Armastus lõpeb keskööl. Barbara Cartland

tean, et Dorottyn tundis minust puudust nagu mina temastki, kuid tema jäi koju ning tal polnud mingit võimalust püüdagi sidet leida, sest niisugune oli isa korraldus. Igatahes poleks ta minu aadressi niikuinii kusagilt teada saanud,” nentis proua Sandon.

      “Sa siis ei kirjutanud talle?”

      “Ei kirjutanud. Ma teadsin, et see tekitab suurt segadust.”

      “Ja nüüd on ta abielus?”

      “Jah, muidugi. Nägin teadet tema abiellumise kohta Prusseni suurvürsti Frederichiga aasta pärast seda, kui Sloviast lahkusin.”

      “Kõlab lausa suursuguselt.”

      “See on tegelikult sama mees, kelle isa mulle kaasaks oli valinud, aga vannun sulle, kullake, et ma poleks mitte mingi hinna eest tahtnud oma kaksikõega kohti vahetada,” vastas ema.

      “Kas tal lapsi ka on?” küsis Xenia uudishimulikult.

      “Ma ei tea,” vastas proua Sandon kurvalt. “Sa ju tead, et Inglise ajalehed ei tunne eriti suurt huvi väikeste Euroopa riikide vastu. Mõnikord mainitakse Sloviat ja kaks aastat tagasi ma lugesin, et mu ema suri.”

      “Kuid isa elab veel?”

      “Jah, ta on vana mees ja viimati lugesin tema kohta, et ta tervis on vilets. Mõtlesin, et ehk ta tuleb mõne tähtsa riigipüha puhul Inglismaale, kuid ilmselt on ta reisimiseks liiga haige.”

      Xenia hingas sügavalt sisse.

      “Ema, sind on kuningatütrena väga raske ette kujutada.”

      “Olen selle asjaolu juba ammu unustanud ja sinagi pead unustama.”

      “Ma ei taha unustada,” vastas Xenia. “Ma tahan seda hästi meeles pidada. Nüüd ma siis tean, miks isa sind su aristokraatliku nina pärast narrib.”

      Xenia hüppas püsti ja tormas seinal rippuva peegli juurde.

      “Minu nina on täpselt samasugune nagu sinul,” ütles ta. “Tegelikult olen ma oma punaste juuste ja roheliste silmadega sinuga väga sarnane. Kas ma sinu arvates olen aristokraatlik?”

      “Ma loodan, et sa käitud alati nagu sina ise, mis tähendab, et oled ühtaegu uhke ja vapper, arvestad teiste inimestega ja püüad neid mõista,” ütles proua Sandon.

      “Täpselt nagu sina,” lausus Xenia. “Ema, ma püüan, ma tõepoolest püüan! See kõik on nii põnev!”

      “Tegelikult ei ole,” vastas proua Sandon. “Ja pea meeles, Xenia, et sa ei tohi mitte kellelegi öelda, kes ma olen. Minu isa nagu emagi, kui ta veel elas, käitus nii, nagu oleksin ma ammu surnud.”

      Nukker noot ema hääles liigutas Xeniat sügavalt, ta jooksis ema juurde ja põimis käed talle kaela ümber.

      “Pole midagi, ema. Sul oleme meie isaga ja me mõlemad armastame sind väga-väga,” sõnas ta.

      “See ongi kõige tähtsam,” ütles proua Sandon. “Mina omakorda võin sulle, Xenia, kinnitada, et hoopiski parem on elada väikeses majas, mis on tulvil armastust, kui suursuguses kogu maailmale avatud palees.”

      Xenia meelest oli ema rääkinud puhast tõtt, kui ta ütles et suures Berkeley Toweris polnud kohta armastusele ja ka teiste inimestega arvestati seal üpris vähe.

      “Armas taevas, mu tüdruk, kus sa küll nii kaua olid!” lausus proua Berkeley rahulolematult, kui Xenia tõi talle asja, mida proua oli palunud tuua, kuid mida tuli tükk aega otsida.

      “See oli kõige ülemisel korrusel,” selgitas Xenia vabandades.

      “Olen kindel, et sinu eas pole mõni korrus üles joosta mingi probleem!” nähvas proua Berkeley. “Kui ma juba midagi küsin, tahan ma seda otsekohe! Pead end kokku võtma ja täitma käsu võimalikult kiiresti.”

