Südamehääl. Barbara Cartland

ronitaimed sundisid teda kõike muud unustama. Oli uskumatu näha oma silmaga seda, mille kohta ta üksnes raamatutest lugenud oli.

      „Apelsinid kasvavad puudel nagu õunad!”

      Ta kujutles neid sõnu kodus õdedele ütlemas ja lisamas:

      „Kui tahad sidrunit, tuleb sul lihtsalt välja minna ja üks endale noppida.”

      Kuidas ta küll soovis neile praegu oma reisist jutustada. Kuna miilid venisid aeglaselt, püüdis ta kujutleda, mis tunne oli preili Remingtonil, kui ta platvormil lamades kisendas. Võis olla küll inetu vaese viga saanud leedi üle nalja heita, aga see ajaks tüdrukud naerma ja nad ütlesid alati, et Sabina jäljendamisoskus oli nii tõetruu, et kõik suutsid alati ära arvata, keda ta jäljendas.

      Ta näitaks neile ka, kuidas portjee kutsaritega kauples ja jäljendaks arsti selle musta koti ja kulunud silindriga. Küll on alles vahva, kui ta taas koju jõuab! Kõige vahvam ongi see, et oma seiklustest saab hiljem jutustada.

      Järsku Sabina tardus. Ta oli unustanud Arthuri. Nelja kuu pärast, juunikuu alguses ei lähe ta enam sugugi koju, vaid temast on saanud oma majas elav abielunaine. Sabina surus käed kokku. Ta tundis rinnus veidrat pakitsust. Siis aga raputas ta end otsustavalt.

      Kui rumal temast tunda end ebakindlana. See, et ta antud hetkel iga tüdruku unistuseks oleva toreda seikluse keskel oli, oli kõik tänu Arthurile. Just Arthur oli kõik võimalikuks teinud, ka mamma nii rõõmsaks ja rahulolevaks muutnud, kes oli kaotanud selle kohutava hirmu, mis teda nii kaua painanud oli – et ta hädavares on. Arthur oligi mees, kellega ta abiellub!

      Tõld jõnksatas järsult ja Sabina lendas hooga tõllanurka, lüües ära käe ja põrgates peaga vastu seina, nii et tanu talle ninale vajus.

      Ta kuulis hüüatust ja taipas, et tõld oli äkitselt seisma jäänud.

      Hetkeks oli ta oimetu, aga siis tõmbas tanu peast ja ajas end jalule, et uks avada. Uks prahvatas avali, ta pistis pea välja ning nägi juba pukist maha roninud kutsarit.

      „Mis juhtus?” päris ta.

      Mees tõi kuuldavale paljusõnalise jutuvada, millest neiu sai aru, et sepp, kellest nad nii rõõmsalt lahkunud olid, oli kõige hullem kaabakas, suli ja petis ning pahatahtlik idioot, kes ei ole võimeline millekski, rääkimata tõllaratta parandamisest.

      Sabina ukerdas tõllast teele ja nägi, nagu oligi oodanud, et ratas vänderdas tolmus ja tõld oli vajunud viltu. Ta vaatas ringi. Oli üsna valge ja ta mõistis, et see heledus oli tingitud kuust, mis aeglaselt tähtedest ülekülvatud taevasse oli tõusnud.

      Nad olid kusagil kõrgel mäeküljel. Meri näis olevat väga kaugel. Ühel pool teed oli üksnes kaljuserv, teisel pool aga puud ja räsitud võserik, mis hajus pimedusse kivide ka kõrgete kaljude poole.

      „Mis me teha saame?” uuris Sabina.

      Kutsar kehitas õlgu ja tõi siis kuuldavale järjekordse sõimu ja süüdistuste valingu.

      Sabina vaatas ringi. Ehk on kusagil mingi maja, mõtles ta, kust nad abi võiksid leida. Ta liikus kiruvast kutsarist eemale ja märkas siis eredat kuldset lõkketuld neist mitte eriti kaugel lõõmamas. Ta katkestas kutsari sõnadevoolu, osutades tule suunas.

      „Võib-olla on seal keegi, kes meid aidata saaks.”

      Mees vaatas õlgu kehitades osutatud suunas, nagu paneks ta veel pahakski, et nende murele lahendus võiks leiduda.

      „Ei saa ju hobuseid maha jätta,” pomises ta tõredalt.

      „Ma lähen vaatan, kas saan mingit abi,” teatas Sabina.

      Ta võttis tõllapõrandale pudenenud ridiküli, kus oli ta rahakott ja asus teele, tõstes seelikud üles ja valides räsitud rohus ja kivide vahel rada lõkke poole, mis kumas taamal nagu majakas.

      Leegid tundusid tõusvat kõrgemale, kui ta lähemale jõudis. Lõke oli kaugemal, kui Sabina arvanud oli ja rohkem kui korra komistas ta rohumätta või kivide otsa, mida siin ohtralt leidus. Aga kui ta teest eemale jõudis, muutus rada tasasemaks ja kui tuli nähtavamaks muutus, nägi ta selle ümber ringis inimesi – inimesi ja vankreid.

