. Kohvimüüja vahetab papptopsid väiksemate vastu, kuid jätab hinna samaks. Lennult haaratakse lettidelt kummikuid ja vihmakeepe.

      Elo ja Eha ei tee katsetki pakkuda hennamaalinguid. Vihm uhuks pasta maha veel enne, kui kujundid jõuaksid kinnistuda. Õhupallimüüja annab alla teise päeva õhtul ning pakib kauba kokku. Juustu ja maasikatega kaubitsev talupere lahkub kolmanda päeva lõuna paiku.

      Šašlõkimüüja peab siiski vastu: mees soojendab käsi metallist küpsetusvanni kohal ning vaatab üle üüratu lombi, kuidas rahvas mööda kõnnib. Ka suhkruvatti müütav