Teisel pool tähti. Barbara Cartland

peatuda minu juures,” jätkas krahv, “vähemalt niikaua, kuni saate ühendust oma sugulastega. Teile on piisavalt seltsidaame, kuna mu vanaema on praegu minu juures.”

      Ingram peatus, et naeratada neiule, enne kui jätkas: “Ta on peaaegu kaheksakümneaastane, aga tal pole kordagi tulnud pähe puududa juubelipidustustelt ja ta kavatseb nautida sellest iga hetke!”

      “Tänan… tänan väga!” ütles Lupita. “See on… teist väga kena… ja ma tean, et kui isa elaks, oleks ta… äärmiselt tänulik.”

      Krahv ei ütelnud enam midagi, kuid imestas, mida see kõik peaks tähendama.

      Hoolimata vihast selle pärast, kuidas Heloise oli käitunud, leidis ta enda nüüd olevat huvitunud ja üllatunud.

      Kuidas nii kena tütarlaps, nagu see tüdruk, kes istus ta kõrval, on põgenemas?

      Ja too mees ei jälitanud mitte teda, vaid kavatses tappa tema venda.

      Krahv arvas, et see on arvatavasti tüdruku ettekujutus ega saa olla tõsi.

      Samal ajal, kuna ta oli tundnud ja austanud Langwoodi krahvi, oli krahv otsustanud selle probleemi sügavusteni jõuda.

      Ei võtnud palju aega, et jõuda suure majani, mida krahv omas Grosvenori väljakul. Hobused peatusid selle ees ja James hüppas maha. Siis taipas krahv, et teener hoidis käes kleidikarpi.

      See oli kleit, mida Heloise oli kavatsenud kanda Devonshire’i hertsoginna maskiballil.

      Ingram mõistatas ebamääraselt, mida oli naine selle asemel valinud, nüüd kui ta läheb Dunbridge’i hertsogiga.

      Krahv ütles endale, et Heloise on täiesti põlastusväärne ja veenis ennast temast enam mitte mõtlema.

      Esiuks avanes hetkel, kui hobused trepi ees peatusid.

      Teener läks ees ja viis kleidikarbi sisse.

      Krahv aitas Lupita tõllast välja ja Jerry järgnes neile, hoides koera rihmast.

      Nagu kõikides krahvi majades, oli hall äärmiselt muljeltavaldav.

      Sel oli imepärane kristalli ja kullaga kaunistatud trepp ning hiigelsuur lühter, mis säras kõrgetest akendest tuleva valguse käes.

      Krahv andis oma kübara ja kindad teenrile.

      Ülemteener kiirustas ees, et avada halli lõpus oleva toa uks.

      Kui nad sisenesid, arvas Lupita, et see oli kõige ilusam tuba, mida ta oli eales näinud.

      Krahv kõndis valgete juustega naise juurde, kes istus kamina juures.

      Kuna oli juuli, ei olnud koldes tuld.

      Selle asemel oli kamin täis lilli, mille erksad õied moodustasid jumaliku värvilaigu.

      “Sa oled juba tagasi, Ingram?” hüüatas krahvi vanaema. “Ma ei oodanud sind nii vara!”

      “Ma tõin sulle mõned külalised, vanaema,” vastas krahv, kummardudes, et suudelda vana naise põske.

      “Need on leedi Lupita Lang ja tema vend, kes on nüüd Langwoodi krahv. Küllap vist mäletad kadunud krahvi.”

      “Langwood!” hüüatas Dowageri krahvinna. “Muidugi ma mäletan teda. Väga kena mees.”

      Vanadaam pöördus Lupita poole.

      “Sinu ema, kullake, oli väga kena ja ma näen, et sa oled väga tema moodi.”

      Lupita tegi kniksu.

      “Teist on väga kena seda öelda ja ma olen väga rõõmus, et tundsite papat.”

      “Leedi Lupita ja Jerry jäävad siia minu juurde,” selgitas krahv, “ma lähen korraldan neile toad.”

      Ingram lahkus võõrastetoast ja Dowageri krahvinna lausus Lupitale: “Istu, kullake, ja räägi oma isast. Mul on väga kahju kuulda, et ta on surnud.”