      Ta jõudis tuleleekide valgusesse enne, kui kõike selgelt näha võis ja siis ikka edasi liikudes kuulis ta muusikat – viiulimuusikat, kitarri ja teisigi instrumente, mida ta ei tundnud.

      Tegu oli lustliku metsiku viisiga, mida mängiti. Viisiga, mis tundus Sabinale kui kutse tantsule, nii et peaaegu enese teadmata olid mure ja hirm, mida ta seoses tõllaga juhtunud õnnetusega tundis, ununenud. Ta tundis, et ta tuju läheb paremaks ja samm kergemaks, nagu sooviks jalad ühtida meloodiaga, mis aina valjemaks paisus, kuni Sabinale näis, et see täitis ta pea ja keha tuksleva harmooniaga.

      Ta astus lõkkevalgusesse ja nägi nüüd, et tegu oli mustlaste seltskonnaga, kes siin telkisid. Sabinat üllatas, et neid seal nii palju oli ja nende värvikirevus.

      Ümber tule ja vankritreppidel, mis olid peaaegu täisringis ümber lõkke, istus suur hulk mehi ja naisi. Leekide valgel tantsis üks naine. Ta pihiku kuldsed tikandid, kõrvarõngad ja käevõrud helkisid lõkkevalguses ja naise pikad tumedad juuksed lendlesid ta seljal, kui ta keerles ja pöörles, paljad pruunid jalad hoogsalt üle maapinna libisemas.

      Ülejäänud seltskond jälgis teda vaikuses. Muusika ei olnud vali, see ainult pulseeris nagu inimese enese veri kõrvades või nagu ärevil südame tukslemine. Tantsija käevõrud tilisesid pehmelt ja ootamatu klõpsatus, kui naine neid sõrmedega nipsutas, kõlas nagu hispaanlane klõpsutaks kastanjette ja siis äkki keerutades oma seelikuid ja küünitades kehaga leekide poole, märkas ta Sabinat ning tardus paigale.

      Ka muusika katkes ja Sabina nägi kõiki päid enda poole pöördumas, nägi tumedaid kahtlustavaid nägusid, sähvivaid pilke, mis lõkkevalguses välgatasid ja ootamatut värvide liikumist – punast, oranži ja rohelist –, kui inimesed püsti tõustes liikuma hakkasid. Tundus, nagu nihkuksid nad talle lähemale.

      Siis tundis Sabina esmakordselt hirmu. Ta polnud kunagi varem inimeste ees hirmu tundnud.

      Ta oli tundnud mustlasi, rääkinud nendega, kui need ta koduküla äärealal telkisid. Sama hõim oli käinud igal aastal, kohalikud said nendega tuttavaks ja isegi kutsusid neid tagasi. Tõsi, talunikud küll rääkisid, et kanad kadusid ja mune jagus sel nädalal vähem, aga üldiselt olid mustlased ohutud.

      Pruuninahalised mehed, kes saagikoristamisel käe külge panid ja välkuvate silmadega naised, kes tulid köögiuksele pesulõkse, osavalt punutud korve või luuavarsi müütama ja kes pakkusid end tulevikku ennustama neile, kes nende kätele hõbedat asetasid.

      Aga need inimesed, kes teda nüüd ainiti silmitsesid, sarnanesid väga vähe Sabinale tuntud mustlastega.

      Esiteks olid nad hästi riides. Mehed kandsid puhvis varrukatega valgeid särke, millel olid kuldtikandid ja paelad; naised olid üle külvatud kuldsete ornamentidega, nende seelikud olid eredavärvilised erksate alusseelikutega, nende mustad sametpihikud olid nööritud üle kõrge kaelusega pluuside. Aga siiski oli nende ilmeis midagi metsikut ja primitiivset. Nende kiired nõtked liigutused jätsid mulje, nagu oleks nende riietus ülepakutud.

      Järsk muusika katkemine ja hirm, et ta oli tunginud kuhugi salajasse ja keelatud paika, pani Sabina vabisema ja ta tundis, et ta käed värisevad. Nii ta seal seisis, võimetu rääkima ja kui tundus, et vaikus muutub iga hetkega aina ähvardavamaks, tõusis üks mees lõkke äärest ja tuli tema poole.

      Mees kandis nagu teisedki mustlased liibuvaid pükse ja oskuslikult tikitud laiade varrukatega särki. Ta piha ümber oli lai vöö, mille vahele oli torgatud kalliskividega ehitud käepidemega nuga. Mees oli äärmiselt nägus ja ta nahk oli peaaegu kuldne, tal olid tihedate kulmude all tumedad läbitungivad silmad ja kindlameelne, aga samas ka õrnatundeline suu.

      Tegu oli mustlasega, aga temas oli midagi erilist, mis pani Sabina kohe arvama, et tema ees on pealik, keda ei tarvitsenud karta. Ta ei teadnud, miks. Mehest õhkus võimukust – see tulenes viisist, kuidas ta liikus ja uhkest peahoiakust – ja siiski, hetkel, kui mees tema poole tuli, Sabina värisemine lakkas ja ta sai kõnevõime tagasi.

      Ta