Peidetud süda. Barbara Cartland

proua Bootle.

      Sylvia tardus ja pressis siis läbi hammaste: “Jah… kardan… küll.”

      Proua Bootle piidles teda üle teetassiääre. Ta jõi juba teist tassitäit.

      “Ta ei meeldi sulle?”

      Sylvia raputas pead.

      “Ta on hea inimene, olen selles kindel, aga ma olin lapsena nende juures ja lausa vihkasin seda. Tädi ja nõod ei lasknud mul hetkekski unustada, et ma olen vaene sugulane ja…” Sylvia kõhkles. “Neile ei meeldinud minu isa ja mu… mõned teised sugulased.”

      “Ma tunnen sääraseid,” tähendas proua Bootle. “Teevad inetuid, alatuid märkusi. Ma olen sellistega kohtunud – ja sageli. Nad peavad end kristlasteks, aga küll sa alles üllatuksid, kui teaksid, mida mina näinud olen – ja veel pastorite majapidamises.”

      “Aga ilmselt pakub ta mulle peavarju,” arvas Sylvia, “ja ma pean selle tänulikuna vastu võtma. Mul pole valikut.”

      Ta vaatas seda öeldes tulle, aga hõõguvate süte ja soojade leekide asemel nägi ta suurt, uhket kiriklat Hastingsis, tädi kokkupigistatud huultega nurgelist nägu ning nõbusid põlglikult tema kantud riideid ja nõelutud sukki vahtimas. Siis kuulis ta onu häält järsult ütlemas: “Sa ju saad aru, Sylvia – seda nime ei tohi selles auväärses majapidamises kunagi mainida.”

      Ja enda häält läbi nutu vastamas: “Ei… onu… muidugi mitte…”

      “Sa pead unustama – kustutama selle mälestuse oma mälupildist.”

      Aga Sylvia oli näinud välgatust onu kalkides silmades ja teadis, et onule meenub see alati, kui teda näeb.

      Järsku tõstis Sylvia käed näole, meenutades alandust ja valu, mida ta oli pidanud taluma. Ja nüüd peab ta nende juurde tagasi minema. Ta teadis väga hästi, et ta elaks seal palgata teenija elu, keda koheldakse vastavalt tujule, sest ta ei julgeks iialgi midagi vastu öelda. Ta peab orjama tädi, kellele ta pole kunagi meeldinud, ümmardama nõbusid, kes teda põlgasid, ja siis veel onu Octavius, kes teda alati jälgis – just, jälgis.

      Sylvia pöördus proua Bootle’i poole.

      “Oh, proua Bootle, kas ma midagi muud ei saaks teha? Kindlasti on kusagil siin mulle mingit tööd, kas või väga rasket. Ma annaksin endast parima, tõesõna. Kas teil ei tule midagi pähe?”

      Proua Bootle sügas kukalt.

      “Sinuga on keerulisem, kullake, sest sa oled daam. Ma pole sellele varem mõelnudki. Kui mul oleks sinuvanune tütar, leiaksime me talle mingisugust tööd või paneksime ta mõnele toredale, lihtsale poisile mehele ja tal oleks kõik hästi. Aga sina – mida sa oskad?”

      “Võiksin ehk guvernant olla,” pakkus Sylvia, “aga ma tean nii vähe. Ma ei saanud eriti head haridust ja viimased aastad, kui ma ema eest hoolitsesin, pole ma lugedagi jõudnud.”

      “Pealegi on sul soovituskirja vaja,” torkas proua Bootle. “Sa tead, millised need saksad on, küsivad alati paberit. Nagu ma alles üks päev härra Bootle’ile ütlesin: “Kehv kohtunik teeb otsuse paberilehe alusel. Mina otsustan igal juhul inimese järgi.””

      “Võiksin olla müüja.”

      Proua Bootle naeris. “Sellega sa küll hakkama ei saaks, sest sa pole seda tüüpi. Need tüdrukud on tavaliselt jämedakoelised ja pealegi, kui sa lähed tööle, pead sa kuskil elama. Kuidas sa mõne šillingiga nädalas säärases piirkonnas, mida sa endale nende näruste pennide eest lubada saaksid, ära elaksid, kui sa pole just valmis… tead küll milleks? Ei, kullake, kardan, et sa pead oma sugulaste juurde minema ja asi vask.”

      “Oh, proua Bootle!” See oli meeleheitekarjatus. Pisarad tungisid Sylviale silma.

      Proua Bootle võttis kiirustades teekannu.

      “Ära kurvasta, kullake,” lohutas ta. “Küll kõik kuidagi laheneb. Võta veel tassike teed. Nii… nüüd pead vett juurde kallama ja too siis see lihapirukas ka, eks?”

      “Oh issake! Loodetavasti pole see kõrbenud!”

      Sylvia hüppas püsti ja haaras teekannu.

