Südamehääl. Barbara Cartland

kaks inglit krooni hoidsid ja meelespea karva pehmed kardinad ning vaibad, mille värv sobis võõrustaja silmade värviga, nagu Sabinale tundus.

      „Magasid hästi, laps?” päris leedi Thetford.

      Akende ette olid tõmmatud pehmed musliinkardinad, et hajutada valgust ja panna tuba pigem hõõguma kui särama, kontrastina hiilgusele õues. Aga sellegipoolest paljastas valgus kanavarbad leedi Thetfordi silmade ümber, lõtvunud kaela, allalangevad suunurgad ja kergelt kollaka nahapinna nüüd, kui naine ei olnud kasutanud puudrit ega ruuži.

      Enne kui Sabina vastata jõudis, lisas leedi: „Kui noor sa välja näed! Su nahk on väga valge, pead vaatama ette, et päike sind ära ei põleta.”

      „Ma ei põle vist kunagi,” rääkis Sabina. „Harrietil tekib hirmsasti tedretähti. Mamma alati hoiatab teda jume rikkumise eest, kui ta välja läheb, aga minu nahk on alati valgeks jäänud – liialtki valgeks, kardan ma.”

      „Jah, veidike ruuži muudaks su palju kenamaks,” sõnas leedi Thetford kriitiliselt. Sabina tundis ebamugavust.

      „Ma kardan, et papa…”

      Leedi Thetford naeris.

      „Ma tean täpselt, mida su papa ütleks,” hüüatas ta. „Ära ole nii šokeeritud, laps. Maria jumestab su nii oskuslikult ära, et isegi kõige kriitilisem inimene ei avastaks, et see ei ole loomulik. Ta ei muuda sind krohvituks – nagu mina välja näen, seda ma sulle luban.”

      Sabina punastas, nagu oleks ta ise midagi sobimatut öelnud, aga leedi Thetford naeris taas.

      „Ma panin su näoilmet tähele, kui sa eile esmakordselt mind nägid,” lausus ta. „Ma olin unustada jõudnud, et Inglismaal arvatakse ikka veel, et daamidele on kohane loomulik välja näha. Pariisis on asjad teisiti ja siin samuti. Ma olen nii kaua välismaal elanud ja peaaegu unustanud inglise seltskonna tavad ja hepikud kombed.”

      „Kas teile meeldib välismaal elada?” tahtis Sabina teada.

      „Enamasti olen õnnelik, nagu oleksin ka kusagil mujal,” vastas leedi Thetford. „Aga on aegu, kui tunnen koduigatsust. Jah, igatsust Inglismaa halli taeva, Park Lane’i liiklussagina ja sõprade järele, kes istuvad pargis ja üksteist õelalt taga räägivad!”

      „Ja te ei lähe kunagi tagasi?” uuris Sabina.

      „Ei, ma ei lähe kunagi tagasi,” vastas leedi Thetford.

      Ta toonis oli nii palju lõplikkust, et Sabina vaikis. Hetke pärast lausus võõrustaja:

      „Aga räägime nüüd sinust ka. Marie!” Ta tõstis häält ja plaksutas käsi. „Marie, Marie, kus sa ometi oled?”

      Tumedapäine prantslanna, kes Sabina leedi Thetfordi magamistuppa oli juhatanud, sisenes kiirustades ühest paljudest ustest.

      „Jah, proua.”

      „Riided, Marie. Riided preili jaoks. Vaatame, kas need talle parajad on. Kui ei ole, siis tuleb sul töine päev.”

      Marie lahkus toast ja tuli mõne hetke pärast tagasi, süli rõivaid täis. Ta asetas need satiiniga kaetud sohvale ja Sabina ei saanud neilt pilku lahti. Leedi Thetford elavnes:

      „Võta nüüd seljast see jube kleit, mis on kahtlemata usina külaõmblejanna kätetöö ja pane selga need riided siin, mis on oma ala meistri kätetöö.”

      „Millist me esimesena proovime, proua?” küsis Marie.

      „Tänaõhtust kleiti, Marie. Las ma nüüd mõtlen. Türkiissinine šifoonkleiti, millel on seelikuosa ümber pitspaelad. Ma tahan, et preili avaldaks muljet, et inimesed teda vaataksid. Türkiissinine šifoon on omamoodi sensatsiooniline.”

      „Kas me läheme täna kuhugi erilisse kohta?” uuris Sabina.

      „Aga loomulikult. Mu hea sõbranna komtess de Beaufleur korraldab sinu auks peo. Me õhtustame tema villas ja läheme hiljem kasiinosse.”

      „Oi, kui tore!” ahhetas Sabina, silmad säramas kui süüdatud küünlad.

