12 aastat orjana. Solomon Northup

palju küsimusi selle kohta, mida me teha oskame ja millist tööd me oleme harjunud tegema, kas meile võiks tema juures elamine meeldida ja kas me oleksime head poisid, kui ta meid ära ostaks, ja ka teisi samalaadseid järelepärimisi.

      Täiendava ülevaatamise järel jõudis vestlus hinnani ning lõpuks pakkus ta Freemanile minu eest tuhat dollarit, üheksasada Harry eest ja seitsesada Eliza eest. Kas olid rõuged meie hinda alla viinud või oli mingi muu põhjus, et Freeman otsustas lasta hinda viiesaja dollari jagu alla summast, mida minu eest varem küsiti, seda ei oska ma öelda. Igatahes teatas ta mõningase kavala mõtiskluse järel, et võtab selle hinnapakkumise vastu.

      Niipea, kui Eliza seda kuulis, haaras teda jälle ahastus. Selleks ajaks oli ta haigusest ja kurbusest üsna otsa jäänud ning tema silmad olid aukus. Mulle oleks tõesti kergendus see, kui oleks võimalik tõele truuks jäädes vaikides üle libiseda sellest, mis nüüd järgnes. See toob mulle ikka veel meelde mälestusi, mis on kurblikumad ja südantliigutavamad, kui mis tahes keel seda kirjeldada suudab. Ma olen näinud emasid suudlemas viimast korda oma surnud järeltulija nägu; ma olen näinud neid vaatamas alla hauda, kui põrm tuhmide mütsatustega tema järeltulija kirstule langeb ja ta igaveseks ema silmade eest varjab; kuid mitte kunagi pole ma näinud kedagi ilmutamas nii intensiivset, mõõtmatut ja piiritut kurbust nagu siis, kui Eliza tema lastest lahutati. Ta sööstis välja oma kohalt naiste rivis, jooksis sinna, kus seisis Emily, ja haaras lapse oma käte vahele. Laps, kes tundis, et mingi ähvardav oht on lähedal, põimis instinktiivselt oma käed ema kaela ümber ja toetas oma väikese pea tema rinnale. Freeman käskis karmilt tal vait jääda, kuid Eliza ei pannud teda tähele. Mees haaras tal käsivarrest ning tõmbas teda jõhkralt, kuid tema ainult klammerdus kõvemini oma lapse külge. Seejärel andis mees talle hirmsa sõimuvalangu saatel sellise julma hoobi, et Eliza tahapoole vankus ja oleks peaaegu kukkunud. Oh kui haledalt ta siis anus ja palus ja lunis, et neid ei lahutataks. Miks ei võiks keegi neid koos ära osta? Miks ei võiks talle jääda ükski tema kallitest lastest? „Halastust, halastust, peremees!” nuttis ta põlvili langedes. „Palun, peremees, ostke Emily. Ma ei suuda mitte kunagi mitte mingit tööd teha, kui tema minult ära võetakse, ma suren siis.”

      Freeman astus uuesti vahele, kuid temast mitte hoolides anus Eliza kogu jõust, jutustades sellest, kuidas Randall temalt juba ära võeti – kuidas ta oma poissi enam mitte kunagi ei näe, ja nüüd on veel hullem – oo, Jumal!, see oli liiga kuri, liiga õel, kui ta viiakse ära Emily – tema uhkuse – juurest, tema ainsa kullakese juurest, kes ei suudaks elada ilma emata, sest ta on ju alles nii väike!

      Lõpuks pärast pikka anumist astus Eliza ostja, kellele see oli ilmselt mõju avaldanud, lähemale, ja ütles Freemanile, et ostab Emily ära, ja küsis, palju ta maksab.

      „Palju ta maksab? Ostate ta ära?” kõlas vastuseks Theophilus Freemani küsimus. Ja kohe oma küsimusele ise vastates lisas ta: „Ma ei müü teda. Ta pole müüa.”

      Mees märkis vastu, et ta nii noort ei vaja – et see laps ei tooks talle mingit raha sisse, aga kuna ema on temasse nii kiindunud, siis et neid mitte lahutada, oleks ta nõus maksma mõistlikku hinda. Kuid sellele inimlikule ettepanekule jäid Freemani kõrvad täiesti kurdiks. Ta ei müü praegu tüdrukut mitte mingil tingimusel. Lisas, et kui tüdruk paar aastat vanemaks saab, siis võib selle tüdruku eest teenida terve hunniku raha. New Orleansis leidub küllaga mehi, kes oleksid valmis maksma pigem viis tuhat dollarit sellise erakordse, nägusa ja toreda asjakese eest, mis Emilyst kunagi saab. Ei-ei, ta ei müü seda tüdrukut praegu. See tüdruk on kaunitar – piltilus, nukuke, hea verega –, mitte mõni paksuhuuleline puupeast puuvillanoppija-neeger.

      Kui Eliza kuulis Freemani otsust Emily endale jätta, muutus ta täiesti pööraseks.

      „Ma ei lähe ilma temata. Te ei saa teda minult ära võtta,” ta lausa kriiskas ning tema kriisked segunesid Freemani valju ja vihase häälega, mis käskis tal vait jääda.

      Vahepeal olime mina ja Harry käinud õue peal ära ja jõudnud koos oma tekkidega tagasi ning seisime eesukse juures, valmis lahkuma. Meie ostja seisis meie juures ja vaatas üksisilmi Elizat, selline ilme näol, mis viitas kahetsusele selle üle, et ta oli tema nii suure kurbuse hinnaga ostnud. Ootasime mõnda aega, kuni viimaks Freeman, kelle kannatus oli otsa saanud, Emily puhta jõuga ema käest ära rebis, sest nood kaks klammerdusid kõigest jõust teineteise külge.