      Proua Bootle vaatas talle järele. “Tore tüdruk,” ütles ta endamisi sellise hääletooniga, mis näitas, et ta on harjunud endaga valjusti kõnelema. “Aga liiga ilus, liiga ilus. Ei, parem mingu sinna kiriklasse, ehkki seal on raske.” Siis ta hüüatas ja kohe, kui Sylvia kuuldekaugusesse jõudis, kuulutas proua häälekalt: “Mul tuli üks mõte, kullake. Just äsja, täitsa ootamatult. Ma ei taha sulle asjatut lootust anda ja ma võin eksida, aga mulle tundub, et see on just sinu jaoks.”

      “Mis asi, proua Bootle? Öelge kohe,” erutus Sylvia, asetades teekannu lauale.

      “Ma ei taha üleliia keelt peksta,” sõnas proua Bootle, “aga üks minu patsient – üks tõeline daam – ütles mulle eelmisel nädalal midagi, mis mulle alles praegu meenus. Ta ütles: “Bootle, kui minuga midagi juhtub, otsi keegi, kes on sama usaldusväärne nagu sina,” – ta kiidab mind ühtelugu – “kes viiks Lucy” – see on tema tütreke – “ühte teatud kohta. See on väga tähtis, Bootle.” Kuna selle daamiga ei saanud midagi halba juhtuda, ei mõelnud ma sellele rohkem, aga täna hommikul – kohe pärast seda, kui mind siia kutsuti – nägin tänaval doktorit ja vahetasin temaga paar sõna. Ta ütles midagi sinu ema kohta ja lisas siis: “Proua Cuninghami tervis on jälle halb. Kopsud muidugi. Ma ei saa teda aidata. Mind ei üllataks sugugi, kui ta varsti meie hulgast lahkub.”

      Ma olin muidugi väga kohkunud, sest ei oodanud midagi säärast.

      “Kas asi on nii hull, doktor?” hüüatasin ma ja tema noogutas. “Käige teda vaatamas, kui vähegi võimalik, proua Bootle,” ütles ta. “Proua toatüdruk on rumal ja teda ei saa usaldada.”

      “Lähen kohe, kui saan,” lubasin mina. “Aga sinu ema lautsile sättimisega läks see mul täitsa meelest, kuni praeguse hetkeni.”

      “Ja te arvate, et ta laseb mul tema tütre ära viia?” küsis Sylvia. “See ei ole vist väga pikaajaline töö.”

      “Kes teab?” tähendas proua Bootle muretult. “Vahel lähevad asjad meie jaoks ootamatut rada. Las ma annan sulle nõu, kullake. Kui sa tahad elus edasi jõuda, pead igast võimalusest kinni haarama. Olen tihti härra Bootle’ile öelnud: “Näed nüüd, Fred! Jälle üks võimalus libises käest!” Ta on tubli mees, aga ta ei näe oma ninast kaugemale ja tal pole grammigi kujutlusvõimet. Aga kui sa meeldid proua Cuninghamile ja Lucy sinuga lepib, võid sattuda kuhu tahes. Lucy on sündinud ja kasvatatud daamiks, võid mind uskuda.”

      “Oh, proua Bootle, see on liiga ilus, et olla tõsi! Vaadake, mida te teha saate!”

      “Ma teen hoopis midagi muud,” sõnas proua Bootle mõtlikult. “Võtan su kohe endaga kaasa.”

      “Ma ei saa,” vastas Sylvia. “Tõepoolest ei saa. Mida proua minust mõtleks? Ja ema…” Ta pööras pilgu üles.

      “Kui proua Cuningham on tõesti nii haige, kui doktor Dawson täna hommikul ütles, siis mida varem sa sinna lähed, seda parem,” teatas proua Bootle. “Ja sinu ema ei vaidle enam vastu – ega ta oleks ennegi vaielnud, see vaene hing. Ta tahab sulle ju parimat.”

      “Miski poleks hullem kui onu Octavius,” lausus Sylvia mõtlikult.

      “No sel juhul kasuta võimalust,” soovitas proua Bootle. “Mine üles ja pane parimad riided selga, et näeksid viks ja viisakas välja. Rõivad ei pea tingimata musta värvi olema,” lisas ta, kui Sylvia tahtis võtta seeliku, mis lebas tema tooli kõrval. “Vähesed inimesed linnas teavad, et su ema on surnud ja väljas on peaaegu pime. Kes sind ikka näeb? Proua Cuningham on siinkandis võõras ja pealegi hoiab ta omaette. Tee nüüd ruttu, kullake. Mine riietuma ja las ma söön seni pirukat.”

      Sylvia kuuletus, võttis koridorist laualt õlilambi, keeras leegi suuremaks ja läks trepist üles. Teisele korrusele jõudes ta seisatas ja astus tahtejõudu pingutades tuppa, kus lebas tema ema surnukeha.

      Ta