      “Ma… ma tunnen temast… väga puudust,” vastas Lupita. “Jerry ja mina elame maal ja tulime Londonisse väga… ootamatult.”

      “Mul on hea meel, et peatute minu lapselapse juures,” ütles Dowageri krahvinna.

      Jerry, kes mängis oma koeraga, vaatas üles.

      “Kui teil on siin aed,” ütles ta, “kas ma võin siis Brackeni sinna viia?”

      “Ma olen kindel, et võid,” vastas Dowageri krahvinna naeratades.

      Ta võttis väikese hõbedase kellukese enda kõrvalt laualt ja helistas seda.

      Ülemteener avas otsekohe ukse ja Dowageri krahvinna ütles:

      “Dawkins, see väike poiss tahab oma koera aeda viia. Sa saad kindlasti saata ühe teenri koos temaga.”

      “Jah, muidugi, mileedi,” vastas ülemteener.

      Teener ulatas Jerryle käe, kes hüppas üles, öeldes: “Me olime kaua Hackney tõllas. Ma arvan, et Brackenile ei meeldi Londonis.”

      “Ma loodan, et ta harjub sellega ruttu,” vastas Dawkins.

      Nad rääkisid ikka veel, kui lahkusid toast ja Dowageri krahvinna ütles:

      “Räägi, kallis laps, oma emast. Ma mäletan, et nägin teda mitmel ballil, enne kui ta abiellus sinu isaga ja mõtlen, kui kena ta välja nägi.”

      “Mamma suri kolm aastat tagasi,” vastas Lupita, “ja… mu isa igatses teda nii väga, et ma arvan, et… ei hoolinud suremisest. Ta… külmetus väga rängalt enne jõule… Ma süüdistan ennast, et… ei hoolitsenud tema eest paremini… nagu mamma seda alati tegi.”

      “Niisiis nüüd hoolitsed sa väikese venna eest,” sõnas Dowageri krahvinna.

      “Jah,” nõustus Lupita.

      “Ma olen kindel, et ta on väga õnnelik, et sa oled tal olemas.”

      Dowageri krahvinna heitis pilgu üles kellale.

      “Ma loodan, et sa saad aru, kullake, kui ma lähen ja heidan praegu enne õhtusööki pikali. Muidu tunnen end alla tulemiseks liiga väsinud olevat.”

      Vanadaam tõusis rääkides ja läks üle toa.

      Lupita kiirustas talle ust avama ning sel hetkel astus krahv sisse.

      “Kas sa lähed üles, vanaema?” küsis Ingram.

      “Sul on külalised ja ma tean, et sa lähed ballile,” vastas Dowageri krahvinna. “Seega lähen ja heidan pikali, muidu peab see meeldiv noor daam üksi õhtustama.”

      “Juhtus nii, vanaema, et ma jään siia,” vastas krahv.

      Vanaema vaatas teda üllatunult. “Ma sain aru, et ütlesid end õhtustavat koos Malborough’dega.

      Tekkis hetkeline paus, enne kui krahv vastas. “Minu plaanid on muutunud ja ma õhtustan siin, vanaema.” Dowageri krahvinna ei esitanud ühtki küsimust ja lihtsalt kõndis trepi poole.

      Tema toatüdruk oli ootamas, et aidata vanadaam üles oma tuppa.

      Kui krahvinna läks, mõtles krahv pingsalt.

      Ta oli kindel, et Heloise ei puudu õhtusöögilt, mida võõrustasid Marlborough’ hertsog ja hertsoginna.

      Selle asemel, et minna temaga, nagu oli kokku lepitud, läheb naine nüüd hertsogiga.

      See, mõtles krahv, oli veel üks alandus, mida ta ei kavatsenudki kannatada.

      Ingram ei suutnud ikka veel otsustada, kas minna ballile või jääda koju.

      Mõlemal juhul teadis ta, et see tekitab hulgaliselt kuulujutte, mis kindlapeale ei ole talle soodne.

      Järsku märkas krahv, et Lupita kohvrid olid toodud tõllast kõrvalukse juurde.

      Kleidikarp, mille teener oli sisse toonud, seisis ikka veel hallis.

      Ja siis tekkis tal mõte.

      Krahv kõndis tuppa, kus teadis, et Lupita teda ootab.

      Tütarlaps seisis