Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

Maurus jookseb talle paljapäi kooliväravasse järele, kui ta läheb võitlema kurja vanajumala vastu, kes teda lunastada ei taha. Sest inemisel peab ometi viiski vene rubla olema, kui ta eesti jumala vastu läheb. Nelikümmend seitse rubla annab Indrek, revolutsiooni kassapidaja, surmahädas vene soldatile, kes kuulutabki otse, nii et kahtlust ei jää: „Mu päästja, mu lunastaja!” See raha oli mõeldud inimeste tapmiseks tõe ja õiguse nimel, aga Indrek annab selle justkui unes ja tagajärgedele mõtlemata üheleainsale hädas vene soldatile. Ta vahetab suure idee väikese inimese vastu ja selle eest tuleb tal muidugi vastust anda, aga jälle sekkuvad imelised armastusejõud sööklapidaja Koeramamma isikus, kes maksab Indreku võla, sest see meenutab talle surnud õepoega, keda ta armastas, ja mõttetult tapetud härra Bõstrõid, keda ta ka armastas ja kes muide oli oma raha ilma mingi allkirjata kirjanik Viljasoole laenanud. Nii liiguvad need väikesed rahasummad justkui mingid armastuseimed inimeste seas ega paista kunagi päriselt otsa saavat.

      Ei, raha suhtes oleme meie, talupoisid, liigagi tundlikuks tehtud, me teame ka, et võlg on võõra oma ja midagi ei anta niisama. Kultuurkapitali ligimaksud tunduvad meile kahtlase hingeostmisena. (Mind täitsa üllatas Rudolfi arutlus Kultuurkapitalist: täpselt sama asi mis nüüd.) Mida meilt selle eest õieti tahetakse? Keelduda me ka ei suuda, sest selle eest, mis me teeme, meile ju ei maksta. Kas siis makstakse selle eest, mis me tegemata jätame?

      Ei, lõpuks ikka raha ka enam ei aita, lõpuks ei aita enam ei ussi- ega püssirohi, lõpuks on ikka päris lunastust ja imetegu vaja. Kas või jalutud kõndima, kui muidu ei saa!

      See on mulle Tammsaare mõistatustest lõpuks kõige suurem, see lunastuse ja Jeesuse asi. See painab teda nagu Dostojevskit, aga teisiti. Dostojevski oli õigeusklik, kes joonistas oma kahtlaste mõtete ümber ristimärke (nii on mulle meelde jäänud ühest Peeter Toropi loengust). Tammsaare oli usuta, riituseta inimene, saksaluterlikust kirikust tulnud agnostik. Aga ühes olid nad sarnased: mõlemad otsisid lunastust oma rahvale, üks vene, teine eesti Jeesust. Usk ja Piibel on meile, talupoistele, ka nagu mingid võõramaa imeasjad. See raamat oleks küll nagu meie keelde ümber pandud ja meid oleks nagu ristitud ja leeritatud, aga keegi pole meile seda asja ikka õieti ära seletanud. Kui on seletanud, siis köstri ja saksa õpetaja kombel, nende kombel, kes pole meie, kes ennemini võivad meid petta ja tüssata kui tahta tõsiselt aidata. Andres uurib ja puurib Piiblit ja läheb sellest ainult kurjemaks ja kangemaks. Usk, Piibel ja kirik on eestlase lunastuseteel just nagu risti ees…

      See omapärane usuehitamine – kirikuta ja agnostilise eesti lunastuseusu, inimeseusu ehitamine – paistab olevat Tammsaare salaülesanne, mida ta kunagi ei unusta. Eetika on nüüd saanud moesõnaks, mingi uue ühendava eetika või vähemalt eetose otsimine ajal, kui saab aina selgemaks, et religioonid ja nende traditsiooniline heahalva õpetus enam hästi ei aita. Tammsaarele oli see selge juba siis, kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel. Tema lunastuseotsimine ongi ennemini eetose kui eetika otsimine. „Armastuseteod”, kui kasutada piiblitõlkesõna, on talle tähtsamad õigetest põhimõtetest. Ma mõtlen, et tema rahvuslik tähtsus võiks olla – kui ta poleks koolis nii lootusetult ära solgitud ja tüütuks tehtud ja kui ta natuke paremini loetav oleks, ühesõnaga, kui teda veel loetaks – mitte rahvusideoloogiline, mitte filosoofiline, ka mitte kirjanduslik väljendusoskuse, kunsti mõttes – vaid nimelt kombeline.

