12 aastat orjana. Solomon Northup

polnud minu vaim murtud. Hellitasin lootust põgenemisvõimalusest, mis mulle peagi ehk avaneb. Kinnitasin endale, et ükski inimene ei saa olla nii ebaõiglane, et mind orjana kinni hoiab, kui tõde minu kohta on ju ometi teada. Burch, kes väitis, et ma olen Georgiast põgenenud ori, ei lase mind muidugi minema. Ja kuigi kahtlused Browni ja Hamiltoni osas olid üpris sagedased, ei suutnud ma leppida mõttega, et just nemad olid minu vangistusse sattumisele kaasa aidanud. Kindlasti hakkavad nad mind otsima – nad päästavad mu sellest orjusest. Paraku polnud ma veel tunda saanud, kui suurel määral võib üks inimene teise inimese vastu ebainimlik olla, samuti selle kurjuse piiritut ulatust, milleks ta saamahimust ajendatuna võib valmis olla.

      Järgmise paari päeva sees avati välisuks ja mulle võimaldati õues viibimise vabadust. Sealt leidsin eest kolm orja – üks neist oli kümneaastane poiss, teised kaks noored mehed, vanuses umbes kakskümmend ja kakskümmend viis aastat. Nendega tuttavaks saamine ei võtnud palju aega, ja ma sain teada nende nimed ning kuulsin nende lugudest.

      Kõige vanem neist oli segavereline mees nimega Clemens Ray. Ta oli elanud Washingtonis, olnud üüritõlla kutsariks ning töötanud pikemat aega ühes üüritõldade tallis. Ta oli äärmiselt intelligentne ja mõistis suurepäraselt oma olukorda. Mõte Lõunasse minekust täitis ta suure kurbusega. Burch oli ostnud ta paar päeva varem ning oli paigutanud ta sinna seniks, kuni on käes aeg ta New Orleansi turule saata. Temalt kuulsingi esimest korda, et viibin Williamsi orjatarandikus, millest ma polnud eales varem kuulnud. Tema kirjeldas mulle seda, mis otstarbeks see asutus oli mõeldud. Ma jutustasin talle oma õnnetu loo üksikasjadest, kuid tema sai mulle omalt poolt vaid kaasa tunda. Lisaks soovitas ta mul siitpeale minu vaba mees olemise maha vaikida, sest Burchi iseloomu tundes kinnitas ta mulle, et sellega kaasneks järjekordne peksmine. Vanuselt järgmise mehe nimi oli John Williams. Ta oli üles kasvanud Virginias, mitte kuigi kaugel Washingtonist. Burch oli ta sisse võtnud võlgade katteks ning poiss hellitas ikka veel lootust, et tema peremees ta välja ostab – lootust, mis hiljem ka tõeks sai. Väike poiss oli elava loomuga laps, keda kutsuti Randalliks. Suurema osa ajast mängis ta õue peal, kuid aeg-ajalt ta nuttis ja hüüdis ema ega saanud aru, miks ema tema juurde ei tule. Ema puudumine näis olevat suur ja ainus kurbus tema väikeses südames. Ta oli liiga väike, et oma olukorda mõista, ja kui mälestus emast tal parajasti meeles polnud, siis lõbustas ta meid toredate koerustükkidega.

      Öösiti magasid Ray, Williams ja poiss katuse all lavatsitel, mina aga vangikongis luku taga. Viimaks anti meile kõigile tekid, sellised, mida kasutatakse hobustel – see oli ainus magamisvarustus, mida ma järgneva kaheteistkümne aasta jooksul tohtisin omada. Ray ja Williams esitasid palju küsimusi New Yorgi kohta – kuidas seal värvilisi inimesi koheldakse, kas neil võib olla omal majapidamine ja perekond, ilma et keegi neid häiriks või rõhuks, ja eriti Ray väljendas pidevalt soovi olla vaba. Kuid seesugused jutuajamised ei tohtinud kosta Burchi kõrvu, samuti mitte valvur Radburni kõrvu. Seesuguste soovide väljendamine oleks pannud nende piitsad meie selgadel tantsima.

      Praeguse jutustuse seisukohalt, selleks et kõiki minu elu olulisemaid sündmusi täielikult ja tõepäraselt teie ette tuua ning portreteerida orjandust kui institutsiooni sellisena, nagu mina seda nägin ja tundsin, on oluline rääkida tuntud paikadest ja paljudest inimestest, kes on veel elus. Minule on täna, ja on alati olnud, Washington ja selle ümbrus täiesti võõras maa – ning peale Burchi ja Radburni ei tunne ma sealt mitte kedagi, välja arvatud see, mida ma nende kohta kuulsin oma orjadest kaaslastelt. Kui see, millest ma nüüd rääkima hakkan, peaks vale olema, siis on seda lihtne ümber lükata.

      Williamsi orjatarandikku jäin ma umbes kaheks nädalaks. Minu lahkumisele eelnenud päeva õhtul toodi sinna üks kibedalt nuttev naine, kes hoidis käest kinni väikesel lapsel. Need olid Randalli ema ja poolõde. Neid nähes oli poiss ülirõõmus, klammerdus naise kleidi külge, musitas tüdrukut ja näitas kõikvõimalikul viisil välja oma rõõmu. Ema haaras ta oma käte vahele, embas teda õrnalt, ja vaatas teda armastavalt läbi pisarate ning kutsus paljude hellitusnimedega.

