Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

erootiline laetus avaldub nimelt sõna ja eelsõnalise tunde subtiilses mängus, pidevas edasi-tagasiliikumises ratsionaalse ja kehalise vahel, korraga muusikalises ja mõttelises rütmis, mis sellest liikumisest tekib. Lõpuks ei ole kõrge ja komplitseerit luule toime väga palju erinev öös kaikuvate neegri- või templitrummide mõjust. Ta haarab kaasa, paneb kaasa võnkuma, vabastab, puhastab. Tema ideaalne toime on rahulik tühjus.

      Betti Alver on mõnes mõttes algluuletaja, üks kõige luuletajam luuletaja eesti luules. Tema ürganne on nii tugev, et ta võib vabalt mängida rangete vormiskeemidega, olla korraga üdini klassitsistlik ja koerust täis. Ta lihtsalt haarab kaasa, ja sa ei mõtlegi enam, kas see, mis ta parajasti ütleb, on tark või vähem tark, on seda juba kuuldud või pole. Ta on väga suurel määral loitsija. Lauri Sommerilt kuulsin, et ühes autoriteetses ingliskeelses antoloogias, kuhu on reastatud müstilised naisluuletajad „aegade algusest peale”, on Alver sees, ainukese Baltimaade poetessina. Muidugi, sellised antoloogiad on alati natuke juhuslikud, eriti mis puudutab perifeersemaid kirjandusi, aga ikkagi, see teade pani mind mõtlema. Alver kui müstiline luuletaja? Aga tõesti, tema klassitsistlik vorm ja tihti lõbus riim varjavad vahel kummalisi tumedusi. Tema mõju, tema poolt esile kutsutud liigutus võib mõnikord olla seletamatult sügav. Müstiline, jah, sellest küljest ma nagu polegi osanud vaadata…

      Olen temast ikka mõelnud kui meie ainsast tõelisest klassitsistist. Muidugi, ta oli neoklassitsist, tema suhe klassikalisse, samuti kui romantilisse, isegi sümbolistlikku traditsiooni oli mängiv, tsipa irooniline, tahaks isegi öelda postmodernistlik. Huvitav, milliseid värsse kirjutaks Alver, kui ta oleks praegu kahekümne viiene? Mulle millegipärast tundub, et ikka samasuguseid, vormilt, põhiolemuselt. Need meetrumid, riimid ja rütmid on tal veres. Ja värsid, mis ta kirjutaks, oleksid ikka moodsad, nagu nad olid väga aja-vaimulised ka siis, kuigi võib tunduda, et nii nende vorm kui ka sümbolistlik, hilisromantiline paatos olid juba siis natuke mullused. Aga kui silmas pidada, et just 1930-ndad olid muuseas ka neoklassitsismi õitseaeg… Jah, see neoklassitsism (eriti arhitektuuris) oli diktatuuride ametlik kunst, propagandakunst, esindades niisiis kõike seda, mida Alver oma loomingus kirglikult eitas. Ja ometi, ilmselt kõlas ka see eitus omas ajas (ja kõlab kummalisel kombel nüüdki) kõige veenvamalt just sellises, „reaktsioonilises”, aga samas ka nii ajavaimulises vormis. Muide, kas ei kinnita ka Alveri hilislooming, et ta oli alati täpselt ajavaimu tabav, seda järgida üritav luuletaja? Ainult et see kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendate ajavaim ei sobinud talle, ta ei vallanud seda enam säärase vabadusega, nagu ta valdas kolmekümnendate, oma nooruse aja vaimu. Ta on ja jääb kolmekümnendate luuletajaks.

      Kuid igatahes pole Alver ennast veel kaugeltki ammendanud. Võib-olla on tema tõeline avastamine alles ees, kes teab. Üks väga lõbus asi oleks aga kindlasti, kui keegi võtaks koostada Alveri riimide sõnastiku. See oleks üks omaette tore lugemine. Eesti keel on tänu rõhule esimesel silbil teatavasti kaunis lõppriimivaene. Alverist see aga kuidagi välja ei paista. Muidugi, ta pole endale keelanud ka ühtegi võtet. Aga alati on need riimid mõttekad. Või vähemalt vaimukad. Olgu see siis pealegi sees / pince-nez’s, pax vobiscum / piskum või ka lihtsalt paater / teater (muidugi lugeda vana moodi ja prantsuspäraselt: teaater).

      Ja kindlasti – vähemalt nii julgen ma arvata isikliku kogemuse põhjal – võiks seda „eesti Puškinit” palju julgemini kasutada kooliprogrammis kui väga head teeviita, sissejuhatust luulesse, esimest luuletajat. Aga kindlasti pole tema tutvustamist viljakas alustada sellest kooliõpikute poolt armastatud „Tulipunasest vihmavarjust”. See luuletus arvatakse vist olevat „lastepärane”, sest seal on juttu lapsest. Tegelikult on see ju tõeline vanainimeseluuletus! Lapsi huvitavad säärased tagasivaated lapsepõlve väga piiratud määral. Alveri varases perioodis leidub kümneid palju mahlakamaid, hoogsamaid palu, millel tõesti oleks ehk eeldust mõnd noort lugejat inspireerida. Olgu need siis „Kaks saarlast”, „Froufrou”, „Hambad”, „Must madonna”, „Tõrkuja” või mõni poeemidest.

