12 aastat orjana. Solomon Northup

ületamatult armas väike nägu. „Ühtekokku oleme me kena kamp – kuradi kena kamp,” ütles ta, rõhutades seda arvamust rohkem kui ühe tugeva omadussõnaga, mida kristlase sõnavaras ei leidu. Seepeale liikusime edasi õuele. Seal oli päris palju orje, ma ütleks, et umbes kolmkümmend, kes liikusid ringi või istusid varjus pinkidel. Nad kõik olid puhtalt riides – meestel olid peas kaabud, naistel rätikud pea ümber seotud.

      Pärast meie juurest lahkumist läksid Burch ja Goodin peahoone tagumisel küljel asuvast trepist üles ja istusid seal ukselävele maha. Nad laskusid vestlusse, kuid millest nad rääkisid, seda mina ei kuulnud. Varsti tuli Burch alla õuele, võttis mul käeraua lahti ja viis mu ühe väikese maja juurde.

      „Sa ütlesid sellele mehele, et oled New Yorgist,” ütles ta.

      Mina vastasin: „Ma ütlesin talle, et ma olen olnud New Yorgis, seda küll, aga ma ei öelnud talle, et ma sinna kuulungi, et ma olen vaba mees. Isand Burch, ma ei mõelnud midagi halba. Oleksin ma mõelnud, poleks ma seda öelnud.”

      Ta vaatas mind hetke nii, nagu oleks ta valmis mu nahka pistma, kuid pööras siis otsa ümber ja lahkus. Paari minuti pärast oli ta tagasi. „Kui ma peaksin veel kunagi kuulma sind rääkimas New Yorgist või vabadusest, siis on sinuga lõpp – ma tapan su, selles võid kohe päris kindel olla,” paiskas ta sõnu raevukalt endast välja.

      Ma ei kahtlegi, et tema mõistis isegi paremini kui mina, millised ohud ja karistused käivad kaasas sellega, kui vaba mees orjaks müüakse. Ta tundis vajadust sulgeda minu suu selle kuriteo suhtes, mida ta teadis end olevat korda saatnud. Muidugi poleks minu elu grammigi väärt olnud, kui hädaolukord oleks sellise ohvri toomist nõudnud. Kahtlemata mõtles ta just täpselt seda, mida ütles.

      Õue peal oli ühe seina ääres katuse alla ehitatud rohmakas laud ja selle kohal paiknesid magamislavatsid – samasugused nagu Washingtoni orjatarandikus. Olles selle laua taga söönud sealihast ja leivast koosneva õhtusöögi, kinnitati mind käeraudadega suure kollase nahaga mehe külge, kes oli üpris paks ja lihav ning kelle näoilme väljendas ülimat melanhooliat. See oli intelligentne ja suurte teadmistega mees. Kokku aheldatuna ei kulunud kuigi palju aega, kui olime mõlemad teineteise varasema elukäiguga tuttavaks saanud. Tema nimi oli Robert. Nii nagu mina oli temagi sündinud vaba mehena ning tal oli Cincinnatis naine ja kaks last. Ta rääkis, et oli tulnud Lõunasse koos kahe mehega, kes olid ta palganud sellest linnast, kus ta elas. Kuna tal vaba mehe pabereid polnud, siis oli ta Fredericksburghis kinni võetud ja paigutatud vangikongi, kus teda peksti seni, kuni ta oli selgeks saanud vaikimise vajalikkuse, nii nagu minagi. Ta oli Goodini orjatarandikus viibinud umbes kolm nädalat.

      Ma kiindusin väga sellesse mehesse. Me tundsime teineteisele kaasa ja mõistsime teineteist. Pisarais ja raske südamega vaatasin ma mitte just väga palju päevi hiljem, kuidas ta suri, ning nägin viimast korda tema elutut keha!

      Robert ja mina, aga lisaks ka Clem, Eliza ja tema lapsed, magasime sel ööl oma tekkide sees ühes väikeses majakeses õue peal. Lisaks meile oli seal veel neli inimest, kõik pärit ühest ja samast istandusest; nad olid maha müüdud ja olid nüüd teel lõunasse. David ja tema naine Caroline, mõlemad mulatid, olid üksteisesse ebatavaliselt kiindunud. Neis tekitas õudust mõte, et neid võidakse saata suhkruroo- ja puuvillapõldudele, kuid nende kõige suuremaks murekohaks oli mõistmine, et neid võidakse teineteisest lahutada. Mary, kes oli täiesti süsimust tüdruk, oli pikk ja nõtke, kuid loid ja osavõtmatu. Nagu paljud teised tema klassi esindajad, ta peaaegu ei teadnudki, et on olemas selline sõna nagu „vabadus”. Loomalikus teadmatuses üles kasvanuna polnud ka tema mõistus kuigi palju looma omast arenenum. Tema oli üks neist, ja neid oli väga palju, kes ei osanud karta muud kui oma peremehe piitsa, ja kes ei teadnud muud kohustust kui oma peremehe sõna kuulata. Teine oli Lethe. Tema oli hoopis teistsuguse iseloomuga. Tal olid pikad sirged juuksed ning ta nägi välja rohkem indiaanlase kui neegrinaise moodi. Tal olid terased ja tigedad silmad ning ta tõi pidevalt kuuldavale viha ja kättemaksu väljendavaid sõnu. Tema mees oli maha müüdud. Ta ei teadnud, kus mees viibis. Ta oli kindel, et peremeeste vahetus ei saa midagi hullemaks teha. Ta ei hoolinud sellest, kuhu ta võidakse viia. Arme oma näol näidates soovis see meeleheitele aetud olend, et tema silmad saaksid näha päeva, kui ta need mõne mehe verega maha peseb!

