Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

koraalitekste tõlkides vapralt riiminud eest ja südamest, et aga laulusalm kuidagi kiigadi-käägadi omadega õhtale saaks.

      Seda luteri kiriku lauluraamatu maiku kipub eesti riimilises luules olema peaaegu alati (ja üks võimalus, eriti postmodernistlik, olekski just sellist luulet kirjutada, kahtlemata annaks see meie rahva kultuurimälus eriti sügava lühiühenduse), aga oma paremates palades tõuseb ta sellest muidugi kõrgemale, unustades isegi kõik oma võõrad eeskujud ja saades „meie” pärisosaks. Kuna 1970.–1980. aastatel oli suur ja sile maantee, la voie royale selles vallas eelmainitud ja teiste „klassikute” poolt juba läbi sõidetud, siis oli valida põhiliselt kaks võimalust: kas sõita nende rööpas, olla oma riimides ja rütmides rõhutatult tavaline (palge-valge jne) ja traditsiooniline, või otsida marginaalseid kõrvalradu. Kolmas tee oli mõistagi nende kahe võimaluse sünteesimine, mis võib-olla oligi valdav. Riimi-uuendamise vallas tegi küllap kõige rohkem Juhan Viiding, kuigi vahel oli tema originaalsuse ebameeldivaks kõrvalsaaduseks riimide snobism ja eneseimetlus. Suumani riimid on üldiselt pigem „tavalised”, isegi natuke lauluraamatulikud, kuid just nende lihtsuses on midagi vandeseltslaslikku, loomulikku, koguni temale ainuomast, mis „Hüperboreas” saavutab puulõikelise kontuursuse.

IV

      Kui nüüd taas võrrelda meie kahte vaatlusalust kui-luuletust, siis on selge, et esimese puhul pole õieti riimidest midagi rääkida. Mis meelde jääb, on isaga-kisaga ja selles paaris on luuletuse tagasihoidlik sisu ka kokku võetud. Muidu on riimid umbes sama head ja neid on umbes sama palju kui mõnes lorilaulus, mis aga iseenesest sobibki luuletuse enda väikese pretensiooniga. Suumani puhul ongi vist see pretensiooni vastavus tulemusele, kokkuvõttes „pretensioonitus”, sümpaatne. Vanema mehe asi, pole enam nii edev.

      Seevastu „Pääsus merele” hulbivad riimid juba omas rangelt kokkuhoidvas, kuigi pisut vallatlevas summas nagu pojad pardiema järel. Ja nad pole niisama, reaotste kokku tõmbamiseks, neis on see eriline maitse, mis „Hüperborea” riimid üldse meeldejäävaks teeb. Sest meelde jäävad riimid ja koos nendega värsid nimelt siis, kui see sõna, mis teisele üle rea või mitmegi käe ulatab, tollele teisele sealjuures ka midagi kõrva sosistab, kusjuures me täpselt ei kuule, mida, aga nagu aimame.

      Kuna „Pääs merele” on sonett (eesti laadis), siis on seal ainult neli riimiseeriat. Poegi-luulemoegi-toegi-soegi oleks ehk natuke kergema vastupanu hõnguga (selles mõttes, et poegi veab enda järel slepis, killadi-kolladi, lihtsalt ühte rivi gi-liiteid), kui poleks siiski seda sosinat nende nelja sõna vahel ja teatud sooja(gi) humoorikust nende ringmängus. Seda enam, et „luulemood” on tõesti naljakas sõna. Mida ta õieti tähendab? Kas pardipere eluvõitluste vaatleja on mõni moeohver (aga seda ta oma riimimise-vaimustuses noil aastatel kahtlemata on), kes mõistab korraga selle moehullustuse tühisust? Või jätab ta moe selles mõttes, nagu jäetakse „alati vahele rääkimise mood” vms, tähendab jätab oma luuletamise moe, luuletuste kirjutamise, kõige nähtu sõnadesse püüdmise kombe, ja jääb lihtsalt vait? Küllap nii ühte kui teist ja luulemoegi justkui analüüsib seda eesti keeles natuke naljakas-vanaaegse kaksiktähenduse säilitanud sõna „mood”, ühte neist, mis on küll mõisast talutarre võetud, aga pole siiski päriselt unustanud oma pisut pretsioosset, suudmopsitavat prantsuse päritolu: mood kui viis ja võte ning mood kui „kollektiivsed maitsed, mööduvad elamiskombed, mis ühes kindlas ühiskonnas paistavad headena; kollektiivsed ja mööduvad riietumisharjumused” (sõnaraamat „Petit Robert”). Selles „luulemoe” hetkelises jätmises, mis pealegi kõlab kokku „pinna” ja „toe” kaotusega, justkui vaarumalöömisega ootamatult liigutava vaatepildi ees, on midagi nii meeldivalt eneseiroonilist, ilma et see eneseiroonia muutuks, nagu muidu eestlase puhul tavaline (see olevat meie suur rahvuslik tugevus), teatud eriliseks kelkimiseks. Ütleme pigem: enesenali, mis on seda soojem, et jääb poegi ja soegi vahele, andes kindlat tunnistust, et vaatleja tunneb end sellel moejätmise hetkel ise ka natuke abitu (aga vapra!) pardipojana ja on rahul, et „suletuusti” napp kehasoojus selles „tuulevaikses” ja „üsna soojaski” kevadehommikus raisku ei pea minema.

