Название | Armunäljaste festival |
---|---|
Автор произведения | Evelin Kivimaa |
Жанр | Современная зарубежная литература |
Серия | |
Издательство | Современная зарубежная литература |
Год выпуска | 2011 |
isbn | 9789949470976 |
“See oli mu elu parim seksikogemus,” pihib Kaja. “Tundidepikkune kirglik nauding. Kõigepealt heitis ta mu kõrvale ja sosistas: “Ma olen nii sinu!” Ma läksin ainuüksi nende sõnade peale märjaks. Olin teda nii väga igatsenud… Ja nüüd oli ta siin, minu kõrval, ihkas ja tahtis mind. Lihtsalt haruldane, kuidas ühekorraga olid olemas tunded ja suurepärane füüsiline vorm.
Kõvamehe riist on nii pikk ja tugev… Ta pidas meeletult kaua vastu… Kui ta vahepeal orgasmi sai, siis limpsis mu vittu, kauakaua, nii et ma üleni värisesin… Ja siis tal jälle seisis ja ta keppis mind uuesti, igas asendis, vahepeal õrnu sõnu sosistades. Kui ma hommikupoole tema telgist lahkusin, siis vaatasin kella: möödunud oli umbes kolm tundi. Saad aru, peaaegu kogu selle aja ta keppis mind! Fantastiline! Kõndisin pärast kolm päeva ringi nagu udus, ei suutnud millelegi muule mõelda, kogu kehas oli jumalik tunne.
Ma ei saa aru ainult sellest, miks Kõvamees käitub pärast seda ööd nagu tavaliselt? Sõbra kombel. Nagu meie vahel polekski midagi juhtunud. Kas see kireöö ei tähendanudki talle midagi?
Ah, on nagu on. Mina ei hakka ennast kellelegi kaela riputama, sel poleks mingit mõtet. Vähemalt olen ma kogenud midagi tõeliselt fantastilist.”
Lehvivates mustades ürpides Lill, kelle jämeda kaela ümber ripub hulganisti kulinaid, kuulab ja noogutab, ümisedes kord vaimustunult, siis jälle kaastundlikult. Nii, nagu ta on teinud seda lugematu hulk kordi. Olgugi kuueteistaastane Lill vanuse poolest sõpruskonna kõige noorem, on ta sattunud Armunäljaste festivalil omamoodi pihiema rolli. Mitte et see tüdrukut üllataks. Nii on see ju alati olnud.
Koolis pihtisid klassiõed Lillele oma meeste- ja muidki muresid. Näiteks kehakaal. Nii mõnigi neiuke ei suutnud panna vastu ahvatlusele maiustada, kuigi tahtis kaalust alla võtta. Neli-viis ülekilo – häh!, mõtles kolmekohalise kaalunumbriga Lill omaette, noogutades osavõtlikult kaasa endast poole kõhnema klassiõe dieedijutule.
Kodus oli samamoodi. Ema halas Lillele, et isa on mõttetu joodikukalts, kellega koos ta elab ainult laste pärast. Isa kurtis, et ema on laisk lits, ja kui neil lapsi ei oleks, siis oleks ta juba ammu otsinud uue naise. Vanem õde kaebles, et ta vihkab nii ema kui ka isa ja eriti nende pidevaid tülisid: kui nad koos elada ei oska, siis mingu lahku, endal parem ja lastel ka! Ühel erilise avameelsuse hetkel tunnistas õde, et vihkab isegi Lille.
Veri on paksem kui vesi? Unustage ära, mõtleb Lill. Minusuguse tüdruku soontes voolab hoopis seks, päike ja muusika!
Lill oli pihiema ka sõprade kambale, kellega ta kodulinnas mööda kontserte kondas ning hoovides ja garaažikatustel õlut jõi. Ja üleüldse peaaegu kõigile, kellega ta lähemalt suhtles. See lihtsalt läks nii.
See lihtsalt on nii.
Midagi Lille lahkes silmavaates ja turvalises pehmes kogus lausa kutsub tema ette laotama sisimasse kogunenud tundeid. Mõnel tüdimushetkel näib Lillele, et ta on nagu tunnete prügimägi, kuhu pihtijad laadivad maha oma saasta. Oleks siis vähemalt, et üheainsa korra! Ent mõni inimene tuleb aina uuesti, tarides kaasa üht ja sedasama koormat tunneterämpsu, milles tuhnida. Nii et vahel tunneb Lill kiusatust nähvata: “Lõpeta inisemine, hakka elama!”
Ta ei ütle kunagi nii, vaid kuulab kõiki pihtijaid rahumeelselt ja osavõtlikult. Nüüd siis ka Armunäljaseid.
“Mul tiksub bioloogiline kell,” pihib kord purjus Kõvamees, lüües häbelikult maha tavaliselt nii söakad rohelised silmad. Ka tema! Isegi tema, haavamatu mees, Armunäljaste kroonimata kuningas, legendaarne naistemurdja, tunnistab Lillele oma nõrku kohti.
“Sinul?” imestab kuueteistaastane Lill. “Mina mõtlesin, et see tunne tekib ainult naistel, kelle “parim enne” tähtaeg hakkab kätte jõudma.”
