12 aastat orjana. Solomon Northup

murdus, saame kuulda, kui see jutustus edasi kulgeb.

      IV

      PEATÜKK

      ORJATARANDIKKU VANGISTAMISE ESIMESEL ÖÖL KURTIS Eliza aeg-ajalt kibedalt Jacob Brooki, oma noorperenaise abikaasa üle. Ta kuulutas, et oleks ta olnud teadlik sellest pettusest, mida see mees kavatses tema kallal toime panna, siis poleks sellel mehel elu sees õnnestunud teda elavana kohale toimetada. Nad olid temast vabanemiseks kasutanud ära seda, et isand Berry oli istandusest ära sõitnud. Peremees oli alati tema vastu lahke olnud. Eliza soovis, et võiks teda veel näha, kuid ta teadis, et isegi see mees ei suudaks teda päästa. Selle peale hakkas ta jälle nutma, suudles magavaid lapsi – rääkis kõigepealt ühega neist ja siis teisega, kuigi nad seal unest teadvusetutena lamasid, pead tema süles. Nõnda kuluski see pikk öö, ja kui jõudis kätte hommik ja siis jälle öö, leinas tema ikka veel ning tõesti mitte miski ei võinud teda lohutada.

      Umbes järgmise südaöö paiku avanes meie vangikongi uks ning sisse astusid Burch ja Radburn, mõlemal latern käes. Burch vandus ja käskis meil viivitamatult oma tekid kokku keerata ning end laevale minekuks valmis seada. Ta vandus, et meid jäetakse siia maha, kui me seda erakordse kiirusega ei tee. Ta äratas jõhkra raputamisega lapsed unest ning ütles, et paistab et nad on k…i unekotid. Väljas õue peal hõikas ta Clem Rayd, käskis tal lavatsi pealt alla ronida, kongi tulla ja oma tekk kaasa võtta. Kui Clem nähtavale ilmus, pandi ta minu kõrvale seisma ja meid köideti käeraudadega kokku – minu vasak käsi tema parema käe külge. John Williams oli paar päeva tagasi ära viidud, peremees oli tema suureks rõõmuks ta välja ostnud. Clemil ja minul kästi astuma hakata, Eliza ja lapsed järgnesid meile. Meid viidi õue, sealt edasi katusega kaetud vahetänavasse ning sealt ühest külguksest sisse ja trepist üles ülemisele korrusele, kus ma olin kuulnud kedagi edasi-tagasi kõndimas. Mööbliks oli selles ruumis ahi, paar vana tooli ja pikk pabereid täis laud. See oli valgeks lubjatud ruum, kus polnud mitte ühtegi vaipa põrandat katmas, nii et see nägi välja nagu mingit laadi kontoriruum. Mäletan, et ühe akna kõrval oli seinale kinnitatud roostes mõõk, mis minu tähelepanu pälvis. Burchi reisikohver seisis seal. Tema korraldusele alludes haarasin oma ahelaist vaba käega selle kohvri ühest sangast ja tema võttis teisest sangast, ning nii kõndisime eesuksest välja tänavale, tehes seda samasuguses rivis, nagu olime vangikongist väljunud.

      Öö oli pime. Kõik oli vaikne. Märkasin tulesid või nende peegeldusi eemal Pennsylvania Avenue ääres, kuid näha polnud mitte kedagi, isegi mitte ühtegi võõrast. Olin juba peaaegu otsustanud üritada end lahti rebida. Kui ma poleks olnud käeraudadega kinni, siis oleksin kahtlemata seda proovinud, millised selle teo tagajärjed ka poleks olnud. Radburn, käes pikk kaigas, tuli kõige taga ning käskis lastel liikuda nii kiiresti, kui nende väikesed jalad vähegi suudavad. Niimoodi käeraudades ja vaikides liikusime mööda Washingtoni tänavaid, läbi selle rahva pealinna, kelle valitsemisteooria alusmüüriks, nagu meile oli õpetatud, on inimese võõrandamatu õigus elule, VABADUSELE ja õnne poole püüdlemisele! Olgu tervitatud Columbia, tõeliselt õnnelik maa!

      Kui me aurulaevale jõudsime, aeti meid kähku trümmi, kaubakastide ja vaatide vahele. Üks segavereline teener tõi meile tule, siis löödi laevakella ja varsti hakkaski alus liikuma mööda Potomaci jõge allavoolu, et viia meid kohta, millest me midagi ei teadnud. Kella löödi ka Washingtoni hauast möödumisel! Burch kindlasti paljastas pea, tegi lugupidamise märgiks kummarduse selle mehe püha tuha ees, kes oli oma kuulsusrikka elu pühendanud selle maa vabadusele.

      Sel ööl ei maganud keegi peale Randalli ja Emmy. Esimest korda elus oli Clem Ray täiesti löödud. Tema jaoks oli mõte lõunasse sõitmisest ülimalt kohutav. Ta lahkus oma noorpõlve sõprade ja kaaslaste juurest, kõige juurest, mis oli tema südamele kallis ja armas – üsna tõenäoliselt ei saa ta enam kunagi nende juurde tagasi pöörduda. Nad nutsid koos Elizaga, haletsedes end oma kurja saatuse pärast. Mis minusse puutus, siis kuigi see oli raske, suutsin ma siiski mitte murduda. Lahendasin oma peas sadu põgenemisplaane ja otsustasin kindlalt üritada neid ellu viia esimesel meeleheitlikul võimalusel, mis mulle peaks avanema. Selleks ajaks olin siiski jõudnud järeldusele, et õigeks tegutsemisviisiks on rohkem mitte tõstatada minu vaba mehena sündimise küsimust. See võiks saada vaid ajendiks minu väärkohtlemisele, mis vähendaks minu vabaks saamise võimalusi.