      Tammsaare on korraga kole palju asju minu jaoks. Ja vahel pole ta nagu midagi. Ta on jutuveeretaja, muinasjutuvestja, lihtsameelne imedearmastaja, seltskonnakroonik ja kombekriitik, kodukootud filosoof-targutaja ja kirjutamisse armunud üksildane armastusejanune hing, naiselik uneleja. Kõigele lisaks on ta kirjutanud esimese päris eesti evangeeliumi. Kuid see on korraga liiga isiklik ja liiga (üld)inimlik, et kanda sellist korraga umbisikulist ja piiratud asja nagu eestlus. Aga eestlasel võib temast küll veelgi kasu olla, kas või mäluvärskenduseks, meeldetuletuseks, kust sa tuled, mis sa kord olnud oled ja mis sul ikka veel pooleli ja tegemata on.

      KUI…: KÜPSEMINE. ALEKSANDER SUUMANI KAKS LUULETUST JA ÜKS RAAMAT („MEIL SIIN HÜPERBOREAS”)

2002I

      Tähelepanekud sünnivad hajameelsusest ja läinud pühapäeva õhtul, kui ma olin, meeled sissemurdvast kevadest korraga väsinud ja ärevil, vist mingi kõrvalise ajaprobleemi kallal hetkelise huviga pead murdes, võtnud riiulist Aleksander Suumani koondkogu „Kaunis on kummaline” – hea suumanlik pealkiri, olin unustanud tal selle raamatu olemasolugi –, sattusin seda siit-sealt lehitsedes ühe luuletuse peale, mille hajameelselt loetud algusrida läitis minus ootamatu äratundmistulukese. Täpsemini selle rea rütm, tähenduseta kõla, mida ma tähelepanelikumalt lugedes poleks märganudki, mis aga nüüd kostis mu kõrvus hoopis ühe teise luuletuse algusena, mida ma „Hüperboreast” hästi mäletasin ja mis koos paljude teiste luulejuppidega moodustab selle lõputu repertuaari, mis ühel või teisel puhul peas kumisedes saadavad elupäevi ja tunde nagu, ma usun, muusikainimestel meloodiad, mida nad tahtlikult meenutada võivad. Mina võin mitte-muusikainimesena vaid leppida meloodiate kummitamisega, käiata tahtmatult peas mingit viisijuppi, mida ma pole võimeline asendama teisega. Luulejuppide üle on mul rohkem voli. Ja too algusrida, mis sõna-sõnalt lugedes kõlas

      Kui esmakordselt laane pärapõrgust

      ja mille kohal seisis pealkiri „Saatuslik Simuna”,3 oli minus kõlama pannud nimelt ühe luuletusealguse tollest mälestusväärsest kogust „Meil siin Hüperboreas” ja see kõlas nii:

      Kui emakoskel kuskil oma poegi

      Varasem luuletus meenutas niisiis hilisemat („Pääs merele”4) ja ma küsisin endalt äkki hajameelsusest väljafokuseerunud huviga, kas autor ise oli teadlik, kas ta mäletas, kui ta millalgi viiskond aastat hiljem alustas justkui samasuguse, kuigi hoopis teistsuguse reaga hoopis teistsugust, aga – nagu ma äkki taipasin – ometi samasugusest asjast, samast hingelisest olukorrast jutustavat luuletust? Ma üldiselt arvan, et ei mäletanud. Või mine tea. Ja õieti ei muuda see kuigi palju. Ja teada ei saa seda kunagi, sest autor ise pole sellistel puhkudel just eriti usaldusväärne allikas. Ka luule sünnib teatud hajevil- või laialioleku (nagu luhal voolav jõgi ühes Suumani luuletuses5) kristalliseerumise hetkes, ja kuigi seda hetke võib tagantjärele rekonstrueerida, on see siis juba tagantjäreletarkus, mis kuidagi ei ava tolle kadunud hetke tõde. See tõde on kas luuletuses või seda pole kuskil. Nii võib Suuman näiteks väita, et toda hilisemat luuletust kujutades lähtus ta nimelt tollest viiskond aastat varasemast, ja sealjuures tahtmatult valetada, sest tegelikult tuli tal see hiljem meelde, kui uus algusrida juba pähe oli torganud või paberile pandud. Ja teiselt poolt, kinnitades, et tema silmis polnud nende kahe rea ja luuletuse vahel mingit otsest seost, võib ta eksida samamoodi, sest see seos kahtlemata oli, ilma et ta seda oleks teadvustanud. Selle viimase hüpoteesi juurde ma jäängi ja lähtun sellest oma järgnevas arutelus, kus ma nende kahe luuletuse vahele – ja neist läbi – ajakaart joonistades tahan püüda tabada midagi olulist luuletaja arenguloos, tema tõusus tippu ja selginemises, mis on korraga, nagu ikka, nii kirjanduslik kui inimlik, nii isiklik kui aja(loo)line jne. Ühesõnaga, ma tahan jälgida, kuidas üks autorile väga põhiline ja tema luules põhjuslik motiiv on transformeerunud ja, ma ei karda öelda, ülenenud, unustamata sealjuures oma tagasihoidlikku ja lihtsuses liigutavat algupära.

