Südamehääl. Barbara Cartland

järsult sahtli uuesti kinni.

      See peab kusagil olema, peab! Kui ta vaid suudaks meenutada, kus selle ära võttis. Ta jooksis paljajalu üle toa ja tõmbas kapiukse lahti. Ta sinine kleit rippus seal, aga polnud märkigi prossist, mida ta teadis olevat kinnitatud oma pihiku ülemise nööbi kohale.

      Sabina sulges kapiukse ja läks üle toa akna juurde. Kuupaiste laius üle palmipuude, luksusliku aia ja eemal kõrguva palee ning üle sillerdava mere – aga tema ei näinud midagi. Ta püüdis meenutada, millal ta sõrmed viimati alla väikesele teemantprossile asetas. Tähekujuline pross oli kuulunud ta emale, aga hommikul, enne ärasõitu Monte Carlosse oli leedi Evelyn selle talle andnud.

      „Mulle meeldiks, kui sa kannad midagi, mis mulle kuulub, kallis,” oli ta öelnud. „Ja ma tean, et sa oskad seda hoida. Mu isa kinkis selle mulle, kui ma olin kahekümne ühe aastane. Ma olen seda sestsaadik väga kalliks pidanud.”

      „Aga see on su parim pross, mamma,” oli Sabina protestinud.

      „Mul olid kunagi suuremad ja suursugusemad,” naeratas leedi Evelyn, „aga need kõik on nüüd müüdud, et maksta koduõpetajatele või Harry koolitamise eest, ja üks kulus katuseparandamiseks ära. On parem magada kuivades voodites, kui kanda pühapäeviti õhtust sööma minnes kalliskivisid.”

      „Oh, mamma! Ja see ongi ainuke, mis sulle on jäänud!”

      „Viimane,” vastas leedi Evelyn. „Nii et too see mulle samasugusena tagasi. Mulle on see väike täht kallis, mul on tunne, et see toob mulle õnne ja ma tahan, et see ka sulle õnne tooks.”

      „Ma olen juba niigi õnnelik.”

      „Küll näed, alati on ruumi rohkemaks,” naeris leedi Evelyn ja kinnitas prossi Sabina reisikleidi külge.

      Harriet, Melloney, Angelina ja Clare ootasid, millal ta reisiriietes alla tuleb.

      „Sa näed võrratu välja, Sabina,” sosistas Harriet teda suudeldes.

      Ka preili Remington oli seal, sahmides pagasi kallal ja alalõpmata pileteid kontrollides, nagu kardaks ta, et need õhku haihtuvad, kui ta need silmist laseb.

      Sabina oli tundnud hüvasti jättes pisaraid silmi valguvat, aga kui nad jaama poole teele asusid, oli ta sõrmed prossile asetanud ja ette kujutanud, et kõik, keda ta tulevikus kohtab, hakkavad teda sellise kauni juveeli pärast kadestama.

      Aga nüüd oli see kadunud! See oli alles, kui ta Nice’is oli, sest ta oli silmanud selle sära väikese kondiitriäri peeglis, kui kohvi ja kooki sõi. Ta mäletas, et kontrollis sõrmedega, kas klamber ikka kindlalt kinni on.

      Vargad ja röövlid! Kas see võis tõesti tõsi olla, et lubades parandada ratta sõpruse nimel, olid nad tasuks ta teemantprossi võtnud? Oli kuidagi valus mõelda, et see tõde oli.

      „Te olete kaunis,” oli mustlaskuningas öelnud ja imetlus ta silmis polnud teeseldud – ükski mees ei suudaks nõnda teeselda. Aga sellegipoolest oli ta varastanud ta prossi! Võibolla siis, kui nad käsikäes mööda konarlikku teed tõlla poole sammusid või kui ta neiu tõlda aitas ja ta sõrmed suule tõstis. Ta oli olnud nii valmis meest usaldama, kui lihtsameelne ja nii rumal!

      Sabina pöördus järsult aknast eemale. Ta tundis, nagu oleks mingi võlujõud, mis teda kodust lahkumisest saati saatnud oli, haihtunud. Ta tundis järsku, et oli masenduses ja õnnetu. Sellepärast, et ta oli kaotanud ema prossi ja sellepärast, et varem või hiljem peab ta emale selgitama, et ta armastatud pross on kadunud. Aga südamepõhjas teadis ta, et see tähendas midagi enamat. See oli illusioonide purunemine, mis nii palju haiget tegi, et ta seda iseendalegi tunnistada ei julgenud.

      Sabina surus näo patja. Muidugi tuli see väsimusest, aga sellegipoolest veeresid ta esimesel ööl Monte Carlos põskedelt alla pisarad…

      Noorus aga kohaneb kiiresti, mis teeb hommikul eelneva öö kurbuse meenutamisegi raskeks. Sabina ärkas avastades, et päike ta tuppa paistab, kallates kõik – seinad, mööbli, vaiba – üle kuldse lõõmaga. See lausa pimestas.

