Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

80-ndail justkui mingi vabaduse eelaimus), Hando Runnel jt, kes küll kõik ilmutasid selle aja lõpupoole ka üsna tõsise kriisi märke (mida Üdil tähistas näiteks „pöördumine” Viidinguks), nagu kogu tollane luule, mis üldise arusaama järgi neist „noortest” koosneski.

      1980 tundub tagantjärele sümboolse aastaarvuna. Õitsev sotsialism oli saavutanud oma haripunkti, paraaditsedes olümpiamängudel, mille läbikukkumine ühtlasi nii kiirendas (majanduslikult) kui ka sümboliseeris tema pankroti algust. Nimetus „stagnatsioon” või „stagnaaeg” on sellele aastale ja seda ümbritsevale ajale nii kõvasti külge kleepunud, et tundub, nagu oleks siis juba teadlikult elatud stagnaajas. Tegelikult pakuti too nimetus välja hoopis tagantjärele, „uutmistuultes” ja koguni vist ülevalt, otse parteikongressilt või – pleenumilt või Pravda lehekülgedelt, kuigi tolle aja historiograafid teavad kindlasti täpsemalt selle sõna autorit. Aastal 1980 ei teadnud Eestis veel keegi, et on „stagnatsioon”. Oli lihtsalt elu, isegi mitte „Brežnevi aeg”, sest Brežnevgi tundus igavesena ja raske oli ette kujutada, et talle järgneb midagi teistsugust (ja ega kohe järgnenudki). Kultuur õitses, ja seda sugugi mitte ainult parteiaruannetes. Ta õitses päris tõsimeeli ka kollektiivses teadvuses, Sirbi ja Vasara veergudel, kus iga uut kunstisaavutust, oli selleks siis mõni personaalnäitus või uus luulekogu, tervitati erilise tähelepanuga ning eritleti, nende saavutuste kohatist keskpärasust silmas pidades, lausa kangelasliku, lausa entomoloogilise, mikrobioloogilise, viroloogilise detailsusega. Selle hoolsalt luubi ja mikroskoobi all peetava kultuuri peavoolu lätted olid teadagi viimases vabadusepuhangus, kuuekümnendates aastates (millest juba agaralt sepitseti Legenda aurea’t, Pühakutelugu), ilma et keegi oleks märganud, kuidas need lätted tasapisi kuivama kipuvad.

      Stagnatsioon, millest keegi veel ei teadnud, et see on just stagnatsioon, polnud sugugi vaid ülevalt peale surutud „režiim”. Režiim oli ta küll, aga ka ühiskonna sisemine režiim ja mingis mõttes ka inimeste, isegi kõige selgepilgulisemate vaimuinimeste vaimne režiim. Keegi ei jää ajavaimust puutumata ja kõik, ka kõige vastalisemad, aitavad selle erilise olluse eritamisele jõudumööda kaasa. Nii iseloomustas kunstiilmas seda aega süvenev konservatism, mis esitas ennast vastukaaluna (ja teatud mõttes oligi seda) ametlikule parteilisele konservatismile, seda enam, et too rääkis ikka aina progressi ja muutuste terminites. See oli muinsus- ja looduskaitseliikumise õitseaeg, mille rõhk oli konserveerimisel ja säilitamisel (sest nõukogude „progress” ähvardas niihästi ehitis-, loodus- kui ka eluolumälestisi).

      Luules langeb sellele ajale pealtnäha ootamatu ja ajalooliselt ebaloogiline riimilise ja meetrilise luule taassünd. Aga seegi „trend” järgis rohkem ajavaimu, kui tollal välja paistis, sest vanade (vanade, sest igal juhul vananenud) vormipäitsete taas pähe tõmbamisega läksid poeedid teatud mõttes kaasa tolle uue „vaikiva ajastuga”, kehtestades endale ise reegleid, ühesõnaga „režiimi”, mida neilt keegi ju otsesõnu ei nõudnud. Selle vormikonservatismi teadlikum põhjendus oli aga teatav luulekaitse (nagu muinsuskaitse), mis pöördus tagasi 30-ndate kuldaega, seega, nii irooniline kui see ka pole, eelmisse vaikivasse ajastusse. Kuna nõukogulik inetus ähvardas üle sõita igasugustest „kodanlikest iganditest”, siis oli poeedi kohus need igandid kui viimased kultuurimälestised kaitse alla võtta. Selles luulekaitseliikumises avaldus muuseas ka kultuuri enda sisemine reaktsioon kuuekümnendate „vabadusliialdustele”, aga samuti kuuekümnendate „noorte” asumine vananemis- ning paraku ka konservatismiteele. Suurmoeks sai kõiksuguste „vormide” viljelemine ning range silbilugemine, arvukad luuleklubid võistlesid sonettide ja haikude komponeerimises ning Ain Kaalep avaldas silmapaistvaima osa oma epohhiloovatest vormitruudest luuletõlgetest.

