Südamehääl. Barbara Cartland

endaga – kui kadedaks õed muutuks!”

      „Te kohtute Monte Carlos palju mõjukamate tiitlitega inimestega.”

      „Aga mitte nii romantilistega,” oli Sabina varmas vastama.

      Mees naeris.

      „Nüüd, kus mina olen öelnud, kes olen,” lausus ta, „võiksite ka teie oma nime avaldada?”

      „Mu nimi on Sabina… Sabina Wantage.”

      „Sabina! See on armas nimi ja sobib teile. Kas teate, mida mõtlesin, kui teid esmakordselt seal lõkkevalguses seismas nägin?”

      „Ei, mida te siis mõtlesite?”

      „Ma mõtlesin, et see muusika, mida Zsika mängis, on nõidunud välja nümfide vaimud, kes elasid siin ammu enne, kui mustlased ja foiniiklased ilmusid, enne kui tsiviliseeritud inimene avastas Vahemere lummuse. Te näisite nii pisike ja valge ja teie juuksed helkisid kullana lõkkevalguses. Ma arvasin hetkeks, et olete paljajalu ja teil on käes roosipärg – kroon, mis mõne vaese sureliku peas teeks ta selleks ööks surematuks nagu teie.”

      Mehe hääl oli rääkides väga vaikne ja kui ta lõpetas, hingas Sabina sügavalt sisse.

      „Kui kaunis!” hüüatas ta. „Ma soovin vaid, et see tõsi olnuks. Ma tõepoolest soovin, et oleksin olnud mõni nümf, kes teie ellu oleks toonud maagiat, mida te enne tunda saanud pole.”

      „Võib-olla oletegi seda juba teinud,” lausus mustlane nii vaikselt, et Sabinale tundus, et ta mehe sõnadest õieti aru ei saanud.

      Hetkeks vaatas ta mehele silma ja pööras pilgu jõupingutusega eemale. Ta tundis, et mehes on midagi ligitõmbavat, mis teda allutas, kütkestas, vastu enda tahtmist mehe poole tõmbas ja siiski ei olnud neiu kindel, miks.

      „Ma pean minema,” kogeles ta.

      Nagu oleks mees mõistnud neius kasvavat paanikat, vaatas ta kolme tõlda parandama läinud ja nüüdseks naasnud mustlase suunas, kes tule ääres rahvahulgas seisid.

      „Teie tõld on valmis, kui teiegi olete valmis lahkuma.”

      „Oh, nad on ratta ära parandanud. Tänan teid väga.”

      Sabina tõusis jalule.

      „Tänan teid,” kordas ta jälle ja sirutas käe.

      Mees võttis käe ning tõstis selle huulte juurde.

      „Lubage end tõlla juurde saata.”

      „Palun, ei ole mingit vajadust…” alustas ta, hääl katkemas, kui mees ikka tal käest kinni hoides teda läbi mustlastesumma lõkkevalgusest eemale pimedusse juhatas. Kui mees teda üle krobelise maapinna aitas, tunnetas Sabina ta käe jõudu. Mehelt jõudsid temani võnked, mida ei saanud tähelepanuta jätta. See häiris neiut, aga sellegipoolest ei kartnud ta meest – vaid tema pilku.

      Nad kõndisid vaikuses, kuni Sabina nägi kuuvalguses enda ees tõlda ootavat, väsinud hobuste pead longu vajunud ja kutsar sirge seljaga pukis istumas, küünlalaternad nõrgalt ja võimetult vilkumas.

      Kui nad tõllani jõudsid, tundis Sabina kummalist kahetsust, et peab mehe käest lahti laskma. Ta vaatas mustlasele otsa. Oli raske midagi mehe ilmest välja lugeda, aga sellegipoolest arvas ta teadvat, mida see tähendas.

      „Head ööd,” lausus ta, „ja tänan teid. Tänan teid väga kõige eest, mis minu heaks tegite.”

      Jälle tõstis mees ta käe huultele. Sabina tundis nende soojust ja kogu ta keha läbis väike värin.

      „Me kohtume veel,” lausus mees.

      Sabina tahtis midagi vastata, aga ei leidnud kuidagi sõnu ja äkki oli uks kuidagi liiga kiiresti ta selja taga sulgunud, kutsar hobustele piitsa andnud ning nad sõitsid minema.

      Ta lehvitas kätt ja pöördus istme taga väikesest aknast mehe poole tagasi vaatama. Mustlane seisis samal kohal – ta võis aimata mehe särgi valget värvi puude varjude taustal.

      Ta jälgis seda valget laiku nii kaua, kui hobused armutult käänulisel teel edasi liikudes selle ta vaateväljast kaotasid.

