Armastus lõpeb keskööl. Barbara Cartland

märkus

      Krahv Granville, tema kõrgeaususe peasekretär välissuhete alal aastal 1883, mil selles raamatus kirjeldatud sündmused aset leiavad, oli minu abikaasa sugulane.

      Minu valduses on tema allkirjaga pass minu vanaisa James Falkner Cartlandi nimele, et too koos oma naisega saaks välismaal reisida.

      See on nagu väga õhukesele paberile kirjutatud kiri, millel ülanurgas kuninglik vapp ning allääres allkiri.

      Suurbritannia püüdis tollal ja üldse kogu Victoria ajastu vältel diplomaatiliste kanalite kaudu Euroopas võimutasakaalu saavutada.

      1

      1883

      Rong, mis oli Victoria sõlmjaamast veerandtunnise hilinemisega välja sõitnud, püüdis kaotatud aega tasa teha.

      Xeniale tundus, et vagun rapub kuidagi ebaloomulikult.

      Kuigi see talle tol hetkel polnud meeldinud, oli ta nüüd rõõmus, et proua Berkeley oli tungivalt nõudnud akende korralikku sulgemist vältimaks suitsu sissepääsu.

      Oma tööandja vastas istudes mõtles Xenia juba vähemalt tuhandendat korda, kui õnnelik ta oleks võimaluse üle teisele poole La Manche’i sõita ja Prantsusmaad külastada, kui vaid proua Berkeley talle seda kogu aeg meelde ei tuletaks.

      “Enamik noori inimesi oleks vaimustuses, et saab Mandri-Euroopat näha, kuid sina peaksid olema eriti õnnelik,” ütles ta karmi ja närvidele käiva tooniga.

      Xenia teadis, et need sõnad viitasid jälle kurvale tõsiasjale, et ta oli pärast isa ja ema surma jäetud siia maailma ainsagi sendita.

      Xenia oli lootnud, et keegi tema sugulastest ehk hakkab tema eest hoolitsema, kuid juhtus hoopis nii, et neiukese võttis oma majja võõras naine, kes oma heategevuse üle väga uhke oli.

      Austatud proua Berkeley oli mõisniku lesk samas väikeses külas, kus Xenia oli kogu elu elanud.

      Suurem osa selle küla elanikest tegi tööd Berkeley mõisas, kuid Xenia isa oli olnud erand, ning piiga arvas, et proua Berkeley tundis südametunnistuse piinu sellepärast, et tal polnud võimalik Xenia isa ja ema eest hoolt kanda nii, nagu tal kombeks oli.

      Siiski tunnistas Xenia oma mõttes, et sel lõputul helduse jagamisel oli mingi võidukas kõrvalmaik.

      Näis täiesti võimatu, et proua Berkeley, kellel oli palju raha ja suur mõis, võinuks olla armukade vaikse tagasihoidliku proua Sandoni suhtes, kes ei teinud ainsatki pingutust, et end mingilgi moel maksma panna.

      Xenia ju teadis, et vastupidiselt proua Berkeleyle olid tema ema armastanud kõik lihtsalt tema kaastundliku, mõistva ja lahke oleku pärast.

      Proua Berkeley oli otsustanud hakata Sandonite eestkostjaks, ning tõsiasi, et nende ainus laps jäi saatuse hoolde, avaldas tema edevusele tugevat mõju.

      “Mida sa oleksid peale hakanud, kui mina poleks sind oma majja võtnud ja sinust oma seltsidaami teinud, makstes sulle sealjuures selle vähese eest, mida sa minu heaks teed, väärilist palka?” ei väsinud ta küsimast.

      Xenia arvates oli niisugune suhtumine ebaõiglane.

      Ta leidis, et proua Berkeley seltsidaami kohustusi täites pidi ta varahommikust hilisõhtuni vahetpidamata jalul olema.

      Alati oli vaja midagi tuua ja viia, alati oli vaja teateid edasi anda, rääkimata väikestest ülesannetest, mis kindlasti kuulusid hoopis toatüdruku kohustuste hulka.

      Kõige hullem oli see, et ta pidi tundide kaupa kuulama proua kaebusi ja kriitikat mitte ainult enda, vaid ka teiste inimeste suhtes.

      Proua Berkeley polnud mitte kunagi rahul. Ta ootas alati, et kõik oleks täiuslik, ja Xenia peas tekkis mässuline mõte, et proua Berkeley tõenäoliselt ei saaks ise arugi, kui ta selle täiuslikkuseni jõuaks.

      Xenia oli olnud kohutavalt õnnetu pärast oma isa ja ema ootamatut surma, mille põhjustas kogu Inglismaal levinud ja ka väikese Little Coombe’i küla vallutanud gripiviirus.

      Nagu arvata võiski, nõudis haigus ohvriks hulga vanu inimesi, ent suri ka palju lapsi ja isegi tugevaid tööinimesi, nende seas tema vanemad.

