Aegumatud tunded. June Bolsten

ei tahtnud üldse siia tulla… Võõras maja, tundmatud inimesed. Kuid Luisa käis peale ja sellepärast ma… Muide, rumal on praegu süüdlasi otsida. Ma vist lähen. Nii on arvatavasti parem.”

      Luisa raputas meeleheitlikult pead. Kuid Jordan tõusis ja patsutas sõbrannat õlale.

      “Nii on parem,” ütles ta hellalt ja samas kindlalt. “Kuuleme jälle!”

      Paula asetas oma käed rinnale risti, surus huuled kokku ja puuris pilguga lauda. Kogu oma olemusega ütles ta: kao siit, ja kiiremini! Ilma sinuta on tõepoolest parem.

      Teised jälgisid vaikides ja vaimustusega Jordanit. Too käitus lihtsalt ja väärikalt, justkui ei tunneks end üldsegi solvatu ja alandatuna.

      “Head õhtut kõigile!”

      Luisa tahtis toolilt tõusta, kuid Jordan peatas ta žestiga.

      “Ära mind saada, leian ise tee.”

      Ta naeratas, pilgutas silma, tuli laua tagant ära ja astus kergel kindlal sammul ukse poole.

      “Jordan!” hüüatas Philippe endalegi ootamatult, kuid tundes, et teisiti ei saa.

      Jordan peatus võõrastetoa uksel ja pööras aeglaselt pead. Hetke valitses pingeline vaikus.

      “Oota!”

      Philippe hüppas toolilt püsti, jõudis mõne sammuga Jordani juurde, võttis tal tugevasti randmest kinni ning viis ta esikusse.

      “Sa oled hulluks läinud! Kas sa saad aru, mida sa teed?”

      Kui nad ukse taha jõudsid, tõmbas Jordan järsult käe ära ja nõudis:

      “Mine külaliste ja naise juurde tagasi, ära tee rumalusi!”

      “Oled sa autoga?” küsis Philippe, nagu ei olekski naise sõnu kuulnud.

      “Jah, kuid mis see siia putub?”

      Jordan püüdis mehele silma vaadata, kuid too põrnitses otse enda ette ja liikus kiirustades edasi värava poole, mille taga seisis tee ääres mitu autot.

      “Vii mind siit ära,” palus Philippe, kui nad kõnniteele olid jõudnud, ja peatus sinise Ford Falconi juures. “Kas või natukeseks ajaks, veerand tunniks.”

      “Ei,” vastas Jordan kindlalt. “Sa oled endast väljas ega anna endale aru, mida sa korda saadad.”

      Philippe astus naisele päris ligi ning vaatas talle tõsise ja anuva pilguga otsa.

      “Palun sind. Meie helge armastuse nimel,” sosistas ta.

      Jordani põsed kattusid punaga. Ta muutus ootamatult täiesti selliseks nagu Philippe oli teda esmakordselt näinud, puudusid vaid pikad juuksed ja kollane kleidike. Naise pilgus oli tuttav hellus ja kohmetudes pööras ta silmad ära.

      “Olgu, sõidame. Mina ju ei vastuta sinu pereelu eest.”

      Philippe ei vaadanud akende poole, tal oli täiesti ükskõik, kas naine või keegi külalistest teda näeb. Jordan Milesi teistkordsel ilmumisel tema ellu oli temast saanud otsekui teine inimene.

      Kolme minuti pärast kihutasid nad juba autodest tulvil New Yorgi tänavatel. Jordan ei küsinud enam midagi ja oleks nagu unustanud äärmiselt ebameeldiva jutuajamise Paulaga. Teda ärritas hoopis midagi muud, kuid Philippe ei osanud ära arvata, mis just.

      Kui imelikult ja ettearvamatult kõik kujunes! Jordan sattus tema teele just sel päeval, kui ta oli ummikusse jõudnuna täielikus meeleheites. Jordan Miles. Tervitus minevikust, lootuskiir, sõõmuke värsket õhku… Ja kõik, mis teda nii väga oli rõhunud ja piinanud, astus ta ette kogu oma värdjalikus alastuses.

      Ta ei osanud ettegi kujutada, et teda päästab kõige sädelevam naiste hulgast. Keegi ilmselt saatis ta – nähtamatu, hea võlur.

      Jordan peatas auto. Philippe vaatas ringi. Oma mõtetes olles ei jälginud ta teed, ei näinud, kuhu naine ta viib. Üldiselt oli tal päris ükskõik.

