Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

on talle tähtsam kui tõde, või siis inimene ongi tõde.

      Eestlus peab minu taipamist mööda aga tähendama tingimata midagi inimesest ülemat. On eestlane, olen mina, surelik inimene, ja on eestlus, surematu platooniline idee. Sellest viimasest ei paista Tammsaare suurt pidavat, esimesest aga küll. Teda huvitab kangesti tema aeg, tema ümbrus. Ta on tõepoolest selle aja väsimatu kroonik ja tihti ka kriitik. Vabariigiaegne eesti kirjandus on muidu suurelt jaolt kuidagi kohatu ja ajatu, kuidagi kangesti eeterlik (kuigi „kohalikuaineline” – seda enam), justkui kirjutatud eikellegi poolt eikuskil, jah, väga euroopalik, sest eurooplane peab olema just selline eikeegi eikuskil. See on alaväärsustunde all vaevlev kirjandus (kõige vähem julgeb ta muidugi sellest alaväärsustundest pihtida): „Mina oma tõeliste kogemuste ja läbielamistega olen ju kirjanduse jaoks liiga prostoi mees või naine, kirjandus räägib ikka suurtest, igavikulistest, ühesõnaga väljamõeldud asjadest.”

      Ma ei ütle, et Tammsaare sellest tundmusest prii oleks. Mainisin juba tema salaarmastust imepärase vastu. Aga kunstigavikku ta ei taotle. Tema aine on ikka kaasaeg, ikka kogetud ja talle isiklikult korda minevad asjad. Ja need on eestlasele valusad asjad: näiteks see saksa-asi. See saksaviha ja saksaihalus. See on üks tänini lahendamata pundar. Hullem veel: kuna sakslast enam näha pole, siis ei tulda selle pealegi, et see asi võiks olla ja vaevata. Surume aga värvimütsi pähe ja laulame õllepruulijat, laseme mõisahäärberi üles lüüa ja teeme seal rokokoobiidermeier-sült-ja-kartul stiilis „vastuvõtu”, pärast saun. Siis ehk läheb meelest ära, et me tegelikult ei tea, mis selle maaga peale hakata, et me salaja saksa taga nutame: tema ikka teadis ja temal ikka oli. Saks valitses ja saks oli süüdi. Kas me peame nüüd õige ise süüdi jääma, kui maa raisku laseme ja vara maha parseldame? Tammsaare õieti ei usu, et eestlane ilma saksata hakkama saab. Või ütleme, ta kardab, et äkki ei saagi. Ta kirjeldab oma ümbrust ja aega, nii nagu see talle paistab ja tundub. Ilma temata me teaksime sellest ajast palju, palju vähem. Tammsaare teostest saab aimu, mida eestlane sel ajal tunda ja mõelda, karta ja kahetseda võis. Kirjanik räägib asjadest, millest tavaliselt ei räägita. Ja kõige raskem on vist rääkida kõige lähematest, kõige harilikumatest asjadest. Nende vastupanu on kõige suurem. Kõige tavalisemate asjade seas on ka kõige piinlikumad ja kõige painavamad asjad. Iga sõna, mis sa kirjutad, tahaks neist eemale, tahaks põgeneda esteetilistesse kõrgustesse. Estetism, ilustiütlemine, iseenda osavuse nautimine on kirjaniku suur kiusaja ja Tammsaaret ta kiusab ka, sugugi mitte vähe. Aga teda pole sellel kiusajal siiski õnnestunud täiega tükkis nahka panna. Tammsaare ebaühtlus, mosaiiksus, üleküllasus päästab ta: „kirjanduse” vahele jääb päris palju elusat alles, mõnusa jutuloba sisse sattub ikka ja jälle alasti, nagu tahtmatut ülestunnistust.

      Väliselt on Tammsaare tihtipeale aforistlikult targutav, aga ennemini näitab see targutamine nõutust kui vastuste tundmist. Aforismide (tihti kaunis tühjade) alt vaatab ikka suurte silmadega küsiv poisinägu. Ta vaatab, uurib ja imestab. Ta küsib, aga et keegi ei vasta, siis mõtleb ta ise mängult vastuseid välja.

      Minu meelest on kole ebaõiglane teha sellest küsivast lapsest, sellest ikka küsivast, ikka kasvavast inimlapsest mingit teadjat ideoloogi. Igal aforismil on ju vastuaforism, igaühe tõel on vastas teise tõde. Tammsaare sõnu ei peaks kunagi kirjutatama kui tõdesid kooliseinale, kui väiteid, loosungeid. Kui neid juba tema jutulõngast, tema muinasjutukangast välja kiskuda, siis ennemini kui küsimusi, kui unelusi, luulet.

      Tammsaare on kindlasti kõige rohkem ja kõige ebaõiglasemalt tsiteeritud kirjanik Eestis. Ikka on tema mõlgutustest tehtud väiteid, käsusõnu, põhjendusi; õigustusi mõnele oma luulule või arvamusele. Võtame kas või selle kuulsa talupoegluse, talu, maaelu ja talupoja idealiseerimise mingi ainsa päriseestilise asjana, mille puhul viidatakse tihti just Tammsaarele. Tammsaare kirjutas tõesti talupojast, ta ise oli ka talu poeg. Talu poeg, kes oli talust välja kasvanud, maalt ära läinud. Juurtetuse ja vurlestumise küsimus vaevab teda küll väga, aga ilmaski ei jutlusta ta mingit talutaresse, pastla ja parre juurde tagasipöördumist. Tal on päris maaelu veel siiski liiga selgesti meeles, et seda nostalgiliselt idealiseerima hakata. Vargamäe pole kaotatud paradiis. Ennemini on see needus, koorem ja mõistatus, mis lahendada tuleb. Indrek läheb Vargamäele tagasi, kaevab isegi kraavi (ja isa näeb selles häbi ja langust), aga mitte selleks, et pöörduda tagasi mulla juurde, kasvada tagasi maasse, vaid selleks, et Vargamäe needusest, sellest eesti needusest lõpuks lahti saada, see Vargamäe mõistatus, see eestlase mõistatus ometi kord ära lahendada. Et sellest vabaks saada ja päriselt ära minna. Tema tagasiminek on meeldetuletamine, anamnees, millegi sügavalt unustatu ja valusalt omase otsimine. Kui see päriselt meelde tuleks, siis võiks selle ometi päriselt ära unustada, siis ta ei kummitaks, vaevaks ega kammitseks enam.

