Aegumatud tunded. June Bolsten

ja värsketel nagu tookord, oli lai naeratus.

      “Me saime sõpradeks. Ja terve selle kuu olime kogu aeg koos.”

      Nende pilgud kohtusid. Võlujõudude toimel kandusid mõlemad ootamatult kaheksateist aastat tagasi. Philippe sattus sellesse hetke, kui ta astus üle valgusküllase Vermonti maja läve.

      Jordan võttis ta uksel vastu just samasuguse naeratusega. Tal oli seljas kahvatukollane lühike kleidike ja jalas punutud plätud. Tema silmade ebatavaline sära haaras Philippe’i otsekohe oma magusasse võimusesse. Ta häbenes pisut, kui oma nime lausus. Jordani põsed õhetasid – ilmselt samuti kohmetusest.

      “Ja millega te siis tegelesite?” küsis Paula ja selle peale, kui kohatult ning sapiselt kõlas tema hääl, kortsutas Philippe kergelt kulmu. “Ei olnud teil seal vist kino ega diskoteeki…”

      Jordan noogutas.

      “Tõsi, kinno viis meid laupäeviti isa. Autoga. Aga diskoteek… Meid isegi vist ei tõmmanud tantsima…”

      Ta kehitas õlgu ja vaatas küsivalt Philippe’ile otsa. Too ei vastanud midagi, olles letargilises transiseisundis.

      “Me sõitsime terved päevad jalgrattaga, ujusime järves, päevitasime, jutustasime teineteisele millestki,” jätkas Jordan rahulikult.

      Philippe kuulas ega kuulnud teda. Ta nägi selgelt, kuidas nad kahekesi istuvad pimedas kinosaalis tagareas. Basil oli jäänud tänavale flipperit mängima, härra Miles sõpradega baari… Näidatakse “Tähesõdasid”, kuid tema ei näe midagi, ei tunne kedagi ammu tuttavatest kangelastest.

      Tema peos on Jordani soe käsi, näol tüdruku tuline hingus. Nende nägusid eraldab vaid paar tolli. Iga hetkega jääb see vahemaa aina väiksemaks ja väiksemaks… ja siis kaob ootamatult hoopis. Veel üks kuum suudlus – kui kaua oli seda oodata tulnud! Nauding kestab terve igaviku, segades oleviku unistustega. Silmade ees on pime, süda taob nagu segane, hingata enam ei saa …

      “Väga-väga huvitav,” märkis Paula jälle halastamatult Philippe’i illusoorset maailma purustades. “Milliste muinasjuttudega Philippe teid siis kostitas? Kas linnatüdrukutest, kellel ta sel ajal edukalt päid segi ajas?”

      Jordan vaatas talle arusaamatuses otsa, nagu oleks kuulnud andestamatut rumalust. Muide, ilma hukkamõistu või halvakspanuta.

      “Ei. Ma küsisin temalt kogu aeg New Yorgi kohta, sest tol ajal ei olnud ma kordagi Vermonti piiridest välja saanud.”

      Tema hingestatult säravad silmad pilkusid.

      “Ta jutustas väga huvitavalt. Tohututest kauplustest, kinodest, klubidest, kontserdisaalidest, kus tal oli olnud õnne viibida. Mäletan, et mina, kui teda kuulasin, kujutasin endale kõike selgelt ette ja põlesin kannatamatusest näha New Yorki oma silmaga… Linn tundus mulle siis palju köitvam kui see tegelikult on. Niimoodi on juba kord inimese kujutlusvõime seatud, eriti just minutaolistel unistajast narridel.”

      Ta hakkas naerma ja Philippe’ile tundus taas, et kusagil tema kõrvade juures on helisema hakanud hõbekellukesed.

      “Millal siis see ime täide läks?” küsis Paula lihtsat uudishimu teeseldes.

      “Ime?”

      Jordan kehitas õlgu.

      “Millal te esmakordselt New Yorki nägite? Kas vastuvisiidi tegemise ajal?”

      Nüüd vestlesid ainult nemad. Nagu kaks rivaali. Muide, Jordan ei võtnud Paulat vaenlasena ega pretendeerinud millelegi. Tema mälestused Philippe’iga veedetud kuust olid puhtad ja laitmatud. Ta jagas neid rõõmsalt inimestega, keda täna esimest korda nägi, selles ei kahelnud keegi. Erandiks oli ilmselt Paula. Temas oli viha mehe sõbranna vastu löönud lõkkele juba enne tutvumist, kui ta mõistis, et Philippe tunneb naist.

      Ta oleks tahtnud Jordanist välja tirida rohkem üksikasju, millest oleks võimalik punuda räpane lugu – igavene etteheide Philippe’ile.

