Aegumatud tunded. June Bolsten

eatükk

      “AGA MINA ÜTLEN, et sellesse majja loomi ei tooda!”

      Paula hüppas püsti sisehoovis asetsevalt pingilt, kuhu ta minut tagasi mehe kõrvale istunud oli, ja sammus puusi hööritades väljapääsu poole.

      “Unusta see tobe mõte!” heitis ta ust avades. “Ja aitab luuslangi löömisest! Tunni aja pärast tulevad külalised.”

      Uks langes mürtsuga kinni. Philippe’i läbis ebameeldiv värin. Ta ei suutnud enam Paulaga elada. Ei mingit teineteisemõistmist, ei kirge, ei sümpaatiat, mis neil kunagi pea segi oli ajanud. Ühesõnaga, nende vahele ei olnud jäänud mitte midagi.

      Viie abieluaasta jooksul oli õrnast olevusest, naerusuisest, liigutav-usalduslikust Paulast saanud igavesti millegagi rahulolematu tigetseja. Philippe’i kahtlustas ta aina sagedamini truudusemurdmises, kuigi ise ei olnud kunagi teiste meestega flirtimise vastu. Enda eest hoolitsemisest oli ta ammu loobunud, astus mehega vaidlusesse iga pisiasja pärast ning käis kodus ikka enam ja enam ringi morni, vihase ja süngena. Juba ainuüksi mõte koduloomadest kutsus temas esile jälkustunde, samas enne abiellumist oli see tekitanud heldimust.

      Äkki ta toona teeskles? Või on ta tõesti nii palju muutunud? Kuid miks? Kas oli selle põhjuseks tema või oli selle taga midagi muud? Selle küsimuse üle murdis Philippe pidevalt pead.

      Lapsi neil ei olnud. Paula kinnitas, et ei ole veel pidutsemisest isu täis saanud ning endale range kaela panna jõuab alati. Aastad möödusid ja Philippe tundis end aina sagedamini väga üksikuna.

      Lastest unistas ta juba ammu. Oma kujutlustes kõndis ta tänaval, hoides käest roosapõsisel tüdrukul või uudishimulikul poisipõnnil. Mõtetes vestles ta nendega, rääkides sellest, kuidas on korraldatud elu. Temasse oli kogunenud kasutamata armastus, mida Paulale kinkida polnud tahtmist ega jõudu. Sellest kasvas välja rahuldamatus ja tunne, et juba ammu oleks tulnud midagi muuta.

      Eile õhtul oli ta teinud naisele ettepaneku muretseda kass. Too vastas raevuka pilguga ja lahkus võõrastetoast sõnagi lausumata. Praegu, olles naasnud töölt halvas tujus, ägestus naine Philippe’i sõnade peale, et too ikkagi tahab kassi võtta.

      Neil oli ju täna pidupäev – viies pulma-aastapäev. Oleks tulnud naisele vähemalt kimp punaseid roose osta, kuid tal ei olnud vähimatki soovi sõita juveelipoodi või lillemüüja juurde. Ta ei tahtnud teeselda, samas ka mitte Paula päeva rikkuda.

      Loomulikult lootis naine, et mees teeb vähemalt juttu sellest päevast, mil nad meheks ja naiseks said, mitte ei tüüta teda rumalate ähvardustega. Muidugi oleks ta pidanud endast jagu saama ning tegema näo, et mälestused pulmadest rõõmustavad teda, kuid ta ei suutnud.

      Ootamatult turgatas talle pähe lahutus. Nad peavad lahutama – see on ainus väljapääs. Muidu hakkavad nad teineteist vihkama ja rumalusi tegema. Jah! Tuleb otsekohe Paulaga rääkida. Kuigi… Ei, mitte täna!

      Mees tõusis pingilt ja hakkas erutatult mööda basseini äärt edasi-tagasi kõndima. Miks mõte naisest lahku minna ei olnud talle varem pähe tulnud? Mis oli seganud teda ebaõnnestunud pereeluga hüvasti jätmast juba mõned aastad tagasi? Küllap emapiimaga sisse juurdunud arusaam sellest, et abielu sõlmitakse vaid üks kord, ning seda oma vanemate näite varal, kes elasid siiani üksmeeles koos.

      Temal ei olnud õnnestunud nende vääriliseks järeltulijaks saada. Ta kannatas, kuid Paulaga suhte muutmist ei pidanud võimalikuks. Tegelikult ei olnud asi mitte ainult Paulas. Philippe oli kaua aega püüdnud Paulat mõista, ära arvata, mida naine temalt ootab, kuid ei suutnud seda ja lõpuks lõi nendele püüdlustele käega.

      Kohe homme! tuksus juba paar minutit tema meelekohtades. Homme lõpetan kõik ühe hoobiga. Kuidas ta ka ei reageeriks või mida ette võtaks. Niimoodi on parem meile mõlemale. Edasi enam venitada ei saa…

      “Philippe!” kuuldus majast Paula raevukas hüüd. “Külalised tulevad neljakümne minuti pärast! Kas sa vähemalt natukenegi aitad mind või tolgendad õues nende tulekuni?”