      Suumani „Meil siin Hüperboreas”, mis tollel sümboolsel 1980. aastal trükist ilmus, ei kuulunud nende luuleraamatute hulka, mille saamiseks Tartus ülikooli raamatupoe ukse taga järjekorras oleks seistud. Seisti Runneli, Kareva, Luige, Kaplinski pärast – neid sabasid nägin ma 1980. aastate alguses oma silmaga, kuigi ma snobismist sinna sappa kunagi ei läinud. Sabadestki on hiljem tulnud legend, mis räägib tollase rahva erilisest kultuurihuvist, kuigi sabatamine ja riiulite täitmine oli vist ikka rohkem moe- ja seltskonnanähtus, nagu nüüd on näiteks veinide maitsmine. Nii tundub iga aeg „rumalana” või „pimedana” vaid meie tagantjäreletarkuse valguses, sest oma aja, see tähendab praeguse enda (nagu need seal kunagi polekski olnud meie, nagu meie, nagu minagi poleks elanud stagnaajal ja ka ise seda aega väikest viisi „tootnud”) nägemine on võimatu. Teisalt näivad kõik „kadunud ajad” olevat loogilised ja omamoodi harmoonilised: teisiti ei saanudki olla, nagu oleks ajalooline aeg vesi, mille pealispinna kaootiline virvendus moodustab linnulennult vaadates selge ja korrapärase lainemustri, alludes vääramatutele ning isegi matemaatiliselt väljendatavatele seadustele. Minevik on veel seda „harmoonilisem”, et selle saaduseks oleme „meie” oma praeguses paratamatuses, ning tagantjärele on näiteks igati selge, miks 90-ndate vabariiki ei juhtinud mitte 60-ndate vanad radikaalid, keda see vabariik kasutas vaid end legitimeerivate maskottidena, vaid 80-ndate noored konservatiivid.

      Kuid Suuman ei kuulunud nende radikaalide hulka. Tema raamatut oli erinevalt moepoeetide kogudest minu mälu järgi poest saada veel paar aastat hiljemgi ja ega ka mina poleks vist ei raamatut ega autorit (noore inimesena ikka „originaalselt” peavoolu ligi hoides) endale niipea teadvustanud, kui mulle seda teost 1980. aasta näärideks kingitud poleks (aga võib-olla ka jõuludeks, sest jõulude demonstratiivne pidamine hoolimata tööpäevast kujunes samuti selle konservatiivse aja suurmoeks). Ja nii sai „Meil siin Hüperboreas” vastu ootusi ja seniseid nooruslikult absolutistlikke tõekspidamisi mu ülikoolialguse lauaraamatuks ja üheks kõige armsamaks luuleraamatuks seniajani, olles hoopis vähem oma värskust kaotanud kui mõned teised tollased luulekogud. Ma isegi häbenesin natuke, et see raamat mulle meeldib, sest eks seal olnud ju omamoodi naivismi ka, aga tol ajal moodi tulnud otsest pateetikat polnud üldse. Ma ei teadnud siis, mis see oli, mis seal sügavamalt võlus, aga nüüd ma arvan teadvat, et see oli elutarkus.

      Selles mõttes aga oli „Meil siin Hüperboreas” igati ajavaimuline teos, et ta esindas, vähemalt pealtnäha, just sedasama vormilist vanameelsust, koosnedes peaasjalikult riimitud ja suurelt osalt veel ka sonetikujulistest luuletustest. Veel enam: selles kogus saavutab autor vormilise meisterlikkuse, vorm on tal nüüd lõpuks „käpas”, ta teeb sellega, mis tahab, ja riim ei hoia teda enam tagasi. Nii mõnegi sealse leiu kohta sobib Prousti ütlus, et me võlgneme vahel poeedi kaunimad read just riimisundusele. Suumanit on nimetatud „maalikunstnikuks luules” (lähtudes triviaalsest biograafilisest seigast) selles mõttes, et tema luule olevat „nägelik” või „maaliline” või kuidas need sõnad kõik olid. Ma leian, et luule on siiski luule ja maalikunst maalikunst ning nende vahendid on liiga erinevad, et seal mingit otseteed ühest teise saaks olla. Kuid võib-olla on Suuman oma maalikunstniku-kogemust siiski kirjanduses kasutanud, ja hoopis selles mõttes, et maalikunst on suuresti käsitöö. Oskuste ja vilumuste saavutamine võtab seal aega, sest „käsi” ei harju nii ruttu. Ja luulele on Suuman lähenenud just käsitöölise tõsidusega, põhjalikkusega, uurinud tehnikat, proovinud nii ja naa, mänginud, nagu öeldakse, vormiga, mis pole tegelikult olnud muud kui oma väljenduse, oma hääle otsimine. Võib-olla on just „hääl” luules seesama, mis maalikunstis on igale suurele kunstnikule eriomane „pintslilöök”, touche. Kuid ma parem ei seikle territooriumile, mida ma ei tunne.

      Riimimise, vanade värsiskeemide taassündi stagnaajal, mida hiljem hakati kunstis muuseas ka postmodernismiks nimetama (millele nüüd on natuke piinlik mõelda, sest sellest postmodernismist annavad tunnistust mõningad ehitised, mille inetuse kõrval nõukogude hallid tööstuskarbid tunduvad päris väärikad), võib seletada veel ühte moodi. Meie kunstluule ajalugu on nii lühike ja hõre, et selle jooksul ei ole jõutud isegi eesti keele kasinaid riimivarusid sugugi ammendada, ja kuigi pärast Alverit, Talvikut ja Alliksaart (kui sarnased nimed!) oli raske kujutleda mingit suurt loomingut, mis oleks üleni riimi- ja meetripuudele tõmmatud, oli siiski veel võimalusi katsetada ka selles vallas. Tuleb arvestada, et eesti kultuuriruumis kodunevad uued nähtused nii umbes viiekümne- kuni seitsmekümneaastase hilinemisega ja tõelist klassikalist perioodi pole eesti kirjanduses saanud ollagi, sest selleks sündsal epohhil oli meil ainult üks kunstluuletaja, meie ainus klassik selle sõna tõsises mõttes, Kristjan Jaak Peterson (kelle ainus kui’ga