      Kõik mõistsid, milleni see Jordani avameelitsemine viib ja ootasid sekkumata, samas uudishimu ja kartusega asjade käiku jälgides.

      “Millal ma esimest korda New Yorki nägin?” kordas Jordan mõtlikult küsimust. Ta ei naeratanud enam, püüdes Philippe’i poole mitte vaadata. Hõrgutistega kaetud laua taga tundmatutest inimestest ümbritsetuna hakkas tal aina ebamugavam.

      “Ma tulin siia paar aastat tagasi. Kolledžisse astuma.”

      “Ja kas astusite?” puuris Paula pilguga noort naist.

      Philippe nägi, et tema abikaasa on valmis skandaali korraldamiseks iga pisiasja külge haakuma ning oli juba valmis teda otsekohe paika panema.

      “Jah, astusin.”

      Jordan kehitas õlgu. Ta ei tundnud endal mingit süüd ega mõistnud, miks perenaine tema vastu nii okkaline on. Ent kuigi ta tuju läks ära ja ta muutus pisut kohmetuks, käitus ta ikkagi sõltumatult ja väärikalt.

      Philippe ei saanud kuidagi teda imetlemata jätta, isegi siis, kui ta naise poole ei vaadanud. Kaheksateistkümne aasta jooksul oli naise elus loomulikult paljugi muutunud. Võib-olla oli ta mehele läinud, kasvatas lapsi ja millestki muust enam ei mõelnudki. Imelik, kuid see ei kohutanud ega hoidnud teda tagasi.

      Ta ei osalenud vestluses, ei väljendanud midagi pilgu ega sõnaga, kuid oli kindel selles, et tänane õhtu saab nende jaoks uue, täiskasvanuromaani alguseks. Naljakas. Ta on ju abielus ega tunnista truudusemurdmist.

      Ei hirm ega kimbatus, nii kummaline kui see ka polnud, teda enam ei piinanud. Ta kartis vaid üht: et Paula korraldab skandaali. Põhjus, miks külalised täna nende majja olid kogunenud, teda ei erutanud. Tal oli selline tunne, nagu oleks tähtsaim vestlus nende abielu teemal lõpuks seljataga.

      “Tuleb välja, et mitte ainult linnas ei valmistata ülikooli astumiseks hästi ette!”

      Paula laksutas keelt.

      Philippe heitis talle ähvardava pilgu, sest salvates ja õelutsedes oli ta juba üle piiri läinud. Kuid Jordan ei võtnud Paula sõnu solvamisena. Igal juhul vastas ta rahulikult, vaadates Paulale silma.

      “Minu arvates sõltub kõik omaenda soovist ja visadusest. Kui sisseastumiseks korralikult valmistud, pole midagi karta.”

      “Täiesti õige,” toetas teda Luisa julgelt vestlusesse sekkudes. “Õppisime Jordaniga kolledžis koos. Tema hinded olid paljudes ainetes paremad, vaatamata sellele, et olen kogu elu New Yorgis elanud ja Manhattanil põhikooli lõpetanud.”

      “Te õppisite koos?” Paula ajas silmad suureks. “Miks me siis Jordaniga alles täna tutvusime?”

      Luisa kergitas oma sirget musta kulmu.

      “Kui ma üliõpilane olin, me ei suhelnud ju sinuga. Jordan aga lõpetas kolledži ja sõitis New Yorgist ära. Tagasi pöördus ta alles poole aasta eest.”

      Paula jäi millegi üle mõttesse. Philippe märkas, kuidas tema õhukesed ninasõõrmed võpatasid. Tähendab, temas kees raev.

      “Niisiis, kõik ootavad järge!”

      Ta heitis pea selga ja suunas võidukas-vihkava pilgu Jordanile.

      “Philippe ja Jordan, teine osa!”

      Jordan kergitas pisut kulmu ja naeratas hajameelselt.

      “Millest te räägite?”

      Paula naeris tigedalt. Ta oli juba sellises olukorras, kus unustas täielikult, et teiste juuresolekul tuleb näidata end parema, lahkema ja hellemana. Nüüd ei saanud teda enam miski peatada: ärritus ja meeleheide – kõik ajas ootamatult üle ääre, kaela süütule ohvrile.

      “Sellest, kuidas te New Yorki saabudes otsisite üles noorpõlvesõbra ja panite hakkama juba enam mitte lapseliku romaani!” purskas ta. Ta silmad pildusid välke, huuled kõverdusid saatanlikus irves. “Sellest tahtsite arvatavasti vaikida? Arvasite, et ma ei oska ära arvata, kas jah?”

      “Paula!”

      Philippe, kes siiani oli vaikinud, ei suutnud enam kannatada.

      Naine