      Mees ohkas raskelt. Loomulikult oli Paulale tulnud pähe mõte nende pulma-aastapäeval pidu korraldada. Kes tulevad, polnud Philippe’il aimugi. Mõtte juures, et hulga sõprade, võib-olla ka kõrvaliste inimeste ees – sest Paula võis kutsuda ka temale täiesti võõraid – tuleb mängida armastavat abikaasat, pööras mehel sees kõik pahupidi.

      Surunud rusikas käed püksitasku, ohkas ta veel kord ja astus tuppa. Köögist levis isuäratavaid lõhnu. Olgu mis on, aga hõrku roogi valmistada, eriti, kui oli võimalus sõprade ja sugulaste ees oma kulinaarsete võimetega hiilata, Paula oskas.

      “Säti toolid laudade ümber ja mõtle, milliseid plaate me võiksime kuulata!” soovitas ta toimekalt.

      Naise käskiv toon ajas Philippe’i alati marru.

      “Kes meile siis tulevad? Ehk suvatsed mulle ka ütelda?”

      Philippe peatus lävel, täites oma kehaga ukseaugu.

      Paula pani käed puusa ja heitis mehele närvilise pilgu.

      Millised jubedad kortsud tal kulmude vahel on! See on kõik sellest, et ta kogu aeg nii sünge näoga ringi käib, märkis Philippe tahtmatult. Kui mitte nemad, siis ehk…

      “Kas see sulle ükskõik ei ole?” päris naine, heites pea väljakutsuvalt selga. “Kas mitte sina ei kinnita kogu aeg, et tahaksid sülitada minu koosviibimiste ja kõigi nende peale, keda ma selle katuse alla kutsun?”

      Loomulikult, kuid mitte kogu aeg. Enesestki mõista pakkus Paula üle. Tegelikul ainult viimased kolm-neli aastat… Või, kas tõepoolest kohe algusest peale? Esimesest kuust või isegi esimesest päevast? Philippe püüdis meenutada, kas ta oli end vähemalt pereelu koidikul õnnelikuna tundnud, kuid ei suutnud.

      “Kujuta ette, täna ei ole mul ükskõik,” surus mees rahu säilitada tahtes läbi hammaste. “Ma tahan teada, milline seltskond koguneb, et end vastavalt häälestada.”

      Paula muigas põlastavalt.

      “Mis ajast peale oled sa hakanud mõtlema sellele, kuidas ja kellele sa muljet avaldad?”

      Kõik kiskus kiiva. Mida edasi, seda hullemalt. Skandaalid puhkesid juba ilma igasuguse põhjuseta, lihtsalt mõne tühipalja asja pärast. Philippe ei olnud tõepoolest kunagi pööranud erilist tähelepanu sellele, mida tema kohta räägitakse või öeldakse, aga rõhutatult ükskõikseks Paula jumaldatud koosviibimiste vastu oli ta muutunud protesti märgiks. Võõraste ees muutus naine justkui teiseks inimeseks: tema suul õitses teeseldud naeratus ja isegi tema, Philippe’iga käitus ta hoopis teisiti.

      “Mis ajast peale?” küsis Paula uuesti.

      Tobe vestlus ei olnud munakoortki väärt, kuid tugevnev ärritus sundis meest jätkama.

      “Oletame, et tänasest õhtust. Aga kas sul on siis nii raske vastata? Sa ei ela siin majas üksi, vähemalt praegu veel…”

      Nähes, kuidas Paula silmad suuremaks lähevad, Philippe takerdus. Ta ei olnud kunagi varem naist mahajätmisega hirmutanud ja ega ta tõsiselt sellele mõelnudki. Ta lootis ikka, et asi paraneb. Paula oli see, kes kogu aeg korrutas, et neil oleks ammu aeg eri suundades minna. Samas oli tunda, et ka tema ei olnud veel otsustavaks sammuks valmis.

      Paula muigas pingutatult.

      “Siiani? Kas sul on plaanis jalga lasta?”

      Vähe puudus, et Philippe oleks vastanud – mitte jalga lasta, vaid ära minna. Kuid talle meenus, et pole veel õige aeg.

      “Kuule, kas sa ükskord vastad minu küsimusele?” küsis ta selle asemel ähvardavalt ja nõudlikult.

      Seda tooni Paula kartis. Igal juhul kadus kohe kogu tema sõjakus.

      “Kui see sinu jaoks nii tähtis on, siis ma loomulikult vastan.”

      Hetkeks vajus ta millegi üle mõttesse, läks siis diivani juurde ja langes raskelt sellele.

      Sel hetkel tundus Philippe’ile, et tema juurde on tagasi pöördunud pisike osa tundest, mis kunagi ekslikult oli nende saatused ühendanud. Ehk sellepärast, et kurrud Paula kulmude vahel olid silenenud ja rahulolematu näoilme asendunud võluva kurbusega. Kuid veel hetk – ja kõik oli möödas. Mees nägi enda ees jälle nõida, kelle eest ta oleks tahtnud kiiremas korras pageda.

      “Tulevad Hilliardid, Roger ja Christine…” hakkas Paula loendama.

      Nüüd