Teisel pool tähti. Barbara Cartland

Brook, kellega ta oli kurameerinud peaaegu kaks kuud, oli ta viimasel hetkel maha jätnud.

      Ja kõik sellepärast, et Dunbridge’i hertsog oli lõpuks “astunud otsustava sammu”.

      “Olgu ta neetud, olgu neetud kõik naised!” vandus krahv.

      Krahvi tõld ootas väljas.

      Mees oli võtnud tõlla sõiduriista asemel, mida oleks saanud ise juhtida. Ta oli lootnud viia Heloise’i endaga kaasa Londoni kesklinna.

      Naise isal, lord Penbrookil, oli maja Ranelaghis.

      Kuigi seda võiks pidada sündsusetuks, oli Heloise mitmel korral lubanud krahvil end Londonisse saata, ettekäändeks ball või õhtusöök, millele nad mõlemad olid kutsutud.

      Krahv heitis end tagumisele istmele.

      Seda tehes märkas ta, et vastasistmele oli asetatud suur kleidikarp.

      “Mis see on?” küsis ta teenrilt.

      “Mulle öeldi, et see tuleb panna kõrgeaulise lordiga koos tõlda,” vastas teener.

      Krahvi huuled tõmbusid pingule. Ta teadis, et see on kostüüm, mida Heloise oli kavatsenud sel õhtul kanda. Nad olid kavatsenud minna maskiballile, mille korraldas Devonshire’i hertsoginna oma lossis.

      See oli osa pidustustest, mis toimusid kuninganna Victoria valitsemise 60. aastapäeva auks. Kogu kõrgem seltskond oli valmistunud selleks kuid.

      Hertsoginna oli palunud tulla kõigil kostüümides.

      Oli toimunud palju arutlusi, vaidlusi ja mõningaid lahkarvamusi selle üle, kes mida kannab.

      Enne kui keegi jõudis teda peatada, oli leedi Warburton kindlustanud, et tema ilmub Britanniana. Leedi Gerard oli valinud Astarte, Kuu jumalanna osa.

      Need kaks olid jõudnud teistest ette ja valmistanud sellega pettumuse teistele soovijatele.

      Heloise oli soovinud olla Kleopatra.

      Naise rivaalid nõustusid vastumeelselt tema tungivate nõudmistega.

      Seega jäi krahvile ülesanne teha endast sobiv Markus Antonius.

      Õnneks oli Rooma ülemjuhataja kostüüm suursugune ja mitte liiga kummaline.

      Praegu pahandas krahvi mõte, et Heloise’i ihk minna ballile Kleopatrana oli olnud äärmiselt ekstravagantne.

      “Kleopatra oli Egiptuse kuninganna,” oli naine rõhutanud, “kellel olid kõige fantastilisemad ehted. Mõtle sellele, millist kära tehti selle pärlist kõrvarõnga ümber, mille ta lahustas veinis, et anda see Markus Antoniusele!”

      “Pärlid olid tol ajal kõige väärtuslikumad väärisesemed,” vastas krahv, “ja kuna kogu sõjaretke võis rahastada ühest pärlist saadava tuluga, pean ma seda ebavajalikuks ekstravagantsuseks.”

      “Ma olen kindel, kallis Ingram, et sa ei keela mulle pärlitest kõrvarõngaid,” ütles Heloise, “ja muidugi peame ütlema, et see toimus enne, kui ma andsin sulle joogiga ühe pärli.”

      Krahv oli olnud nõus, et hangib pärlitest kõrvarõngad.

      Loomulikult olid need Bondi tänaval saadavalolevatest kõige suuremad ja kallimad.

      Mees leidis ise kleidi, mis oli Heloise’i näpunäidete kohaselt kaunistatud vääriskividest vanikutega.

      “Lõppude lõpuks saad sa seda kanda ainult ühel õhtul ja poolvääriskive ei hakka sa iial teist korda kandma.”

      Heloise vastas: “Ma tahan välja näha täiesti autentne.”

      Krahv maksis kleidi kinni lihtsalt sellepärast, et Heloise oli kahtlemata kõige kenam neiu, keda ta eales oli näinud. Ingram oli otsustanud, et kui ta peaks kellegagi kunagi abielluma, on see keegi vaieldamatult silmapaistev.

      Punaste juuste, roheliste silmade ja läbipaistva nahaga Heloise oli kõige kaunim noor naine kogu Mayfairis.

      Naisel oli rivaale, kes arvasid, et varjutavad tema ilu. Aga nood olid abielunaised, keda imetlesid Walesi prints ja tema eakaaslased.

