Aegumatud tunded. June Bolsten

silmad särasid veel enam.

      Paula aga võttis esimese ette juhtunud asja – Jordani kingitud gerbera – ja hakkas seda näppude vahel keerutama.

      “Hadey,” täpsustas Philippe, teadmata, kuidas käituda.

      Jordan hakkas õnnelikult ja siiralt naerma ning tema hõbedane sillerdus täitis kogu toa.

      “Tähendab, oleme tõepoolest tuttavad. Esimesel hetkel ma teid, see tähendab sind… Me olime “sina” peal, kohe tuletad meelde… Üldiselt, ma ei tundnud sind ära.”

      “Olen ma siis nii tugevasti muutunud?” küsis Philippe silmi kissitades.

      Paula heitis tema poole kiire pilgu, kuid samas pöördus ära ja pani gerbera käest.

      “Sulle tuli meelde… Ei noh, mitte just tugevasti,” pomises Jordan teda vaadates ja ikka veel naeratades. “Kuigi, loomulikult oled sa muutunud. Nii palju aastaid on ju möödunud…”

      Ta tõmbus kühmu, nagu oleksid pealetungivad mälestused külmavärinaid tekitanud või oleks ta liialt närvitsenud.

      Philippe’i haaras tugev soov haarata Jordanil käest, viia ta siit ära kuhugi eraldatud kohta ja kaua-kaua rääkida talle sellest, et mitte ühegi teise naise vastu maailmas pole ta tundnud sellist tugevat tunnet nagu tema vastu.

      “Hei…” venitas Christine vaikust rikkudes. “Rääkige siis, kui juba alustasite, millal ja millistel asjaoludel te tutvusite. Olen valmis kihla vedama, et kõik põlevad uudishimust.”

      “Tõepoolest.”

      Luisa ei suutnud sõbrannalt oma hämmeldunud pilku pöörata.

      “Ja-jah,” kinnitas Paula tehtud lõbususega. “Kohutavalt huvitav oleks saada teada oma isikliku mehe seiklustest, seda enam pulmapäeval.”

      Ta hakkas tehtult naerma.

      “Ah, jätke järele. Seda ei saa seikluseks nimetada,” vaidles Jordan pead raputades vastu. “Esiteks olime me liiga noored ja kogenematud…”

      Tema huultele ilmus taas naeratus ja tema pilk peatus Philippe’il. Ta nagu küsis mehelt luba nende ühise saladuse jagamiseks.

      Philippe oleks nagu mõneks hetkeks reaalsusest välja langenud. Ebameeldivustunne ja mõtisklemine selle üle, mida teha, kadusid ootamatult, lahustudes Jordani mõistatuslikult sädelevas pilgus ning siiralt võluvas naeratuses. Kas Jordan on muutunud nende pea kahekümne aasta jooksul? Philippe ei osanud sellele vastata. Tema ees ei istunud teismeline tütarlaps, vaid õitsvas eas naine. Kuid temast hoovas Vermonti päikese soojust ja mitte millegagi võrreldavaid looduse lõhnu.

      Jordanil olid laiavõitu põsesarnad ja kerge kühmukesega nina. Kuid need koos tema ebatavaliselt kirgaste silmade ja valmisolekuga iga hetk naeratada tundusid mitte vea, vaid väärtusena. Paksud pruunid juuksed oli ta nüüd õlgadeni lõiganud, ripsmeid värvinud ja lauge pisut pruuniga toonitanud. Philippe vaatas Jordanit ja nägi temas, täiskasvanus ja sõltumatus, sedasama noort järve ääres sirgunud tüdrukut. Too elas Jordanis tänapäevani, seda oli Philippe valmis vanduma.

      “Aga teiseks?” küsis Paula naljatlevalt, kuid samal ajal nõudlikult, rikkudes hetke võlu.

      “Mida?”

      Jordan vaatas talle arusaamatuses otsa.

      “Jutustage edasi,” soovitas Paula justkui naljatamisi. “Esiteks – olite noored ja kogenematud. Aga teiseks?”

      “Ah jaa…”

      Naine vaatas Philippe’i.

      Mees oli silmad pisut kissi tõmmanud, nagu püüdes öelda, et on isegi õnnelik, pajatades uudishimulikele nende lugu.

      Sai aru! Selle üle, et aeg ei olnud jätnud Jordanit ilma oskusest tema mõtteid lugeda, oli Philippe väga õnnelik. Paula püüdis mehe pilgu kinni ja kõike taibates pigistas oma niigi õhukesed huuled veelgi tugevamini kokku.

      Jordan ohkas.