      Lugeja on neid kahte rida omaette korrates muidugi juba märganud, et jah, tõepoolest, esmakordselt ja emakoskel on omavahel nagu sõnamuundused, kõlades naljakalt ühtemoodi, kuigi hilisem variant on kaotanud, justkui sulgides, mõned udu- ja verisuled, s, r, d, t, ja et neid kadusid asendab üksainus kopsakas k, mis on tiidsalt astudes alustamas rea viimast silpi, kael valvsalt õieli, nagu rohu sees oma poegi kutsuval kosklamammal endal. Peale selle märkab lugeja, et mõlemad algusread sisaldavad ühepalju silpe ning täpselt samasugust rõhurütmi ehk värsimõõtu, ainult et seegi on hilisemas natuke reljeefsem. Kuigi pärapõrgust on liitsõna, mille saksalik kokkukirjutamine on eesti keeles natuke arbitraarne nagu paljude liitsõnade puhul, sest kui eriti tahetakse rõhutada, siis öeldakse see just lahku: milline pära põrgu! Seda on ilmselt silmas pidanud ka „Saatusliku Simuna”

3

Kogus „Sõnad sulavad taevaga ühte” (1977, lk 63): Kui esmakordselt laane pärapõrgust / ma Simunasse jõudsin oma isaga, / meid hele koolimaja vastu võttis / veel heledama koolipoiste kisaga. // Meist mehi sirgus ja ei sirgund mehi. / On neidki, kes on hoopis jõudnud kaduda. / Kuis tundides ma kukult kõike vastasin! / Ja vahetundidel kuis sain ma taguda! // Oo, vahetundidel kuis sain ma taguda, / et oimud muhus, hammas lahti suus. / Eks õppisin nii inimlapsi tundma / noil talvepäevadel, ja talvi oli kuus. // Mul sõpru polnud. Pidin saama hakkama / vaid oma aruraasuga ja aimuga. / Ma puruvana kombel puuri sulgusin. / Nüüd vastuolus olen kambavaimuga. // Kuis esmakordselt laane pärapõrgust / ma Simunasse jõudsin oma isaga! / Meid hele koolimaja vastu võttis / veel heledama koolipoiste kisaga.

4

Kogus „Meil siin Hüperboreas” (1980, lk 28; edaspidi tähistame seda raa-matut lühendiga H): Kui emakoskel kuskil oma poegi / just välja viskamas on õõnsast puust, / kus pojad kisendamas ühest suust, / siis inimese jätan, luulemoegi. // Jalg kaotab pinna, käsi viimse toegi. / Patt oleks praegu mõtiskleda muust / kui sest, mis tunneb piiksuv suletuust. / Ilm tuulevaikne on ja üsna soegi. // Nüüd kosklaema pojad ritta seab. / Näen targu astumas neid mere poole. / Eks vaatame, kuis rännumeestel veab. // Nad lähenemas peagi pilliroole. / Roo-loorkull laskub, söömapidu peab. / Paar väetit siiski pääseb vetevoole.

5

„Sõnad sulavad taevaga ühte”, lk 5: Tuli jõgi kallastest välja / kevadel. Luha peal / ja puude all ka tema voolas, / voolas vale koha peal…