      See oli prints, kes oli teinud esimest korda võimalikuks härrasmeestel omada armusuhteid oma klassi naistega, ilma et kogu seltskond oleks viimaseid põlu alla pannud.

      Lillie Langtryd oli vastu võtnud ja kiiduavaldustega üle külvanud iga tähtis majaemand Londonis.

      Walesi prints lisas nimekirja veel Warwicki krahvinna, kellesse ta oli tõeliselt armunud, ja printsess de Sagani ning mitmed teised kaunitarid.

      Lõpuks oli prints täiesti ja piiritult rahuldunud proua Keppeli võludega.

      Krahv oli nautinud mõningaid tuliseid armulugusid silmapaistvalt kenade abielunaistega.

      Alles siis, kui ta nägi Heloise Brooki, mõtles krahv, et Ardwicki teemandid näeksid naise punastel juustel sensatsioonilised välja.

      Sellest hetkest alates, olles peaaegu 28-aastane, otsustas Ingram, et on aeg maha rahuneda.

      Ta saab pärija, või pigem isegi mitu poega, kes päriksid tema tohutud valdused.

      Tohutult rikkana olid Ardwickid suurendanud oma varandust põlvest põlve.

      Kümnenda krahvina oli ta Inglismaa üks suurimaid maavaldajaid.

      Arvestades oma tähtsust, oli krahvil peaaegu võimatu uskuda, et neiu, kelle ta oli valinud endale naiseks, eelistaks hertsogit. Nüüd, kui krahv selle üle järele mõtles, tuli talle meelde, et Heloise oli pisut ärritunud, kui üks tema sõpradest oli abiellunud markiiga. Ingram oli siis mõelnud, et pole kadestamisväärne olla abielus mehega, kes oli naisest kakskümmend aastat vanem. Samal ajal oli see ahvatlev tiitel. Ta kujutles, kui vähe oleks Heloise’ile meeldinud tõsiasi, et ta sõbratar kõnnib õhtusöögil tema ees.

      Heloise’i jaoks oli hertsoginnaks saamine “ninanipsu tegemine” auahnetele emadele ja innukatele debütantidele.

      Nood olid jooksnud Dunbridge’i sabas sellest alates, kui mees lahkus Etonist. Krahvile polnud kordagi pähegi tulnud, et naine, keda ta oli palunud oma abikaasaks, eelistaks teist meest lihtsalt tolle tiitli pärast.

      Ingram oleks olnud väga rumal – mida ta aga polnud –, kui ta poleks olnud teadlik oma erakordselt heast välimusest.

      Krahv oli ka väljapaistev sportlane ning teda oli iseloomustatud õukonna noorte meeste hulgas kui kõige intelligentsemat.

      Ta juhtis ise oma valdusi sellise briljantse organiseeritusega, mida kadestas iga teine maaomanik riigis.

      Krahvi hobused, mida ta jällegi ise valis, võitsid pidevalt kõik klassikalised võidujooksud.

      Ingram oli ekspert polos, väljapaistev jahil.

      Ta oli võitnud niipalju ratsutajate võidusõite ja jahivõidusõite, et mõned mehed keeldusid temaga võistlemast.

      “Ma olen tüdinenud sellest, kui kergelt sa mind ratsavõistlustel võidad,” oli üks neist eelmisel nädalal öelnud. “Palju lihtsam oleks see võidukarikas sulle enne alustamist kätte anda, kui et kurnata end üle maa galopeerides ja vaadata, kuidas sa esimesena finišitulba juurde jõuad.”

      See protest oli öeldud pooleldi naljaga, pooleldi tõsisena, mis pani krahvi end ebamugavalt tundma.

      Siiski teadis Ingram, et tema edu ei põhinenud ainult ratsutamisoskusel. Ta valis oma hobuseid suure hoolega ja treenis neid ise.

      Krahvi maja, Ardwick Park, mis oli olnud perekonna valduses terveid põlvkondi, oli peaaegu nii täiuslik, kui Ingram suutis seda üldse teha.

      Pärast isa surma oli ta maja uuesti kujundanud, kuid kõigi imestuseks mitte hilisviktoriaanlikus stiilis, mis oli sellal moes. Selle asemel oli Ingram taastanud maja sellisena, nagu see nägi välja sajandi alguses.

      Kuigi George’i ajastu stiil oli moest väljas, oli krahv minema pühkinud kõik selle, mille viktoriaanid leidsid nii kena olevat.

      Praegu nägi häärber välja, nagu oleks selle lõpetanud Adami vennad.

      Kuna