      „Ära jäta mind siia, emme, ära jäta mind siia,” karjus laps, kui ema karmilt eemale tõugati. „Ära jäta mind siia. Tule tagasi, emme,” nuttis ta ikka veel oma väikseid käsi anuvalt ette sirutades. Aga see nutt oli asjata. Kiiruga aeti meid uksest välja tänavale. Ikka veel kuulsime, kuidas tüdrukuke oma ema hüüdis: „Tule tagasi, ära jäta mind siia, tule tagasi, emme,” kuni tema lapsehääl jäi nõrgemaks ja siis veel nõrgemaks ja viimaks kadus, sest vahemaa suurenes, ja lõpuks kadus see päris ära.

      Eliza ei näinud enam kunagi ei Emilyt ega Randalli ega saanud nendest midagi kuulda. Aga nii päeval kui öösel olid nad alati tema mälestustes olemas. Puuvillapõllul, onnis, alati ja igal pool rääkis ta neist – ja sageli ka nendega, just nagu oleksid nad seal, tema juures. Ainult üleni selle illusiooni sees viibides või unerüppe vajudes suutis ta järgnevatel aastatel lohutust leida.

      Ta polnud mingi tavaline ori, seda sai juba öeldud. Intelligentsusele, mida loodus talle kuhjaga oli jaganud, lisandusid üldised teadmised ja hea informeeritus väga paljudes valdkondades. Ta oli saanud nautida neid võimalusi, mida pakutakse vaid vähestele rõhutute klassi kuulujatele. Ta tõsteti üles kõrgema elu tasandile. Vabadus – vabadus endale ja oma järglastele oli palju aastaid olnud talle varju pakkuvaks pilveks päeval ja tema tulesambaks öösel. Oma rännakul läbi orjusekõrbe, pilk suunatud lootust sisendavale tuletornile, oli ta lõpuks tõusnud „Pisgaa mäe tippu” ja näinud „tõotatud maad”. Ootamatul hetkel purustasid pettumus ja meeleheide ta täielikult. Kui ta vangistusse talutati, kadus uhke nägemus vabadusest tal silmist. Nüüd „ta nutab öösel kibedasti, pisarad voolavad tal üle näo; kõik ta sõbrad on teda petnud, on saanud ta vaenlasteks”.

      VII

      PEATÜKK

      NEW ORLEANSI ORJAAEDIKUST LAHKUDES KÕNDISIN ma koos Harryga mööda linna tänavaid meie uue peremehe kannul, ning Elizat, kes ikka veel nuttis ja üle õla tagasi vaatas, ajasid edasi Freeman ja tema teenrid, kuni jõudsime aurulaeva Rodolph pardale, mis parajasti jõesadamas seisis. Juba poole tunni pärast liikusime reipalt mööda Mississippit ülesvoolu, olles teel mingisse punkti Punase jõe ääres. Laeva pardal viibis lisaks meile veel üpris palju orje, kes kõik olid äsja New Orleansi orjaturult ostetud. Mul on sealt meeles, et suur salk naisi oli mister Kelsow’ hoole all, kelle kohta öeldi, et ta on kuulus suurmaaomanik.

      Meie peremehe nimi oli William Ford. Tol ajal elas ta Avoyelles’i vallas, kohas nimega Great Pine Woods, mis asus Punase jõe paremal kaldal, otse Louisiana südames. Praegu on ta baptistlik jutlustaja. Terves Avoyelles’i vallas, eriti aga Bayou Boeufi mõlemal kaldal, kus teda paremini tuntakse, peavad kaaskodanikud teda lugupeetud jumalasulaseks. Paljudel põhjaosariiklastel võib olla raske panna oma peas kokku meest, kes oma vendi orjuses peab ja inimkehadega kaupleb, oma arusaamisega moraalsest ja jumalakartlikust elust. Selliste meeste nagu Burch ja Freeman, aga ka teiste kirjeldustest, kellest edaspidi juttu tuleb, võivad nad hakata valimatult põlgama ja jälestama tervet orjapidajate klassi. Kuid mina olin mõnda aega tema ori ja mul oli võimalus õppida hästi tundma tema iseloomu ja meelelaadi, ning lihtsalt tema suhtes õiglane olles ütlen ma, et minu arvates pole kusagil parema südamega, õilsamat ja puhtamat kristlast kui William Ford. Need mõjutused ja läbikäimised, mis olid alati teda ümbritsenud, pimestasid tema pilku selle olemusliku ebaõigluse suhtes, mis on orjandusliku korra aluseks. Ta ei kahelnud kunagi selle moraalses õigluses, et üks inimene teised endale allutab. Vaadates maailma läbi sellesama õhu, millest olid vaadanud läbi tema esiisad enne teda, nägi ta asju ka samas valguses. Teistes oludes ja teiste mõjutuste all kasvanuna oleks tema maailmanägemine kahtlemata olnud teistsugune. Sellele vaatamata oli ta eeskujulik peremees, kes käitus õiglaselt, vastavalt sellele, kuidas tema asjadest aru sai, ning õnnelik oli see ori, kes tema omandusse jõudis. Kui kõik inimesed oleksid sellised nagu tema, siis võtaks see orjanduselt poole selle kibedusest