      „Ainult juhul, kui sulle kleit paras on,” jahutas leedi Thetford ta innukust. „Esimene mulje on ääretult tähtis. Pane see nüüd selga.”

      Sabina julges vaevu hingata, kartes et kleit, mille Marie tal üle pea libistas, on kas liiga suur või väike või ei ole leedi Thetfordi maitse järgi. Aga see oli täpselt paras, liibudes ta keha ümber, muutes ta piha nii uskumatult peeneks ja tuues välja ta õrnad vormid ja kaunid kumerused kohtades, kus ta neid eales poleks aimatagi osanud.

      Sabina silmitses end pikast peeglist, mis seisis leedi Thetfordi tualettlaua kõrval, ja pöördus siis liigutusest käheda häälega naise poole, kes teda voodist jälgis.

      „See… see on täiuslik,” kogeles ta. „Aga kuidas saan ma teid tänada? Ma olen alati sellist kleiti ihaldanud – midagi, mis mulle tõesti sobiks ja näeks välja nagu oleks pärit muinasjutust. Oh, mida ma oskan öelda?”

      „Ära täna mind,” lausus leedi Thetford. „Mul on olnud rõõm sulle asju osta, sest harva olen ma nautinud endale asjade ostmist. Ka sa arvad, et Arthurile see meeldiks?”

      Sabina kõhkles viivu, enne kui vastas: „Aga loomulikult! Ma olen kindel, et meeldib. Kuidas see saab talle mitte meeldida?”

      „Oled sa selles tõesti kindel?” küsis leedi Thetford. „Olgu, jään sind uskuma. Ma olen veendunud, et tead Arthur maitset paremini kui mina.”

      Sabina vaatas end peeglist. Ta tundis, nagu oleks päikesesära varjutanud väike vari. Kas Arthur leiaks, et ta on liiga üles löödud? Et kleit on liialt elegantne? Liiga kallis? Ent siis viskas ta otsustavalt kahtlused peast. Mees ju tahab, et ta kaunis ja peen välja näeks, muidugi tahab.

      „Millal Arthur saabub?” küsis ta.

      „Ülehomme, ma usun,” vastas leedi Thetford. „Sa tead ju, et ta tuleb kuningliku rongiga Walesi printsessi ja printsiga?”

      „Jah, ma sain ta kirja just enne lahkumist ja ta kirjutas, et loodab koos nendega reisida.”

      „Mu abikaasa oli palju aastaid Tema Majesteedi teenistuses,” lausus leedi Thetford. „Kuningakoja teenimine on Arthuril veres ja ta ei lase seda kellelgi unustada.”

      Leedi Thetfordi toonis oli midagi, mis Sabinat üllatas, aga ilmselt see talle üksnes tundus nii.

      „Te olete kindlasti oma poja üle väga uhke,” ütles ta.

      „Uhke?” leedi Thetfordi hääles kõlas naer, kui ta küsimust kordas ja Sabina poole vaadates lisas ta vaikselt: „Muidugi on Arthur hästi toime tulnud. Ta on väga võimekas ja intelligentne noor mees.”

      Sabina vaatas end peeglist ja pöördus siis ära.

      „Ma nii kardan, et teda alt vean,” lausus ta väriseval häälel.

      Kolmas peatükk

      Sabina seisis oma magamistoa terrassil ja vaatas üles taevasse. Kell oli üle kolme öösel ja ta polnud põrmugi väsinud. Päeva põnevus ja erutus, see kõik, mis temaga õhtul juhtus, pani ta end tundma… elusana, nagu tahaks ta praegugi pigem tantsida kui magama minna.

      Kunagi elus ei oleks ta arvanud, et Monte Carlo nii toredaks osutub. Asi ei olnud üksnes linna ilus – valged villad ümbritsetuna värvikatest aedadest või apelsini- ja sidrunisaludest vaheldumisi igat liiki taimestikuga. Asi ei olnud ka muusikas, sadade inimeste viisakas jutusuminas ega kasiinos selle hõbehallide seinte, säravate lühtrite, kullatud toolide ja roheliste laudadega. Asi oli palju enamas.

      Asi oli vastuvõtus, mis talle sellel võluval muinasjutumaal osaks oli saanud, kuhu tuli mängima kogu Euroopa kõrgklass.

      Kui ta sel õhtul leedi Thetfordi kõrval kohale oli ilmunud, seljas türkiisivärvi kleit, juuksed Marie oskuslike sõrmede all soengusse seatud, oli tal olnud – isegi oma suurest tagasihoidlikkusest ei saanud ta seda eitada – peaaegu uskumatu edu.

      Leedi Thetford oli ta viinud peole, kus iga mees, olgu siis noor või vana, oli temaga kurameerinud ja