      Teine peatükk

      Oli peaaegu kesköö, kui kurnatud hobused Sabinaga lõpuks Monte Carlosse jõudsid. Viimased kaks miili oli ta endamisi harjutanud vabandamist, millest tal pääsu pole, kui kogu maja sellisel hilisel tunnil jalule peab ajama, aga kui nad viimaks villa Mimosa juurde jõudsid, avastas ta üllatusega, et maja avatud akendest voogas valgust ja teenijad ootasid uksel, et kiirustada laiast kivitrepist alla teda tõllast välja aitama.

      Ta tundis väsimust ja ta riided olid reisist räsitud, kui ta eredalt valgustatud halli astus ja ebamugavustundega avastas, milliseks kontrastiks ta siin oma määrdunud kleidi ja tuulest sasitud lokkidega peentesse livreedesse riietatud teenijate, elegantse kullaga kaunistatud mööbli ja igale lauale maitsekalt seatud lillevaaside kõrval oli.

      Ta nägi end vilksamisi paljudest peeglitest, mis katsid seinu kaunites nikerdatud raamides, aga enne kui tal oli aega rohkem ringi vaadata, avas ülemteener ühe uhketest ustest ja teatas ta nime.

      „Preili Sabina Wantage, armuline proua,” teatas mees inglaslikult treenitud kõmiseval toonil. Sabina möödus temast kiiruga ning sisenes ruumi, kus nägi poolt tosinat inimest ümber kamina istumas.

      Kahvatud seinad, mida kaunistasid imelised pildid ja peeglid, kroonlühtrites küütlevad sajad küünlad, portselanist, klaasist, nefriidist ja hõbedast kaunistused, pehmed siiddrapeeringud, padjad ja vaibad olid kõik nii suursugused ja hinnalised, et Sabina mõistis, et nad kõik on omal moel ainulaadsed.

      Siis keskendus ta tähelepanu inimestele ja eriti ühele neist, kellele kõik see ilu vaid taustaks oli. Sabina oli nii palju juurelnud, missugune leedi Thetford – ta tulevane ämm – välja võib näha, ent kogu ta ettekujutus oli tegelikkusest väga kaugel olnud.

      Pikk kõhn naine tõusis tugitoolist ja tuli tema poole. Ta oli äärmiselt graatsiline ja pigem liugles üle vaiba, selle asemel et edasiliikumiseks jalgade abi kasutada. Naisel oli seljas kleit, mis jättis ta kaela ja õlad paljaks ja Sabina ei saanud jätta mõtlemata, mida papa sellest oleks arvanud, kui vaid naist näha oleks saanud. Pealegi oli ta nii ohtralt kalliskividega kaetud, et suisa sätendas.

      Ta kõrvades ja randmete ümber olid teemandid ja kaela ümber nii palju briljantkeesid, kõige tipuks veel šillingisuurustest kividest sätendav kaelaehe, mis ulatus alla rinnale. Ka naise juustes olid teemandid ja sellist juuste värvi polnud Sabina eales varem näinud – need olid mässavalt ja toretsevalt punased ja kuidagi kunstlikud nagu ka nägu nende raamistikus.

      Vaadates enda poole liikuvat naist, arvas Sabina viivuks, et see ei saa kuidagi olla Arthuri ema. Ta teadis, et mõningad naised kasutavad kosmeetikat. Ta vend Harry oli talle kord sosinal seletanud, et Londoni revüüteatris olid naistel huuled punased kui postkastid ja ripsmed mustaks võõbatud. Aga need olid ka naised, kellest avalikult ei räägitud.

      Daamid olid teistmoodi. Daamid ei puuderdanud kunagi oma nägu – kui just salaja või nii napilt, et seda vaevu märgata võis. Daamidel olid kahvatud huuled ja kui nende ripsmed olid heledad või liivakarva, peeti seda lihtsalt kahetsusväärseks looduse vääratuseks ja sinna polnud midagi parata.

      Nii oli Sabina praeguse hetkeni arvanud ja nüüd, vaadates oma võõrustaja näkku, nägi ta, et looduse poolt antut saab kindlasti parandada, kui on piisavalt julgust seda proovida.

      See oli kaunis nägu, mis talle praegu otsa vaatas – või pigem oli kunagi olnud väga kaunis ja nüüd pisut vananenud, lõuajoon oli pisut ebaühtlane ja värvitud silmade all ning kahvatul otsmikul, mis kunagi oli olnud sile, laiusid tumedad jooned. Isegi oskuslikult lisatud põsepuna põsesarnadel ja naeratavate huulte puna ei suutnud varjata fakti, et noorus oli möödas. Ja siiski oli leskproua leedi Thetford veetlev!

      „Mu kallis laps!” hüüatas naine, sirutades käed Sabina poole. „Ma olin juba loobunud sind täna ootamast. Ma arvasin, et ei ole enam mingit võimalust, et sa enne homset siia jõuad.”

      „Ma tulin tõllaga,” vastas