      Ta hüppas voodist välja, jooksis aknale ning tundis päikesevalgust põski ja läbi peene batisti ka keha soojendavat ning tal oli tahtmine valjul häälel hõisata.

      Kõikjal olid värvid – nii tõetruud, et ta poleks uskunudki, et neid peale värvikarbi ka elus näeb. Erk taevasinine, tumedamad meretoonid, puude roheline, kuldsed ja kollased puuviljad, lilled – purpurpunased ja roosad – palderjan ja petuunia, mis täitsid aia alumises osas peenraid, ronides vohavalt üle müüride ja majakülge pidi üles. See oli nagu vikerkaarevärvidega ülekallatud maailm. Sabina ei teadnud, kas naerda või nutta – nii kaunis oli kõik ümberringi.

      Ta heitis pilgu kellale: juba kaheksa – tema jaoks hiline ärkamisaeg, sest kodus tõusis ta alati kell seitse ja tavaliselt jõudis enne hommikusööki veel ratsutamaski käia. Nüüd ebales ta veidi, enne kui söandas kella helistada ja toatüdruku kutsuda, nagu leedi Thetford tal teha oli käskinud.

      Sabinal oli alati raske sundida end teenijatele käske jagama. Kiriklas oli neid nii vähe – ainult vana lapsehoidja, kes oli olnud nende juures alates ajast, kui Harry, leedi Evelyni esimene laps, ilmavalgust nägi. Ta oli ka ülejäänute eest hoolt kandnud ning nüüd tegi perele süüa. Ning Gladys – tüdruk, keda leedi Evelyn pidi tööde juures üksikasjalikult juhendama.

      Sabina mäletamist mööda oli neil olnud terve rodu Gladyseid.

      „Sellest pole kasu, Adolphus,” ütles Evelyn alati, kui ta abikaasa neile koha ülesütlemisel pahameelt väljendas. „Niipea kui nad on väljaõpetatud, saavad nad mujal rohkem raha teenida ja nad teavad seda. Kui me neile suuremat palka maksta ei suuda, on nende lahkumine vältimatu, sest nad tahavad ka paremini elada.”

      „See tundub mulle ebaõiglane, arvestades, et lõppeks oled sina nad välja õpetanud,” protestis reverend Adolphus Wantage.

      „Mu kallis, oleks ebaõiglane neid kinni pidada. Sandikopikate eest, mis me neile nädalapalgaks maksta saame, suudavad nad vaevu hinge sees hoida!”

      Leedi Evelyn oli kõnelnud kergel toonil ja Sabina, kes vestluse juures viibis, oli arvanud, et isa naerma hakkab.

      Selle asemel oli ta aga hommikulauast püsti tõusnud ja ümber laua naise kõrvale sammunud. Ta pani käe emale lõua alla ja kergitas ta näo enda poole.

      „Ma olen sulle varemgi öelnud, et sa poleks tohtinud pennitu mehega abielluda,” lausus ta.

      Isa hääles oli kõlanud noot, mida Sabina varem kuulnud polnud, ja ta oli peaaegu hinge kinni pidades ema vastust oodanud.

      „Kas sa arvad, et ma seda kahetsen?” oli leedi Evelyn mahedalt küsinud. „Kallis, ma olen maailma kõige rikkam naine.”

      Isa oli pea langetanud ja ema laubale suudelnud, aga Sabina oli näinud ta nägu, kui ta toast lahkus ja märganud, et isa silmis oli valu ja suu ümber tugevad murekortsud.

      Papale oli kerge haiget teha. Ta kannatas, kui nad olid üleannetud või kui inimesed nende peale kaebasid, kui Mammal ei olnud piisavalt raha kaupmeestele maksmiseks või kui tallimees töölt lahkus, sest tal oli liialt palju tööd teha.

      „Papa võib olla pühak,” turtsus Harriet kord, „aga pühakud peaks tõesti vaid taevas elama ja mitte maa peal asju ära rikkuma.”

      Harriet oli olnud siis vihane, kui seda ütles, sest papa oli talle millegi ära keelanud. Aga Sabina oli hiljem korduvalt mõelnud, et neis sõnades oli paljugi tõtt. Pühakuks olemine tegigi asju keerulisemaks – nimelt sellepärast, et papa maapealse eksisteerimise raskusi ei mõistnud.

      Praegu mõtles Sabina, et küll on tore, kui on piisavalt raha ja saab endale lubada palju teenreid! Tosinate kaupa teenreid, kes on valmis jooksma kaunilt serveeritud hommikusöögiga ülakorrusele, valmis ära viima ja triikima eelmisel päeval kantud kleiti, valmis tähelepanelikult tagapool seisma, kuni on vaja kellegi juukseid seada, tuua välja õiged kingad, taskurätik, vöö või krae – või mida iganes vaja läheb.

      Alles üle tunni aja hiljem, kui Sabina oli kümmelnud, riietunud, hommikust söönud ja aias ringi vaadanud, lasi leedi Thetford