Armastus lõpeb keskööl. Barbara Cartland

keegi võiks nii pööraselt käituda?” lõpetas Johanna lause. “Ma ei mõista, kus sina, Xenia, küll üles oled kasvanud, aga seda juhtub muidugi igas maailma otsas.”

      Xenia tunnetas, et Johanna naerab tema üle. Samas oli ta rabatud.

      Ta polnud kunagi ette kujutanud, et temavanusel korralikust perekonnast pärit tütarlapsel võiks olla armuke, samal ajal kui ta on teise mehega kihlatud.

      “A… aga kuningas?” kogeles ta hetk hiljem.

      “Kuningal on Elga – armuke, kellesse ta on meeletult kiindunud, ning me oleme juba kokku leppinud, et kui abiellume, jääb mõlemal oma eraelu alles.”

      Xenia ei lausunud sõnagi ja Johanna ütles:

      “Küllap see vapustab sind samuti.”

      “Parajalt,” möönis Xenia. “Mulle tundub see üpris külmavereline ja ebameeldiv viis abielus olemiseks.”

      “Ebameeldiv on abielluda mehega, keda sa ei armasta,” nähvas Johanna. “Ehkki sina oled elanud lihtinimese elu, peaksid sa teadma, et kuningliku perekonna liikmetel on teatud kohustusi, mida ei saa eirata.”

      “Minu ema tegi seda.”

      “Ja šokeeris tervet Euroopat! Oh, ma tean, et asja püüti summutada, kuid siiski sosistati sellest igas õukonnas. Nad mitte ainult ei arvanud, et su ema on hullumeelne, et tegi sellise valiku, vaid pidasid seda ka hoobiks monarhiale.”

      “Ema ei mõelnud kunagi, et ta on tähtis isik,” ütles Xenia.

      “Noh, loomulikult oli, ja mina ei taha, et minust hakataks avalikult rääkima nagu ühest kohutavast näitest,” ütles Johanna.

      Siis vaatas ta oma täditütre murelikesse silmadesse, kallutas end ettepoole ja suudles teda.

      “Ära muretse minu pärast, Xenia. Mina teen seda, mida õigeks pean. Jään sulle igaveseks tänu võlgu selle eest, et sinu abiga saan veeta Robertiga kümme õnnelikku päeva.”

      Ta vaikis hetke ja lisas siis pühalikult:

      “See on ka kõik, mis mul on tulevaste aastate jooksul mäletada.”

      “Mõtle ümber ja abiellu temaga,” soovitas Xenia.

      “Ei!” vastas Johanna. “Ma olen kuningas Istvániga kihlatud ja ma tahan saada kuningannaks. Sinu ainus ülesanne on minu jaoks koht soe hoida nii, et ei tuleks mingeid skandaale.”

      “Aga kuidas me teineteisega kokku saame?”

      “Jäta see kõik minu hooleks,” ütles Johanna muretult. “Küll ma kuidagiviisi paleesse ilmun, siis pead sa võtma oma raha ja koju minema.”

      See kõik kõlas väga lihtsalt, kuid Xenia tundis, et ta pole šokist veel päriselt toibunud ega suuda küllaldaselt protestida.

      “Kuidas sinuga jääb?” küsis ta nõrga häälega. “Kuidas sa… mis ta nimi ongi… lord Grattoni üles leiad?”

      “Armastusel on kummalised teed,” vastas Johanna. “Robert lubas mulle Doverisse vastu tulla, kuigi ma hoiatasin teda, et see on ohtlik. Ta läks varasema rongiga ja peab asja kuidagi nii korraldama, et me saame head aega öelda enne, kui ma üle La Manche’i sõiduks auriku peale astun.”

      Xenia sinist kleiti kinni nööpides jätkas Johanna:

      “Kui me kohale jõuame, läheme Lord Warden Hotelli. Robert on juba seal ja kui ma talle ütlen, et olen vaba ja võin temaga kaasa minna, on ta sinule väga-väga tänulik nagu minagi.”

      “Ta hakkab muretsema, kui saab teada, et tegid läbi rongiõnnetuse,” ütles Xenia.

      “Ma kujutan ette, et kõik terveks jäänud reisijad viiakse nii kiiresti kui võimalik Doverisse,” vastas Johanna. “Igatahes ära minu pärast muretse. Mul on piisavalt raha ja ma suudan ise enda eest hoolt kanda.”