      Tammsaare ei taha mulle, eestlasele, pakkuda ei päriseestlust ega õiget isamaad. Ta ei taha, et ma läheksin ja Jägala jõe Tammsaarel (mida juba kaardilgi Vargamäeks nimetatakse) alla laseksin ja sood ära kuivendaksin (nagu kuuekümnendatel tehti – justkui Tammsaare sõna teoks tehes – oh püha eesti kangust!). Ta tahab pakkuda, ma olen selles täitsa veendunud, ei vähem ega rohkem kui evangeeliumi, lunastust. Tema, vana vindunud skeptik. Aga nimelt. Uskmatu ta oli, kangelt ja vängelt eesti moodi uskmatu. Ja vaata, see on hea. Sest nii ei olnud ka usk tal põigiti ees ega risuks jalus (nagu Dostojevskil, kes uskus, et ta peab uskuma). Ta tahtis anda evangeeliumi, mis kuulutaks eestlasele rõõmusõnumit: sina oled inimene, mitte eestlane, mitte talupoeg, ori või peremees, sant või saks, vaid inimene, surelik ja igavene, iseenda eesmärk ja lunastus. Sina ei pea kinni hoidma ei sellest maast ega oma tõest ja õigusest. Ka sina oled vaba armastama ja väärt armastust. Sa ei pea olema suur ega kange, rahvuslik ega euroopalik, traditsiooniline ega revolutsiooniline. Ole kas või nagu väike laps, ole kas või nagu vana hobune, ei see võta sinult sinu tõde ega õigust, ise sa oledki oma tõde ja õigus, ise oma elu ja armastusega.

      Tammsaare kõige mina-lähedasem tegelane on Indrek. Tõsi, see on jälle küll nii ja naa. Tegelikult on tema tõelised, kõige ihulähedasemad minategelased hoopis naised. Nemad julgevad tunda ja tajuda, elada ja armastada iseendana. Need naised, need Tiinad-Irmad-Erikad on omakorda jälle kuidagi neitsilik-lapselikud, kole lihtsameelsed oma suures armastuses, päris arutud ja hoolimatud, nii kindlad oma väikses tões. Võib-olla Anton Hansen oleks ka ise tahtnud rohkem elada ja armastada iseendana, aga talle polnud seda antud või ei olnud tal selleks julgust. Või – ehk oligi kirjutamine tema elu ja armastus. Omajagu kindlasti, sest ma tean ilmeksimatult: ta armastas väga kirjutada. Kirjutamine oli talle, talupoisile, nagu on mullegi, suur imeasi, peaaegu lunastus. Kirjutamine võib ise olla ülevus, paradiis, armurõõm, väga ehtne ja mitte millegi asemel. Ehk mõni asi on hoopis kirjutamise asemel.

      Jah, kirjutamine on imeasi (niisiis eriti armas imelisearmastajale Tammsaarele), sest tema läbi juhtub midagi sinu endaga ja ühtlasi sünnib sinu läbi midagi sellist, mis teise peale mõjub. Indrek pääseb Vargamäelt minema just sellesama ime läbi. Ta kirjutab ühed kirjad, ühe naisterahva armastuskirjad, ja siis juhtubki temaga see esimene ime, et ta on nagu ise see naine, ise see armastaja, teine kui ta on, muutunud, endast ära. Ja siis juhtub see teine ime, et need kirjad mõjuvadki tolle Juhani peale, kes ju Indrekul meeleski polnud kirjutades. Maie saab mehele. Sõna läbi, Indreku enda kirjutatud, temast sündinud sõna läbi muutub maailmas, inimeste keskel midagi. Ja siis sünnib veel see kolmas ime, nimelt et Indrek saab sõnade eest, eimiski, puhtalt iseenda eest raha, millega ennast Vargamäelt vabaks osta.

      Raha on meile, talupoistele, ka üks suur imeasi. Raha pole meil ilmaski olnud ja seda on meid kartma ja austama õpetatud. Raha on juudi, saksa ja venelase käes. Raha eest on meid endid, hingekesi, millalgi veel hiljaaegu müüdud ja ostetud. Oma raha pole meil, talupoistel, kunagi olnud, eks see „eesti oma raha” (mis iroonilisel kombel on nüüd sama hästi kui Deutsch-mark, saksa raha) kõlagi meie kõrvus sellepärast nii imeliselt ja tähtsalt. Raha on vabadus ja mõlemad on ikka kuulunud teistele, neile, kes meid õieti inimestekski pole pidanud. Meile on õpetatud, et raha saab ainult töö ja vaevaga, see tähendab, ainult maad kraapides, kündes ja külvates, heina niites ja reht pekstes. Need on ainsad tööd ja vaevad, mida me tunneme. Ja raha saab nende eest alati väga vähe. Vaevalt nii palju, et kuidagi omaks osta see maa, mida kraapida, kus tööd teha ja vaeva näha. Keegi pole veel kuulnud ega näinud, et tühipalja sõna eest võib raha saada. Aga Indrek