      Jah, need poeemid. Jälle midagi täiesti eraldiseisvat kogu eesti luules. „Lugu valgest varesest” on veel omaette fenomen. Betti on seda kirjutades 25-aastane, see kuulub veel õieti tema „eelõitsengusse”, ometi on kogu Alver seal juba olemas. Lisaks veel sellist hästi noore inimese lusti, hoogu ja särinat.

      Seda poeemi ma loen ikka ja jälle, enamasti just kõige pimedamal ajal, vastu talve kõige „vihasemat järku”. Ta teeb alati tuju heaks. Ja samas kangastub selles verinoore luuletaja rõõmsalt kokkukõlksuvas värsspoeemis iga kord üks kummaliselt tark, igivana nägemus inimelust tema ajas.

      ÜHEST BETTI ALVERI LUULETUSEST

1999

      Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,

      hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.

      Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loom

      ta vaid varitseb tagasituleku hetke.

      Nõnda pageb siit kirg, nõnda haihtub siit sapp,

      jättes mullale pleekima mannetu larvi.

      Meie igatsev aimus on ainult etapp,

      millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi.

      Seal, kus maha jääb keerlev planeetide lend,

      algab ajede vald keset aegade hangi.

      Aga küsiva inimlapse legend

      toob need voogajad jällegi maa peale vangi.

      Kui ent kustub me ilm, nii et kauguste paost

      neil ei tarvitseks kunagi tagasi tulla,

      siis nad loitvate kätega vormides kaost

      loovad uuesti meid, uue mõtte ja mulla.

Betti Alver, „Suured voogajad”

      Betti Alveril on kaks luuletust, mille pealkirjas esineb vooga(ma)-sõna: „Suured voogajad” (1935) ja „Mu juurde voogas” (1942). Mulle näib, et mõlemal puhul ei ole see korduv „voogamine” juhus. Need kaks on Alveril tähelepandavalt religioossed, usutunnistuslikud luuletused. Seda mitte tavalises psalterlik-märterlikus mõttes, mitte selles mõttes, et nad ülistaksid mõnd tuntud jumalust või tunnistaksid luuletaja andumust mõnele usule. Need pole ei kristlikud, muhameedlikud ega budistlikud värsid. Kiriklikus mõttes on Alver paganate poolel, „uskmatute poolel” („Ma nägin und: mind jättis jumal maha, / ma sosistasin ainult: pole paha”), nende poolel, kes keelduvad järele veerimast „pappide kreedot”. See on neile läila, nad näevad maailma selleks liiga selgelt, nagu need „halvad naised”, kes oma surivoodilt vaatavad preestri sekeldamist puust krutsifiksiga, nagu sõdur, „kes laste mängu näeb”. Betti Alver kirjutab ise oma piiblit ja kreedot, ilma et see oleks mõni vastupiibel või antikreedo. Sama lihtne kui olla millegi poolt, on olla selle vastu. Raske on poolt ja vastu vahelt loovida vabasse vette, veel sõnastamata aimuste kuningriiki. Betti Alveril on see korda läinud, vähemalt paaris luuletuses, ja seda tuleb lugeda suureks ajalooliseks imeks, vähemalt sama suureks kui Kristjan Jaak Petersoni olemasolu XIX sajandi künnisel, eelajaloolisel ajal. Eesti kirjandus, nagu muudki kunstiavaldused, on olnud 95 % pastišš, ümberütlemine, muumaiste voogude ja mõtete maarahvale koju toomine – tõlkimine, mugandamine, vulgariseerimine.1 Vaid harvadel hetkedel, harvades inimestes on meie kunstilooming suutnud sellest conditionnationale’ist emantsipeeruda. Ka Betti Alveri luule on suurelt osalt mugandav, XIX sajandi suure prantsuse ja vene luule ümberütlemine, meisterlik mäng mujal tuntud teemade ja vormidega. Selles mõttes on Alver kahtlemata meie kõige kultuursem, Euroopa luulekultuurist kõige läbiimbunum luuletaja (niisama hämmastavalt kultuurne oli Peterson). Ei enne ega pärast Alverit pole keegi vallanud värssi ja keelt nii nagu tema. On loomulik, et säärane kõrgoskus ei jäänud isegi Eesti ahistavates oludes üksnes käsitöölikke vilju kandma, vaid suutis lõppude lõpuks endast kõrgemale tõusta, ilmutuslikesse sfääridesse tungida. Selle eest maksis luuletaja teadagi kõrget hinda, ajalugu kohtles teda väärilise karmusega. Hiline, vaikimisjärgne Alver on murtud: sõnade rikkus on jäänud, kuid

1

Laenamine, ülevõtmine, õppimine on inimkultuurile olemuslikud operatsioonid ja tegelikult võib ka „suurte” kultuuride kohta öelda, et 95 % neis on laen. Suurel kultuuril on vaid rohkem võimu kehtestada ennast kui „algupärandit”.