Teisel pool tähti. Barbara Cartland

võimalik oma teed selles sõidukis jätkata.”

      “E-ei… ma arvan… et mitte,” vastas tüdruk.

      Väikesel poisil oli nüüd spanjel süles. “Bracken kardab, Lupita,” ütles ta.

      “Ma arvan, et temaga on kõik korras, kui sa paned ta maha, Jerry,” vastas tüdruk, “kuid hoia tal rihmast kinni.”

      Samal ajal kui neiu rääkis, karjusid kaks sõidukijuhti ikka veel vihaselt teineteise peale.

      Nad kasutasid sellist keelt, mis oli krahvi arvates noore tütarlapse kõrvade jaoks äärmiselt ebasobiv.

      Tänav, millel nad seisid, oli vaene.

      Kui mitte arvestada purunenud Hackney tõlda, koosnes liiklus üksnes veovankritest.

      “Ma teen teile ettepaneku,” ütles krahv, “et pakun sulle ja su väikesele vennale, ma eeldan, et ta on su vend –, küüti, ükskõik kuhu te ka ei läheks.”

      “See on teist… väga kena,” ütles tütarlaps, “kuid…”

      “Kas teil pagasit on?” segas krahv vahele.

      “Jah… on.”

      Neiu osutas väikesele kohvrile, mis oli Hackney tõlla kastis. Ingram viipas oma teenrile, kes seisis krahvi tõlla ukse juures. Mees tuli joostes.

      “James, võta see kohver,” ütles krahv, osutades Hackney tõlla poole, “ja pane see meie oma taha.”

      “Just nii, mu härra.”

      Ta võttis alla kohvri, mis ei tundunud väga raske olevat.

      “Ma arvan, et minge minu tõlda,” ütles krahv, “mina üritan samal ajal lõpetada nende kahe teineteise peale karjumaks ning vabastamaks tee, et me saaksime edasi minna.”

      Tütarlaps võttis poisil käest kinni.

      Nad järgnesid teenrile, kes kõndis nende pagasiga ees. Krahv astus sõiduteele.

      Paari sõnaga õnnestus tal vihased juhid vaigistada.

      Nad tajusid võimu, kui nad krahvi nägid.

      Mõrude nägudega viisid nad hobused ja kannatada saanud sõidukid eemale, et krahvi tõld võiks neist mööduda.

      See võttis veidi aega, kuid krahv juhtis tegevust, kuni tee oli vaba.

      Ta naasis oma tõlla juurde ja astus sisse.

      Noor tüdruk istus koos väikese poisiga tagumisel istmel ning koer nende vastas.

      Kui krahv istus, ütles tüdruk:

      “See on… teist väga kena ja… me mõlemad, mina ja mu vend… oleme väga tänulikud.”

      “Väga meeldiv,” vastas krahv. “Nüüd, kuhu te soovite minna?”

      Tema teener seisis tõlla ukse juures, oodates juhiseid.

      Tüdruk vastas pärast väikest pausi:

      “Ma… ma mõtlen, kas te… ei tea mõnda vaikset hotelli… kus me võiksime p-peatuda?”

      Krahv vaatas tütarlast imestusega.

      “Hotelli?” küsis ta. “Aga kui te tulite Londonisse, on teil kindlasti sugulasi või sõpru, kelle juures peatuda?”

      “E-ei, ma… kardan, et mitte,” vastas tüdruk. “Jerry ja ma ise soovime lihtsalt… kuskile… vaiksesse ja korralikku… kust keegi… meid ei leia.”

      Krahvis tärkas uudishimu. Polnud midagi, mis meeldinuks talle rohkem kui saladus või mõistatus, mis vajas lahtiharutamist.

      Nendes kahes noores inimeses oli ilmselgelt midagi imelikku.

      Pöördudes teenri poole ütles ta:

      “Koju, James.”

      Teener sulges ukse.

      Kui hobused hakkasid liikuma, ütles krahv:

      “Ma arvan, et esimene asi, mida me peaksime tegema, on üksteist tutvustada. Mina olen Ardwicki krahv.”