      Inimtühi roheline tänav. Mõlemal pool tänavat küllaltki uued, puhtad majad.

      “Siin elab üks minu sõbranna,” selgitas Jordan pead pööramata. “Ma lähen vist tema juurde. Ta kutsub mind juba ammu külla, aga ma ei ole kuidagi aega leidnud. Tänane õhtu on nagunii vaja kusagil surnuks lüüa.”

      Philippe köhatas, püüdes ootamatult segi läinud mõtetes korda luua. Tuli midagi ette võtta, kas tunnistada midagi Jordanile või temalt midagi paluda. Ei tohtinud hetkegi kaotada.

      “Ehk pühendad mulle veel paar minutit?” küsis mees, pöördudes näoga naise ja seljaga ukse poole.

      Jordan, kes endiselt esiaknast välja vaatas, kehitas õlgu.

      “Kui vaja, siis loomulikult.”

      “On vaja,” ütles Philippe kindlalt. “Sa ei oska ettegi kujutada, kui õnnelik ma olen, et just sina ja just täna ilmusid minu ja Paula majja.”

      Jordan pööras aeglaselt pead ja vaatas imestunult mehele otsa.

      “Mul ei olnud aimugi, et ma sinu juurde tulen. Kui Luisa oleks mulle sinu nime maininud, arvatavasti…”

      Ta jäi vait ja kergitas kulmu.

      “Aga üldiselt ei näe ma selles midagi kuritegelikku, et ma teie majja sattusin. Lõppude lõpuks siis, palju aastaid tagasi meie vahel ju mitte midagi sellist ei olnud… Ja veel…”

      Ta vaikis jälle ja pööras kiiresti ära.

      “Oled sa kindel?” küsis Philippe naiselt pilku pööramata.

      “Milles?”

      “Selles, et midagi “sellist“ ei olnud?”

      Jordan põrnitses rooli, justkui näeks seal midagi, mida ta enne kunagi näinud ei olnud. Ja hetke vaikinud, vastas ükskõiksena näida tahtes, kuid siiski kummalise kurbusega:

      “Igal juhul ei ole sellel mingit tähtsust. Möödunud on palju aastaid. Me oleme nüüd täiesti teistsugused.”

      “Mina olen ehk teistsugune,” ütles Philippe ahnelt naise nägu vaadates. “Aga mul on tunne, et sina ei ole põrmugi muutunud.”

      Jordan vaatas mehele otsa ja hakkas naerma.

      “Tõesti? Kui jube! Näha kolmekümneaastasena välja nagu viisteist – see on juba patoloogia!”

      Philippe kummardus pead raputades ettepoole.

      “Sa ei saanud vist minust aru. Täpsemalt, ma ise väljendusin valesti. Sa oled vaimustavast tütarlapsest muutunud kauniks naiseks. Kuid see on väline… Kuidas seda sulle selgitada…”

      Jordan vaatas talle uuriva pilguga otsa. Philippe’i kihutas tagant soov haarata naine oma embusesse ja liibuda huultega tema suule… Jälle. Üle nii paljude aastate. Kuid peas tagus: sa ei ole veel vaba. Sul ei ole õigust seda teha, pead kannatama… Ja sa ei tea veel, kas ta kuulub kellelegi teisele ning mis peamine – on ta nõus jälle sinu omaks saama. Ära kiirusta, rikud kõik ära. Tegutse ettevaatlikult, samm sammu järel…

      “Ühesõnaga, ma vaatan sind ja vaatamata kõigile muudatustele näen sinu pilgus, liigutustes ja naeratuses sedasama viieteistkümneaastast tütarlast. Ta on osanud sinus säilida. Uskumatu!”

      Jordan kortsutas kergelt kulmu, kissitas silmi ja naeratas suunurgaga.

      “On see hea või halb?”

      Tema silmades hakkas särama lapselik kavalus.

      Philippe süda läks soojaks.

      “See on vapustav. Vaatad sind ja hing laulab. Sind saatis mulle Issand Jumal ise, just kõige raskemal hetkel.”

      Ka mees naeratas ohates.

      Jordan võpatas.

      “Kõige raskemal hetkel? Kas sul on tõsised pahandused? Peale selle, mis praegu juhtus?”

      Philippe noogutas ja pööras pilgu kõrvale.

      “Paula ja minu pereelu