      Teine neljane riimiseeria puust-suust-muust-suletuust (jälle kolm liht- ja üks liitsõna) jääks muidu triviaalseks (mis seal veel leidub: kuust, luust…), kui poleks, esiteks, seda juba mainitud „suletuusti” ja teiseks, kui puust ja suust ei omandaks siin erilist tähendust, sest tegemist on õõnsa puuga, millel on ava ehk suu, millest omakorda kostab poegade viuksumine „nagu ühest suust”, mis teeb pesakonnast ühe kollektiivse olendi ja tugevdab veelgi tunnet, et nendega ollakse üks, et ollakse korraga nagu sündimas sellest suust, sellest pimedast õõnest, suure kisa ja imestusega ilmale tulemas, ja kui nii tõsine toiming on käsil, siis pole mahti mõelda millestki „muust”, nii et jääb ainult see undav ja hingepõhjast tulev hääl, uu-uu, uu-uu.

      Edasi läheb lugu põnevamaks ja karmimaks, nii et sellest ei tahaks kohe mõeldagi (ja iga kord seda luuletust lugedes süttib hetkeks siiski lootus: äkki seekord läheb paremini): seab-veab-peab. Kosklaema „seab” ja samas ka „veab” oma tuustid enda sabas mere poole, kuigi vedamise küsimus on hoopis selles, „kuis rännumeestel veab”. Selle küsimusega eemaldutakse natuke esimesest samastumistundest. Jah, muidugi, enam ei olda mingi väeti lapsuke, pigem juba vanadusest väeti, ja oma esimese väetiea valusid enam sinna kadunud aega ravitsema minna ei saa. Mis olnud, see olnud, ja paljugi sellest, mis oli, mida kunagi tundis üks lapsehing, on päästmatult kadunud, sest „roo-loorkull laskub, söömapidu peab”, ja see „peab” on sama vääramatu kui kosklaema „seab” ja eluõnne „veab”. Kull peab söömapidu pidama, midagi pole parata, ja inimene-vaatleja ei lähe teda kätega vehkides ära ajama, nagu ta ei mõtle ka kosklapoegi korvi korjata ja turvaliselt „vetevoole” toimetada, sest sellised pojad jätaks ema võib-olla hoopis maha ja neist ei „veaks” mitte ühelgi.

      Zooloogilise vahemärkusena olgu öeldud, et too „rooloorkull” ei pruugi siin olla küll elutõde, pigem on tegemist mõne labase merikajaka või muu röövliga. Igal juhul näib tema põhifunktsioon olevat paljude o-de kandmine üle pardipesakonna, mis annavad veel kaks siseriimi laadis kokkukõla viimase riimiseeriaga poole-pilliroole-vetevoole. Alguse kisavatest suu-u’dest on nüüd saanud kohkunud silma-o’d (silmad tuleb elus lahti hoida, aga iga kord ei aita seegi), ja ühtlasi vaatleja ehmunud-tunnustav oo! (mis meenutab mõnevõrra ka „Saatusliku Simuna” valulikku „Oo, vahetundidel, kuis sain ma taguda”) nende „paari väeti” vedamise peale, kes „siiski” pääsevad „vetevoole”. Ühtlasi on see lõpu oo-tamine nagu lehvitus, nagu jumalagajätt, kaugenemist saatev pilk, omaenda õrnale lapsepõlvele (ja noorusele) järelelehvitamine: seal nad lähevad, vetevoog kannab neid aina kaugemale ja kaugemale avaruse poole.

      Tähelepanuväärne on ka tempode vaheldumine neis soneti kuues viimases reas, kuhu, nagu traditsioon ette näeb, koondub kogu põnevus ja puänt. Roo-loorkull ja söömapidu on hästi „kiired” sõnad, mis peavad sellest reast, silpide arvu vähendamata, tegema tõelise sööstu. Seevastu Paar väetit siiski pääseb on lühikeste sõnade rivi nagu poegade üksteise järel vette supsamine, mille lõpetab – ruttu, aga lõpmatuseni pikenedes: voo-oole – see hetk, kui kõik on vee peal ja vapralt kaldast kaugemale ujuvad.

      Seda lahedat, läbituntud ja mõtestatud vormirangust ei kohta aga ainult „Hüperborea” riimilistes palades. Vastupidi, vabavärsid, nii vähe kui neid leidubki, tunduvad seal veel kindlavormilisemad, veel läbimodelleeritumad, illustreerides nähtavasti Suumanile lähedast mõtet (mis hilisemas loomingus näib kujunevat poeedi veendumuseks), et riim ja meetrum pole kaugeltki ainsad ja koguni mitte kõige huvitavamad (eriti eesti keeles) värsside korrapära ja seoseid loovad vahendid, ning et kõrgem matemaatika algab hoopis seal, kus lõpevad riimid. Siseriime, vokaalharmooniaid, omapäraseid rütme on „Hüperboreas” nii palju, et neid iga lugemisega uusi märkab – omadus, mis teebki luule, muidu ju mahult nii napi vormi, pikaajaliselt nauditavaks. On luuletusi, kust riimid on peaaegu lahkunud, justkui need luuletajad, kes sügise tulles lennanud on linna („Ju luuletajad lennanud on linna”),17 jättes siiski ühe, keda ei mainita, kadariku vahele: need peaaegu

17

H, lk 87.