      Väike tüdruk Emily oli seitse või kaheksa aastat vana, heleda jume ja imetlusväärselt kauni näoga. Juuksed langesid lokkidena tema kaelale, ning ta kleidi lõige ja rikkalikkus ja kogu tema välimuse puhtus ja korralikkus viitasid sellele, et ta oli kasvanud jõuka elu keskel. Ta oli tõesti väga armas laps. Ka naine oli riietatud siidi, sõrmedes sõrmused ning kuldsed ehted kõrvade küljes rippumas. Tema olek ja kombed, tema keelekasutuse korrektsus ja siivsus – kõik need osutasid selgesti, et vähemalt mõnda aega oli ta seisnud tavalisest orjast kõrgemal. Ta paistis olevat hämmelduses sellest, et end niisugusest paigast leidis. See pidi ilmselgelt olema mingi järsk ja ootamatu saatuse keerdkäik, mis oli ta sinna toonud. Kui ta seal õhku oma hädaldamistega täitis, tõugati ta koos laste ja minuga kongi. Sõnad suudavad vaid ebatäielikult edasi anda neid kaeblemisi, mida ta lakkamatult kuuldavale tõi. Maha viskudes ja lapsi täielikult oma embusesse haarates voolas tema suust selliseid liigutavaid sõnu, mida ainult emaarmastus ja headus suudavad esile manada. Lapsed pugesid talle kaissu, just nagu oleks vaid sealt võimalik leida mingitki turvatunnet ja kaitset. Lõpuks jäid nad magama, pead tema süles. Kui lapsed magasid, lükkas ema juukseid nende lauba pealt ära ja rääkis nendega terve öö. Ta nimetas neid oma kullakesteks, oma armsateks lapsukesteks, vaesteks ilmsüüta olenditeks, kes ei tea midagi sellest õnnetust saatusest, mis on neile osaks langenud. Varsti polegi neil enam ema, kes neid lohutaks – nad võetakse temalt ära. Mis neist siis küll saab? Oh, ta ei suudaks elada eemal oma väikesest Emmyst ja oma kullakallist pojakesest. Nad olid alati olnud head lapsed ja nad oskasid nii kenasti käituda. Jumal teab, et see murraks ta südame, kui nemad talt ära võetaks. Ja ometi teadis ta, et nad taheti maha müüa, võib-olla nad isegi lahutatakse ning nad ei näe üksteist enam mitte kunagi. Selle lohutamatu ja meeleheitel ema haledate sõnade kuulamine oleks sulatanud isegi kivist südame. Tema nimi oli Eliza, ning siin on tema lugu, mille ta mulle hiljem jutustas.

      Ta oli ori ühe rikka mehe juures, kes elas Washingtoni lähedal. Ma arvan, et ta ütles, et oli sündinud selle mehe istanduses. Aastaid tagasi oli see mees langenud priiskava eluviisi küüsi ja läinud oma naisega tülli. Õigupoolest oli ta varsti pärast Randalli sündimist oma naisest lahku kolinud. Jättes naise ja tütre elama majja, kus nad alati olid elanud, oli ta ehitanud oma maa peale, neist mitte kuigi kaugele, uue maja. Sellesse majja tõi ta elama Eliza, ning Eliza tingimus temaga kooselu alustamiseks oli see, et tema ja ta lapsed peavad saama vabadeks inimesteks. Eliza elas seal temaga koos üheksa aastat, tal olid teenijad, kes teda ümmardasid, ning tal oli olemas kõik mugavaks ja luksuslikuks eluks tarvilik. Emily oli selle mehe laps! Siis abiellus tema noorperenaine, kes oli alati elanud oma kodus, oma ema juures, kellegi mister Jacob Brooksiga. Pikapeale – nagu ma tema jutust aru sain – ja mingil põhjusel, mille üle Berryl puudus kontroll, toimus mehe varade jaotamine. Eliza koos lastega said härra Brooksi omanduseks. Selle üheksa aastaga, mis ta Berryga elas, oli missis Berrys ja tema tütres tekkinud suur viha ja vastumeelsus tema ja Emily vastu selle rolli tõttu, mida ta oli sunnitud täitma. Berry ise oli olnud loomult heasüdamlik mees, kes oli Elizale kogu aeg lubanud, et ta saab oma vabaduse, ja kes oleks selle talle ka andnud, kui see vaid oleks tema võimuses olnud, selles oli Eliza kindel. Ent niipea, kui nad sel viisil naise tütre omandusse ja voli alla sattusid, sai väga kiiresti selgeks, et nad ei hakka enam koos elama. Juba ainuüksi Eliza nägemine näis olevat missis Brooksile talumatu, samuti ei suutnud ta vaadata seda last, oma poolõde, ja seda vähem, et see laps oli nii ilus!

      Tol päeval, kui Eliza orjatarandikku toodi, oli Brooks meelitanud ta oma maavaldustest linna ettekäändega, et nüüd oleks aeg viia täide tema peremehe antud lubadus ja vormistada ära vabakslaskmiseks vajalikud paberid. Peatsest vabanemisest ülevas meeleolus naine oli pannud endale ja väiksele Emmyle selga parimad rõivad ning oli kogu südamest rõõmustades temaga kaasa läinud. Linna jõudes olid nad aga vabadeks inimesteks saamise asemel antud üle orjakaupmees Burchile. Koostatud ametlikud dokumendid olid olnud müügidokumendid. Aastaid kestnud lootused hävitati üheainsa hetkega. Selle ühe päevaga oli ta langenud kõige juubeldavamast õnnetundest kõige sügavama armetuse kuristikku. Pole siis imestada, et ta nuttis ning täitis orjatarandiku südantlõhestava hädaldamise, kaevete ja palvetega.

      Elizat ei ole enam elavate kirjas. Kaugel Punase jõe[1.] ääres, seal, kus selle

[1.]

Red River – Mississippi lisajõgi. [ ↵ ]