      Vastasistuv tüdruk ahmis pisut õhku.

      “Ma olen… teist kuulnud!” hüüatas ta. “Teil on väga head võidusõiduhobused… ja teie… võitsite Ascoti kuldkarika… eelmisel aastal.”

      Krahv naeratas. “Tõepoolest, aga ma olen üllatunud, et te olete sellest teadlik.”

      “Mu i-isa oli väga huvitunud võidusõidust,” vastas tüdruk, “ja kui ta… nägemine hakkas kaduma… lugesin mina talle… ajalehtedest… võiduajamistest.”

      Neiu rääkis ilma igasuguse edvistamiseta.

      See pani krahvi veenduma, et tegemist on maatüdrukuga.

      Ilmselt teadis neiu Londonist väga vähe.

      Vaikset perekonnahotelli, mida ta enda ja venna jaoks ette kujutas, oleks olnud raske leida.

      Hotelliomanikud oleksid ka imelikuks pidanud, et nii noor tütarlaps reisib ilma saatjadaamita.

      “Te ei ole mulle veel öelnud, kes teie olete,” rõhutas krahv.

      “Mina olen Lupita Lang… ja see on mu vend Jeremy, keda me oleme alati kutsunud Jerryks.”

      Ta kahtles hetke, enne kui jätkas:

      “Võib-olla ma peaksin ka… rääkima, et ta on Langwoodi krahv.”

      Krahv vaatas tüdrukut üllatusega. Ja vastas siis:

      “Langwoodi krahv! Sellisel juhul ma tundsin teie isa, keda ma arvan olevat praegu surnud.”

      “Ta-ta… suri… eelmisel talvel,” vastas Lupita.

      Tema hääles oli teatud toon, mis kõneles krahvile, kui väga see tegi tüdruku õnnetuks.

      “Mul on sügavalt kahju seda kuulda,” ütles krahv.

      “Ma kohtusin teie isaga kaks aastat tagasi Newmarketis ja ma olen kindel, et ma nägin teda Ascotis eelmisel aastal, mil ma, nagu te ütlesite, võitsin karika.”

      “Ja-jah, ta oli seal,” nõustus Lupita, “kuid… nüüd… mil ta on surnud… Jerry ja mina… pidime põgenema.”

      Krahv vaatas tüdrukule otsa.

      “Põgenema?” päris ta. “Miks ja kelle eest?”

      Tekkis paus, mil Ingram mõistatas, kas tüdruk räägib ikka tõtt. Sel hetkel kõlas paugatus ja Jerry läks kiirelt lahtise akna juurde.

      Väljas marssisid orkestri juhtimisel mööda tänavaid punakuuelised sõdurid.

      See oli vaatepilt, mida londonlased olid kaks nädalat varem toimunud kuninganna Victoria valitsemise 60. aastapäeva pidustustest saadik harjunud nägema.

      Aga Jerry jaoks oli see uus ja huvitav.

      Ta nõjatus aknast välja nii kaugele, kui sai, et vaadata sõdureid mööda marssimas.

      Just siis ütles Lupita vaiksel häälel, mida ainult krahv võis kuulda:

      “K-keegi… tahab… Jerryt tappa!”

      Teine peatükk

      Krahv vaatas tütarlast ainiti ja imestusega.

      Siis, kui ta oleks tahtnud midagi öelnud, pani tüdruk sõrme oma huultele.

      Ingram sai aru, et ta ei tohi rääkida väikese poisi juuresolekul.

      Kui nad edasi sõitsid, ütles krahv:

      “Ma arvan, leedi Lupita, oleks väga vale, kui peatuksite hotellis üksinda koos Jerryga. Kuna ma tundsin teie isa, tunnen ma teie suhtes teatavat vastutust ja seepärast teen ettepaneku, et te peatuksite minu juures Grosvenori väljakul.”

      Lupita vaatas krahvi üllatunult.

      “P-peatuda teie juures? Aga …me just… tutvusime teiega.”

      “Ma tean seda,” vastas krahv naeratusega, “kuid