      “Sa oled nii vapper.”

      “Sina aga oled ingel, ja see on kõige olulisem.”

      “Vastupidi, ma pean peast pisut põrunud olema, muidu ma poleks niisuguse meeletu plaaniga nõustunud!”

      “See on täiesti lollikindel. Ära tühiste asjade pärast muretse,” rahustas Johanna. “Vaata meid! Kes oleks võinud arvata, et siin on tuhande aasta pärast kaks nõbu, kes on teineteisega täpselt sarnased? See on nii pikk aega, et kõik on ammu unustanud, et meie emad olid identsed kaksikud.”

      “Sinu ema!” hüüatas Xenia. “Kujutle vaid, et ta näeb mind.”

      “Seda ei juhtu,” vastas Johanna veendunult. “Ja isegi kui tema ja isa sooviksid Lutheniasse ilmuda, kuna ma seal olin, oleks see neil järgmise kümne päeva jooksul võimatu.”

      “Miks nii?”

      “Sest nad on Peterburis tsaaril külas ega jõua Venemaalt nii kiiresti tagasi.”

      “See on tõsi,” lausus Xenia ohates ja tundis kergendust.

      “Nüüd ära enam muretse!” manitses Johanna. “Pead vaid ennast lõdvaks laskma ja las teised hoolitsevad sinu eest. Seda oskavad nad hästi. See ajab mind lausa hulluks! Kuid siis, nagu ema sageli ütleb, tulevad mulle appi isale omane ülemuslikkus ja kalduvus pigem käske jagada kui neid kuulata.”

      “Sinu isa… vihastab kohutavalt, kui saab teada, mida me… plaanitseme,” ütles Xenia.

      “Ta ei saa mitte kunagi teada,” vastas Johanna veendunult.

      “Muide, isa, ema ja kuningas István kutsuvad mind Xeniaks, teised mitte.”

      “Kui kummaline! Miks siis?”

      “Ema tahtis mulle ainult Xenia nimeks panna, sest oli sinu emale tõotanud, et paneb oma tütrele nimeks Xenia. Kuid isa nõudis tungivalt, et ma saaksin oma vanaema nime; samas kurdab kuningas, et ka tema tädi, keda ta põlgas, oli Johanna.”

      Xenia naeris, enne kui lausus:

      “Noh vähemalt ma siis tean reageerida, kui ta mind kõnetab.”

      Johanna vaatas end peeglist.

      Xenia tumesinine tihedalt taljes kleit, mis tõi esile tema hapra talje, langes kaunilt ta puusade ümber.

      “Sel kleidil pole väga vigagi,” lausus ta. “See võinuks veelgi hullemini istuda.”

      “Aga muud sul polegi ju selga panna.”

      “Sellest pole midagi,” vastas Johanna. “Robert võib mulle Doveris osta kõik, mida vaja, ja tegelikult on mul väga vähe vaja – ainult tema käed mu kaela ümber!”

      Johanna rääkis nii tuliselt, et Xenia põsed värvusid punaseks. Aga enne kui ta jõudis midagi öelda, koputati uksele.

      “Kas teiega on kõik korras, teie kuninglik kõrgus?” küsis meeshääl.

      “Peaaegu, tänan teid, härra Donington,” vastas Johanna. “Ma just sean end korda. Kohe olen valmis.”

      “Pole vaja kiirustada, teie kuninglik kõrgus.”

      “Tänan.”

      Nad kuulsid, kuidas sammud ukse juurest eemaldusid.

      “Kes see oli?” küsis Xenia sosinal.

      “Härra Somerset Donington,” sosistas Johanna talle kõrva. “Ta on Briti välisministeeriumist.”

      “Kas ta kahtlustab midagi?”

      “Ei kahtlusta. Ta nägi mind täna alles esimest korda.”

      Xenia ohkas kergendatult.

      “Nüüd mine tuppa,” kamandas Johanna. “Käitu natuke veidralt, sest oled veel šokis.”

      “Ja sina?”

      “Ma jään siia ootama, kuni sa vaateväljalt kaod.”

      “Ma ei… ma ei suuda seda teha!”

      Johanna suudles teda veel kord kiiresti põsele ja avas sõnagi lausumata ukse.

      Ta