Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

vananemine, inimlik tühisus näivad siin täiesti teisejärgulised. Alveri elu on mõneti sama ebaisiklik kui tema luule. See on puhas vorm, rütm, energia. Kõik näib seal lähtuvat mingist kõrgemast printsiibist, mis luuletajast-inimesest põrmugi ei hooli.

      Kõige müstilisem ja tähendusrikkam selles sümbolite-lumetähes on muidugi tema esimene abielu. Sellist luule-abielu ma maailmakirjandusest teist ei teagi. See on midagi nii ainukordset, et eesti kirjanduslugu ja – analüüs pole tänini julgenud sellega suurt midagi peale hakata. Kirjandusest laiemalt tulevad muidugi meelde Jean-Paul ja Simone, aga nad pole kumbki luuletajad ja Sartre on selles paaris selgelt olulisem, juhtiv figuur. Meesluuletajatel on ikka olnud muusasid, aga see on jälle hoopis teine asi. Muusad ei luuleta, nad lihtsalt on, nad toidavad luulet eluga, nagu jääks ühe inimese elujõust väheseks ja tuleks tingimata ühendada kaks elu, kaks keha, vereringet, hingust, et toita seda koletist: kunsti. Muusad on sageli just toore elujõu kehastused, nagu Baudelaire’i tõmmu kaunitar oma juustepahmaka ja eksootiliste lõhnadega, mitte kunagi sinisukad.

      Aga Alver-Talvik paaris, kus saatuse- ja luulemüsteerium algab juba nimedest, sellest korduvast alv’ist? Kumb on siin muusa, kumb poeet? Kas kumbki kummalegi ja kumbki kummagi suhtes mõlemat? Või kui valima peaks, kas siis ei langeks pigem nii, et Heiti on Betti muusa? Igatahes ei saa seda hüpoteesi kõrvale heita kui täiesti kõlbmatut. Juhul kui Heiti oleks naine ja Betti mees, kõik muu (kummagi looming, ühe kadumine, surm, teise vaikimine) jääks samaks, siis ei tekiks vist küsimustki. Luuletaja kaotas oma muusa, ja mis veel kohutavam, oma ainuvõimaliku, Jumalast välja valitud või õigemini jumalatest antud muusa, kirjutas veel paar südantlõhestavat, luule kõige kõrgemate tippudeni küündivat eleegiat, tõelise luigelaulu ja vaikis siis. Aastateks, aga tegelikult igaveseks. Seda Bettit ei olnud enam, see Betti ei kirjutanud enam kunagi ridagi. Pool temast oli kadunud, pool elujõudu ära võetud. Nüüdsest sai luua veel ainult tavalisi, häid, aga ikkagi tavalisi luuletusi.

      See kahe luuletaja, mehe ja naise sünergia, sümbioosi küsimus on ja jääb tohutult intrigeerivaks. Muidugi ei leita sellele kunagi mingit seletust, lahendust. Aga selle üle võib alati arutleda, mõtiskleda, sellest unistada. Seda on justkui mingis pühaduserüvetamise hirmus kardetud teha, vähemalt avalikus, kirja pandud kirjandusloos. Aga kas pole hoopis blasfeemiline karta blasfeemiat kahe nii blasfeemilise poeedi puhul, olla siivas ja häbelik, rääkides sellest eesti luule kõige salapärasemast ja võimsamast, sellest kuratlik-ingellikust paarist, kus pealegi kõik on natuke pea peale pööratud. Kes on kurat, kes ingel, kes must, kes valge, kes mees, kes naine?

      Kas Betti Alver on mehelik luuletaja? On, kui mehelikkuse mõõduks pidada intellektuaalset selgust, vormikindlust ja – nõtkust, analüütilisust, kohati külma, lõikavat irooniat. Aga kui samu kvaliteete kannab naine, kas ei muutu need siis automaatselt, mingi subtiilse alkeemia läbi naiselikeks? Sest Alver on kahtlemata ka naiselik luuletaja. Nojah, ka Baudelaire on naiselik luuletaja. Kunst sünnib seksuaalsusest, on laetud seksuaalsusest, olles ise sealjuures sootu. Ka kunstnik kunstnikuna on sootu. Sest nimelt ta peabki ühendama endas mõlemad sood, et olla viljakas, et see, mis sünnib, oleks elus.

      Alveri-Talviku ühenduse puhul on nimelt huvitav, et see justkui eksterioriseerib selle muidu ühes inimeses toimuva androgüünse ühenduse. Nad poleks justkui tavaline mees-naispaar (kuigi elus nad küllap seda olid, aga see elu on meile kättesaamatu ja õieti ka ebahuvitav, sest see on kõigil üks ja sama). Nende loomingud ju on paljuski väga sarnased: vormilt, temaatikalt, paatoselt. Nõnda võib neid loominguid võrreldes ehk öelda, mis on meheliku ja naiseliku luule tegelik erinevus. Mehelik on nimelt rabedam, kahtlevam, isegi nõrgem. Mingis mõttes tänu sellele ka huvitavam. Naiselik on kindlam, võimsam. Kuid ikkagi, see paar kokku on veidi nagu kahte harusse kasvav puu, ühe inimese kaks poolt, kord kadedatest jumalatest lahutatud, nüüd kokku saanud ja selles kokkusaamises ülivõimsaks osutunud. Loomulikult ei talu jumalad sellist konkurentsi liiga kaua. Kui puu on vilja kandnud, tuleb ta maha raiuda. Ja nagu selles muistses tragöödiamaailmas ikka, on karistused igavikuliselt julmad. Ühele mõistetakse surm kaugel eemal, teisele ellujäämine. Ei teagi, kumb on hirmsam.