“Jah, ma tahaksin isaks saada,” kinnitab kahekümneneljane mees. “Aga milline naine tahaks minusugust?”
“Kullake, mida sa nüüd räägid!” jahmub Lill. “Selliseid naisi on nagu liiva mere ääres. Ma olengi imestanud, miks sul ei ole kindlat tüdrukut.”
Kõvamees vangutab nukralt pead ja vastab: “Ma ei saa sama tüdrukuga üle ühe korra seksida. Üks öö, ja kõik.”
“Mida?” jahmub Lill. Tüdruk pingutab mälu ja vaidleb vastu: “Kuule, kullakene, mida sa jutustad! Isegi mina ja sina oleme vähemalt kahel ööl seksinud. Või noh, sel teisel korral oli tegelikult juba hommik käes.”
“Oleme või?” jääb Kõvamees imestunult kaaslast vaatama, täpsustades siis: “Ma tahtsin öelda, et ma ei saa sama tüdrukuga teadlikult mitu korda seksida. Mäluaugus olles on teine asi, siis ma murran kõike, mis liigub.”
“Ja mina juba lootsin, et…” itsitab Lill, ent hammustab sealsamas huulde. Kõvamees võib seda valesti tõlgendada. Viimane asi, mida Lill tahaks teha, oleks naerda kellegi mure üle. Enesega puntras Kõvamees õnneks ei märkagi tüdruku kihistamist.
“Kullakene, aga potentsiprobleemidest saab ju tänapäeval üle,” sukeldub Lill nüüd meesküsimusse täie tõsidusega. “On ju olemas viagra ja kõiksugused teised ravimid…”
“Asi pole potentsis,” lööb Kõvamees käega. “Seda jätkub mul rohkem kui küll. Ükskord vihmase ilmaga, kui polnud midagi targemat teha kui pihku peksta, lõin ma endal paugu lahti üheksa korda järjest. Rohkem lihtsalt ei viitsinud.”
“Milles siis asi on?” imestab Lill.
“Tahtmises,” vastab Kõvamees. “Mulle meeldib, kui elu on seiklus! Peod, muusika, kitarrimäng, naised, reisimine, mootorratastega kihutamine ja nii edasi. Kui asi kisub rutiiniks, nagu teistkordne kohtumine ühe ja sama naisega, siis mul huvi kaob.”
Lill noogutab, oskamata enam midagi soovitada. Ega Kõvamees seda ootagi. Vahel aitab mõtteid klaarida juba see, kui valada need sõnadesse.
Peamiselt tahavad Lillele pihtida siiski tüdrukud, kelle jutuhimu on suurem kui meestel. Kord õhkab Bändimagnet mehe järele, kellega koos käis kuuvalgel tutvumisööl meres alasti ujumas, ülistades taevani romantilist õhkkonda ja mehe kaunidust. Tõsi, kui Lill näeb innukat õhkajat hiljem käsikäes üsna tavalise prillidega kutiga, siis paneb teda muigama Bändimagneti erutatud sosin: “Tema ongi see mees, kellega me öösel ujusime.” Ent Lill mõistab sõbrannat täiesti. Armumiseks võib piisata palju vähemast kui kuuvalguse kuma prinkidel tuharatel.
Viimasel ajal on Kaja see, kes tahab aina rääkida ja rääkida. Ta pihib pisikesi räpaseid saladusi, mis on jäänud hinge kriipima tema eelmisest, kontori- ja koduhiirekese elust. Samuti praeguse elu seiklusi, mis on Kaja meelest hullupöörane orgia. Lille meelest on teine küll üsna vagur rokihiireke. Paar õlut ja mõni mees pole ju midagi märkimisväärset?! Ent milleks teist oma hinnangutega solvata? Lill parem noogutab Kajaga kaasa. Pealegi on Kaja hoolsal hiirekese-loomusel ka häid külgi: näiteks võib temalt alati küsida taskurätikuid ja kondoome.
Lähedaste inimeste hulgas on vaid üks erand, kes ei tule tüdrukule pihtima.
Kuueteistaastase Lille esimene suur armastus.
Poisu.
Imesiniste vasikasilmadega Poisu, kes tegi tutvumisööl Lillele kaks tundi jalamassaaži, nii et tüdruk lausa värises ihast.
Poisu, kes võttis pärast tormilist seksi Lille kõvasti sooja kaissu.
Poisu, kes järgmisel hommikul ärgates ei kadunud kohkunult telgist ega roninud ka esimese asjana Lillele peale, riist vinnas – tüdruku öökaaslaste kaks peamist käitumisviisi –, vaid kes hoopis naeratas ja haaras Lille veel kõvemini kaissu.
Poisu, kelle juures on peaaegu kõik oivaline. Ka seks on oo-kuisuurepärane.
Poisu, kes jäi tutvumisööst saati elama Lille telki, nii et neist sai Armunäljaste sõpruskonna hulgas esimene kindel paar.
Poisu, kes ei räägi Lillele mitte midagi. Või noh, loomulikult nad suhtlevad omavahel, vahetavad festivalimuljeid ning arutavad olmeasju nagu söögi ja joogi hankimine, telgi ülespanek ja mahavõtmine ning muu säherdune sekeldamine.
Aga.
Aga