      Hommikul pärast päikesetõusu kutsuti meid üles tekile hommikust sööma. Burch võttis meilt käerauad ära ja me istusime lauda. Ta küsis Elizalt, kas too sooviks pitsi viina. Eliza tänas teda viisakalt, kuid keeldus. Söögi ajal olime kõik vait – me ei vahetanud mitte ühtegi sõna. Mulatist naine, kes meid lauas teenindas, näis meie vastu huvi tundvat – ta ütles meile, et peaksime olema rõõmsad, et ei tasu niimoodi nina norgu lasta. Kui hommikusöök läbi sai, pandi käerauad tagasi ning Burch kamandas meid ahtritekile. Istusime kobaras koos mingite kastide peal ja Burchi juuresolekul ei öelnud me ikka veel mitte midagi. Aeg-ajalt kõndis mõni teine reisija sinna, kus me istusime, vaatas meid mõnda aega ja lahkus siis vaikides.

      See oli väga meeldiv hommik. Jõeäärsed põllud olid kaetud rohelusega, mida oli kaugelt enam, kui ma olin sellisel aastaajal harjunud nägema. Päike paistis soojalt ja linnud laulsid puude otsas. Õnnelikud linnud – ma kadestasin neid. Soovisin, et ka minul oleks tiivad, mis võiksid mind kanda läbi õhu sinna, kus minu linnupojad jahedamas piirkonnas põhja pool asjatult ootasid, et nende isa koju jõuaks.

      Enne lõunat jõudis aurulaev Aquia Creeki. Seal istusid reisijad ümber postitõldadesse – Burch ja tema viis orja said ühe neist täielikult enda käsutusse. Ta naljatles lastega ning ühes peatumiskohas läks lausa nii lahkeks, et ostis neile tüki ingverikooki. Minul käskis ta pea püsti hoida ja terane välja paista. Ja et kui ma hästi käitun, võiksin ma saada endale hea peremehe. Ma ei vastanud talle. Tema nägemine tekitas minus sellist viha, et ma ei suutnud tema poole vaadatagi. Istusin nurgas ja hellitasin oma südames lootust, mis pole veel tänagi kustunud, et ühel päeval kohtun ma selle türanniga oma koduosariigi pinnal.

      Fredericksburghis pandi meid postitõllast ümber raudteevagunisse ja enne pimeduse saabumist jõudsime Richmondi, mis on Virginia osariigi kõige tähtsam linn. Selles linnas võeti meid vagunist välja ja aeti mööda tänavat orjatarandikku, mis asus raudteejaama ja jõe vahel ning mida pidas mister Goodin. See orjatarandik oli samasugune nagu Williamsi orjatarandik Washingtonis, kuid mõnevõrra suurem, ning lisaks kuulus selle juurde veel kaks väiksemat maja, mis paiknesid õue territooriumil selle vastasnurkades. Sellised majad on tavaliselt kõigis orjatarandikes olemas ning neid kasutatakse selleks, et ostjad saaksid enne ostutehingu sõlmimist inimvara üle vaadata. Orja juures, nagu ka hobuse juures, alandavad haiguste tundemärgid oluliselt tema hinda. Kui tagatislepingut ei sõlmita, siis on hoolikas läbivaatus neegritega äritsemise juures ülimalt oluline.

      Goodini orjaaediku uksele tuli meid vastu võtma Goodin isiklikult – lüheldane paks mees lihava näo, mustade juuste ja vuntsidega, kelle nahk oli peaaegu niisama tume nagu osadel tema orjadest. Ta oli karmi ja range olekuga mees ning võis ehk olla umbes viiskümmend aastat vana. Tema ja Burchi kohtumine oli väga südamlik. Ilmselt olid nad vanad sõbrad. Nad surusid teineteisel soojalt kätt ning Burch mainis, et tal on inimesi kaasas, ja küsis, mis kell prikk teele asub, ning talle vastati, et ilmselt järgmisel päeval mingil kellaajal. Seejärel pöördus Goodin minu poole, haaras mul käest kinni, pööras mu pooleldi ringi ja vaatas terava pilguga mulle otsa, näol ilme nagu inimesel, kes arvab, et tal on vara väärtuse hindamise peale silma, just nagu kalkuleeriks ta oma peas, kui palju minu eest võiks saada.

      „Noh, poiss, kust sina siis pärit oled?”

      Hetkeks ma unustasin end ja vastasin: „New Yorgist.”

      „New Yorgist! P… mida sa seal tegid?” oli tema üllatunud küsimus.

      Märkasin sel hetkel, et Burch vaatas minu poole vihaselt, mis edastas sõnumit, mida polnud eriti raske välja lugeda, ja ma ütlesin otsekohe: „Oh, ma olen seal kandis ainult üks kord käinud,” viisil, mis pidi vihjama sellele, et kuigi ma võisin olla käinud isegi New Yorgis, soovisin ma selgelt märku anda, et ma ei kuulunud sellesse vabasse osariiki ega ka ühtegi teise selletaolisesse.

      Seejärel pöördus Goodin Clemi poole ning siis Eliza ja laste poole,