      Imelik, et kui ma hiljem tervelt viis aastat Betti Alveriga ühes linnas elasin, kui ma juba ise luuletusi kirjutasin, ei tulnud mul isegi pähe, et võiksin poetessiga kohtuda. Mäletan, et käikudest Alveri juurde (ja tema vastumeelsusest nende vastu) oli noorte poeetide seltskonnas isegi juttu, aga see võimalus ei veedelnud mind mitte kuidagi. Esiteks oli Alveri luule selleks ajaks mu huviorbiidist üsna kadunud. Alveri värsside müstiline trummipõrin oli saatnud mu initsiatsiooni-riitust, ärkamist seksuaalsusele, surmale. Nüüd tundus see natuke primitiivse minevikumuusikana. Olid teised huvid.

      Teiseks tajusin ma vist instinktiivselt, et sellel väga vanal naisel, kes elab kusagil sealsamas Tartus, pole peaaegu mingit pistmist tolle noore androgüüniga, kes kunagi tegi sõnadest need seksuaalsusest, elust särisevad rütmid. See tähendab, loomulikult oli see sama naine, loomulikult ta mäletas neid aastaid ja neid luuletusi, aga kahtlemata oskas ta neid sama vähe seletada, neile sama vähe lisada kui kes tahes kõrvaline inimene. Mida suurem on kunst, seda suurem on ta oma loojast. Looming vist mingis mõttes juhtub kunstnikuga või kunstnikule. Inimene-kunstnik ei saa sinna eriti midagi parata. Ja ta jääb sellele alati alla. Alati.

      Niisiis ma säästsin end instinktiivselt „kohtumisest elava luuletajaga”. Ometi, kui nüüd jälle tagantjärele mõelda, oli selle luuletaja elamine, edasikestmine siin Eestis ja eriti just seal Tartus kuidagi väga tähtis. Alveri teise, Talviku-järgse elupoole sümboolne sõnum oligi nimelt see edasikestmine, see aegade sillaks olemine. Seda on võimatu üle hinnata. Ta oli ainuke ennesõjaaegsetest suurtest luuletajatest, kes oli korraga nii elus kui ka Eestis. Ja veel Tartus. Tema juures käidi palverännakul peaaegu nagu mingi püha puusliku, pimeda esiema, hõimu nõia juures, kelle käes on kogukonna elu, võim vihma ja põua, sigimise ja ahtruse üle. Ja mõelda veel, et ta tõepoolest pidas vastu just 1989. aastani, täpselt uute aegade, vabaduse tulekuni, nii et tema surmgi oli kuidagi nii täpselt riimis ja nii rõõmsalt värsimõõdus, et ei tundunud tol hetkel mitte sugugi hirmus, vaid pigem ühe pika poeemi igati loogilise, kuigi geniaalse lõpureana!

      Selle edasikestmise, aegade sillaks olemise juurde kuulus ka taas edasi luuletamine. Sellel tegevusel, aktil endal oli suurem sümboolne tähendus kui neil luuletustel. Mitte et need oleksid olnud just halvad. Neis on ju ikka seda Alverile omast mahlakat ja jõulist keeletunnet, on vanaduse elutarkust. Aga vanaduse elutarkus ei ole luule allikas. Ta on selleks liiga tark. Ehk liiga rumal. Luule on küll elutarkuse väljendus, aga elu enese tarkuse, mitte selle, mille me elust enda arvates kogume ja korjame. See elu enese tarkus on palju vahetumalt kättesaadav nimelt kohe alguses, kui elutarkust veel peaaegu ei ole, aga elu jõud on oma apogees.

      Mida me luulest õieti otsime? Kui muidugi kõrvale jätta nii vajalikud aktuseettekanded, manitsevad ja õpetlikud värsid tormakale noorsoole ning ilukirja sobivad read tähtpäevakaardil, diplomil, hauasambal, tütarlapse salmikus. Muide, ka nende võib-olla osalt naeruväärsete luuletarvituste juures mängib ikkagi kaasa ka luule tegelik vägi ja võim. Midagi ei ritualiseerita, ei lülitata ühiskondlikesse tseremooniatesse ju niisama, sellel on või on vähemalt kunagi olnud mingi põhjus.

      Mina arvan – ma ei oska seda kuidagi täpsemini öelda –, me otsime, et ta liigutaks meid. Aga teisiti kui elu. Sest liigutab ju ka näiteks lein, õnnetuse pealtnägemine, erootiline pilt, puudutus jne – ühesõnaga teine inimene. Elu liigutused aga tekitavad alati segadust, kui nad ka lausa segi ei löö. Luule korraga liigutab ja korrastab. Ma arvan, et just sellepärast tekib vajadus luule järele mitte niivõrd varem ega hiljem, kuivõrd murdeeas, kui veri vemmeldab, kui segadus on kõige suurem, kui kogu see kiima ja erootika, süü, iha, keelu värk inimesele nagu selgest taevast (aga nimelt: selgest ja kainest lapsepõlve taevast) korraga kaela langeb. Ma ei tunne küll ühtegi inimest, kes oleks „luulele ärganud” lapseeas (lapsepõlve värsilembus kõneleb vaid eelsoodumusest, keskmisest suuremast sõnatundlikkusest) või täisinimesena. See tuleb ikka siis. Siis, selles vistrikulises eas puhkevad õide tüdrukute salmikud ja mõni poiss kirjutab higise käega esimesed konarlikud, nõrkemiseni pateetilised (kuigi kohutavalt cool’id) värsid.

      Miks? Sest just siis on vajadus korrastava