      “Aga teiseks – meie suhtes ei olnud märkigi labasusest.”

      Ta vaatas Philippe’ile otsa ja nägi tema näol nende suhte peegeldust, mis mälestustes ka tema hinge tagasi pöördusid.

      “On ju nii?”

      2. peatükk

      “OLGU, RAHUSTASITE MIND MAHA,” ütles Paula, tehes näo, nagu oleksid Jordani sõnad teda lõbustanud. “Minu mees oli eeskujulik rikkumata poisike!”

      Ta heitis naerdes pea selga.

      “Näed nüüd!” sekkus Tom Hilliard. “Ma olen alati öelnud, et sa alahindad teda!”

      “Rääkige ometi, mis suhe teil oli,” nõudis Paula naljatlevalt kapriissel toonil. “Ja kus te üldse tutvusite?”

      Ta muutus tõsiseks – sugugi mitte nii nagu alati siis, kui külalisi polnud, vaid vallatlevalt ja edevalt, lüües meest kergelt vastu õlga.

      “Philippe’i on selles suhtes mõttetu küsitleda.”

      “Tõesti, rääkige,” lülitus vestlusesse ka Barbara Hilliard. “Kui juba naine ise palub ja teie loos Philippe’iga ei olnud midagi, mida varjata…”

      Philippe vaikis kogu selle aja – istus, käed risti rinnal, ja vaatas kord Jordanile, kord Hilliardidele, harvem oma naise poole. Ootamatult kerkis ta kujutlusse, et tema päikesest läbiimbunud õnnelikud mälestused saavad kohe sõnaks ning muutuvad trobikonna inimeste omandiks, isegi selle prantslase ja tema tobeda sõbranna omaks. Ta tahtis kohe selle idiootliku sõnavahetuse lõpetada ja Jordani vaikima sundida. Kuid jäi hiljaks.

      “Olgu, räägin,” lausus naine samal hetkel. “Kui te niimoodi peale käite…”

      Philippe vaatas talle otsa ja nägi naise silmis sellist hingestatust, et ta hirm kadus kohe. Kuidas ta võis kahelda vaimustava Jordan Milesi võimekuses? Tal oli tohutult andeid ja ta ei saa, kohe mitte kuidagi ei saa nende lugu labasuseks muuta. Ei valesti valitud sõnade, intonatsiooni ega pilguga. Philippe ohkas kergendatult, jälgides, et keegi seda ei märkaks.

      “Philippe puhkas meil, Vermontis,” alustas Jordan, lastes pilgu üle laua ääres istujate libiseda. “Meil käisid igal aastal puhkamas lapsed New Yorgist, Philadelphiast, Washingtonist. Organisatsioon nimega Fresh Air, kui keegi seda veel ei tea, saadab metropoli lapsi linnast välja puhkama.”

      “Kas olete maalt?” tundis Paula õelalt, kuid süütult silmi pilgutades huvi.

      Jordan vaatas talle pikalt otsa ja vastas:

      “Võib ütelda, et jah. Minu vanematel on Vermontis farm. Imetabaselt ilusas kohas.”

      “Aa-aa,” venitas Paula. “Kõik on selge. Selles paigas, neitsiliku looduse rüpes…”

      Ta pilgutas Jordanile pealtnäha sõbralikult silma, kuid Philippe märkas tema pilgus selget viha.

      Jordan mõistis samuti kõike, kuid ei sattunud segadusse ega muutnud meelt. Ta ohkas sügavalt, kallutas pea pisut kõrvale ja lausus vaiksemalt, kuid veendumusega:

      “Ainult, palun teid, ilma räpaste vihjeteta. Kui teil on ebameeldiv, siis ma edasi ei räägi, kuid te ju ise palusite!”

      Paula heitis käed taeva poole.

      “Ei, ei, jätkake! Mul on kohutavalt huvitav, ausõna. Ehk hakkan pärast teie jutustust oma meest paremini mõistma? Jätkake,” kordas ta pisut häält madaldades.

      Jordan kehitas õlgu.

      Tema õlad… Philippe tundis kerget peapööritust. Kunagi peitus tema jaoks just nendes õlgades naiselik veetlus, need haarasid tema mõtted, ilmusid tema unedes. Sel ajal olid need õlad hapramad ja kõhnemad, kuid nende kuju ja kumerused olid täpselt samasugused nagu siis.

      Jordan naeratas unistavalt, vaatas Luisat, Arthurit, Warreneid, eriti ilmeka pilguga Philippe’i, kes kogu selle aja vaikides ühes poosis istus, ning hakkas siis jälle rääkima:

      “Philippe meeldis meile kõigile algusest peale: emale,