      See kõik oli juhtunud äkitselt ja Xenia suutis vaevu mõista, et on nüüd maailmas üsna üksi, et tal pole kedagi, kellest hoolida, ega kedagi, kes temast hooliks.

      Ülimalt heasoovliku ristiemast haldjana oli proua Berkeley toonud ta Berkeley Towerisse, ning veel enne kui Xenia pisarad jõudsid kuivada, avastas ta, et teda kamandatakse, nagu rügemendiülem käsutab noort sõdurit.

      “Nutmine ei tee sulle head,” ütles proua Berkeley teravalt. “Elu jooksul olen õppinud, et pole mõtet võidelda nende asjade vastu, mis on juba juhtunud, ja nende hulka kuulub ka surm.”

      Ta vaikis viivu ja lisas siis armulikult:

      “Sa peaksid juba ükskord selgeks saama, et oled eelkõige üks äärmiselt õnnelik noor naine, sest võtsin sind oma tiiva alla, ning sa peaksid üles näitama tänulikkust, püüdes teha kõik, mis ma sinult nõuan.”

      Oleks palju lihtsam, mõtles Xenia, kui proua Berkeley nõudmised tähendaksid mingeid kindlaid protseduure või igapäevaseid kohustusi, ent tema soovid muutusid mitte päevade, vaid lausa tundidega.

      “Te just äsja käskisite mul seda teha,” lausus Xenia mõnikord trotslikult, kui teda noomiti ja ninatargaks nimetati.

      “Pole oluline, mis ma enne ütlesin, praegu ma tahan seda ja ma loodan, et sa teed nii, nagu ma tahan,” nähvas proua Berkeley.

      Mõnikord hakkas Xenia juba ise uskuma, et ta ongi nii rumal, nagu proua Berkeley talle ikka ja jälle ütles.

      Isa oli tütart alati pidanud taibukaks ning ema oli teda sedavõrd sügavalt armastanud, et ei leidnud oma kallis lapses ainsatki puudust.

      Kui Xenia oli juba peaaegu terve kuu olnud proua Berkeley seltsidaamiks, jõudis ta järeldusele, et proua Berkeley otsib temas alailma vigu ainult ühel põhjusel – ta on tema arvates ülearu kütkestav.

      Võimatu oli muuta seda ilu, mille Xenia oli oma emalt pärinud. Sama võimatu oli varjata asjaolu, et ta oli teistsugune kui teised temavanused tütarlapsed.

      Inimesed hüüatasid teda nähes üllatusest ja ütlesid talle komplimente, mille peale proua Berkeley huuled vihast kriipsuks surus.

      Xenia tööandja võis nüüd olla juba üle neljakümne, kuid nooruses oli ta olnud kaunis daam, ning loomulikult oli talle vastumeelt, et igaüks, kes Berkeley Towerisse tuli, jäi üksisilmi Xeniat vahtima.

      Mõnikord küsis Xenia endalt, mis mõte on üldse kenal välimusel, kui see teda pigem kammitseb kui aitab.

      Ent oli ka momente, mil meesterahva silmis sähvatanud imetlus pakkus väikest lohutust. Ükskõik kui vana see mees siis ka polnud.

      “Võib-olla ühel päeval kohtan ma kedagi, kes mind armastama hakkab… Siis olen ma pääsenud.”

      Xenia teadis, et on proua Berkeley suhtes tänamatu, aga ta pidi päevast päeva kuulama, kuidas proua tema nime hüüab, temaga tõreleb ja teda mõnitab.

      See oli hoopis midagi muud võrreldes õnnega, mis teda kodus oli ümbritsenud.

      Nende väikeses õlgkatusega majas oli elu kulgenud vaikselt, ent märksa mõnusamalt kui teistes Little Coombe’i onnides.

      “See paik on tõepoolest peaaegu elamiskõlblik!” oli proua Berkeley öelnud, kui pärast matuseid majauksest sisse astus.

      Ta vaatas üle ka maitsekalt kujundatud toad ja mööbli, mis Xenia isa ja ema olid sinna pikkade aastate jooksul kogunud.

      Kõige rohkem rõhub siiski proua Berkeley armulikkus, otsustas Xenia.

      Ta oli korduvalt pidanud end tagasi hoidma, et mitte öelda vanemale naisele tõtt näkku oma ema kohta, ning siis rõõmuga tema reaktsiooni jälgida.

      Kuid see olnuks Xenia arvates püha saladuse reetmine.

      Ta oli siis olnud neljateistkümneaastane, kui proua Sandon ühel päeval ütles:

      “Küllap sa oled pead murdnud, mu kullake, miks ma pole sulle kunagi rääkinud oma isast ja emast või üldse oma perekonnast.”

      Xenia oli talle päranisilmi otsa vaadanud