      Kui me seal niimoodi üksteise armetuid lugusid kuulasime, istus Eliza omaette nurgas, laulis kirikulaule ja palvetas oma laste eest. Suurest unevaegusest kurnatuna ei suutnud ma enam kõike tervendale unenäoriigile vastu panna ning heitsin Roberti kõrvale maha, unustasin peagi oma mured ja magasin kuni järgmise päeva koidikuni.

      Kui olime hommikul õue puhtaks pühkinud ja end pesnud, keerasime Goodini juhendamisel oma tekid uuesti kokku ja valmistusime teekonda jätkama. Clem Rayle anti teada, et tema enam edasi ei lähe, Burch oli mingil põhjusel otsustanud ta Washingtoni tagasi viia. Clem oli selle üle väga rõõmus. Kätt surudes lahkusime temast Richmondi orjatarandikus ja rohkem pole ma teda näinud. Kuid oma suureks üllatuseks kuulsin pärast tagasijõudmist, et ta oli orjusest põgenenud ning teel Kanada vabale pinnale oli ta olnud ühe öö minu naise venna juures Saratogas, ning andnud minu perele teada sellest, kus ja millises seisukorras ma olin siis, kui ta minust lahkus.

      Pärastlõunal rivistati meid paarikaupa üles, Robert ja mina olime kõige ees, ning sellises rivis, Goodini ja Burchi poolt aetuna, liikusime läbi Richmondi tänavate prikk Orleansi pardale. See oli silmapaistva suurusega prikk, täies taglastuses, ning peamiseks kaubaks oli tubakas. Kella viieks olime kõik pardal. Burch tõi igaühele meist tinakruusi ja lusika. Meid oli priki pardal kokku nelikümmend, seega kõik, kes orjaaedikus olid viibinud, välja arvatud Clem.

      Väikese taskunoaga, mis oli mulle alles jäänud, asusin ma lõikama tinakruusi sisse oma nimetähti. Teised kogunesid otsemaid minu ümber ja tahtsid, et ma ka nende kruusid samamoodi märgistaksin. Aegamööda rahuldasin ma nende kõigi soovid ja paistis, et nad ei unustanud seda.

      Ööseks pakiti meid kõiki trümmi ja luugile lükati riiv ette. Me heitsime pikali kastide peale ja igale poole, kus oli põrandal vähegi ruumi tekk laiali laotada.

      Burch ei sõitnud Richmondist edasi, sealt pöördus ta koos Clemiga pealinna tagasi. Alles peaaegu kaksteist aastat hiljem, nimelt möödunud aasta jaanuaris Washingtoni politseijaoskonnas, avanes mul uuesti võimalus seda nägu näha.

      James H. Burch oli orjakaupmees – ta ostis mehi, naisi ja lapsi odavalt ning müüs neid kasudega edasi. Ta oli inimihuga spekuleerija – milline häbiväärne amet! – ja selleks peeti teda ka Lõunas. Praegu kaob ta minu jutustuse lavalt, kuid ilmub uuesti välja vahetult enne lõppu, kuid siis mitte inimesi piitsutava türanni rollis, vaid arreteerituna, kohtumõistmise ees lömitava kurjategijana, kellele kohus õiglast karistust määrata ei suuda.

      V

      PEATÜKK

      KUI ME OLIME KÕIK PARDAL, HAKKAS PRIKK ORLEANS liikuma mööda Jamesi jõge allavoolu. Me läbisime Chesapeake’i lahe ja jõudsime järgmisel päeval Norfolki linna kohale. Kui me seal ankrus seisime, sõitis meie juurde linnast üks lihter ja tõi veel neli orja. Kaheksateistaastane poiss Frederick oli sündinud orjana, ja orjana oli sündinud ka Henry, kes oli temast paar aastat vanem. Nad mõlemad olid olnud linnas majateenijateks. Maria oli üpris suursuguse välimusega segavereline tüdruk, laitmatu kehaga, kuid rumal ja ülimalt edev. Talle oli väga meeltmööda see, et sõidetakse New Orleansi. Oma võludest oli ta ülemäära heal arvamusel. Upsakat ilmet näole manades kuulutas ta oma kaaslastele, et vähimagi kahtluseta ostab mõni rikas ja vallaline hea maitsega härrasmees ta jalamaid endale niipea, kui me oleme New Orleansi kohale jõudnud!

      Kuid kõige silmapaistvam neist neljast oli mees nimega Arthur. Kui lihter meile lähenes, siis võitles ta vapralt oma kinnipidajatega. Puhta jõuga tiriti ta priki pardale. Ta protesteeris valjuhäälselt selle vastu, kuidas teda koheldi, ja nõudis, et ta kohe lahti lastaks. Tema nägu oli pundunud ning kaetud haavade ja siniste plekkidega, õigupoolest oli selle üks pool täiesti vermeis. Ta suruti kiiresti luugist sisse, alla trümmi. Ma sain tema loost üldjoontes aimu siis, kui teda vastu tema tahtmist sinna talutati, kuid hiljem rääkis ta mulle sellest ka põhjalikumalt, ja tema lugu oli järgmine. Ta oli juba mõnda aega elanud Norfolki linnas ning ta oli vaba mees. Tal oli seal