      “Ma kiirustasingi,” oleks Xenia tahtnud öelda.

      Aga ei maksa vaielda, mõtles ta. Proua Berkeley leiab ikka vigu, kui ta vaid tahab.

      Mõnikord tegi ta Xeniale etteheiteid, et see jookseb treppidest üles-alla ja annab teenijatele halba eeskuju.

      Öösel, lamades suures mugavas magamistoas, mis Berkeley Toweris tema kasutusse anti, sest see asus ta perenaise toa lähedal, nii et tüdruk oli iga kell kuuldeulatuses, igatses ta väikese kaldus laega magamistoa järele, nagu tal oli olnud kodus.Tolles tibatillukeses majas oli valitsenud rahu ja üksteisemõistmine, millest Xenia sai aru alles siis, kui seda enam polnud.

      “Sa isegi ei kuula, mida ma püüan sulle selgitada, Xenia,” kähvas proua Berkeley.

      “Palun vabandust,” lausus Xenia kähku. “Rattad teevad nii suurt müra.”

      “Ma ei kavatse üht ja sama asja kellelegi kaks korda öelda. Praegu rääkisin sulle, et pead olema väga ettevaatlik meie käsipagasiga, kui Doverisse jõuame. Suurel maal on kõik vargad ja röövlid ning ma ei taha oma väärtasjadest ilma jääda, kuna sina lihtsalt niisama logeled.”

      “Ma olen väga hoolas,” lubas Xenia.

      “Seda ma loodangi,” vastas proua Berkeley. “Pealegi olen selle eest küllaltki palju maksnud, et sind reisile kaasa võtta.”

      “Ma tean seda ja olen teid mitu-mitu korda selle eest tänanud,” ütles Xenia.

      “Seda sa peadki tegema!” vastas proua Berkeley. “Juba su rüü üksi maksis kopsaka summa. Ma ei saa ju endale lubada, et mu reisikaaslane näeb välja nagu kaltsudes kerjus.”

      Kogu see jutt oli Xeniale solvav ja ta põsed värvusid punaseks, kuid ta oli juba õppinud niisugust näägutamist vaikides taluma.

      Riided, mis Xenia Berkeley Towerisse kaasa oli võtnud, naeris proua Berkeley halastamatult välja.

      Muidugi olid ema õmmeldud rõivad odavast materjalist, kuid see-eest kaunid ja maitsekad.

      Proua Berkeley oli Xeniale ostnud mõned mustad kehakatted, aga kui neiu oli juba viis kuud leinariideid kandnud, nõudis emand, et ta peab igasugustest mustadest riietest loobuma.

      “Ma lausa jälestan seda värvi,” ütles ta. “Pealegi muudab see sind liiga teatraalseks, kui arvesse võtta sinu tavaliselt valget nahka ja silmatorkavalt punaseid juukseid.”

      Kuulekalt pani Xenia selga riided, mida oli kandud enne ema ja isa surma, kuid siis hakati tema üle naerma ning ta ei teadnud, kuidas proua Berkeleyd selle eest tänada, et ta talle uued rõivad ostis.

      Xenia mõistis ülihästi, et ka need pahandasid ta tööandjat, sest rõhutasid piiga heledat jumet ja punaseid juukseid.

      “Kallis, tema nahavärv on täpselt samasugune nagu sinul,” oli ta kunagi kuulnud isa emale ütlevat. “See on nagu magnoolia, mida tuleb puudutada ja siis suudelda.”

      Proua Berkeley riietevalik oli niisugune, mis Xenia magnooliakarva naha ära varjas, kuid juustega ei suutnud ta midagi peale hakata.

      Need olid punakaspruunid, mis eriti kütkestasid kunstnikke, ning täpselt sedasama värvi, nagu Winterhalter oli maalinud Elisabethile, Austria keisrinnale.

      “Nii et me oleme siis Euroopa kauneima kuninganna sugulased?” oli Xenia kunagi ammu ema käest küsinud.

      “Kui päris aus olla, siis on ta meile kauge sugulane,” vastas ema, “aga sinus on ka ungari verd.”

      Ta naeratas, kui jätkas:

      “Nüüd sa siis mõistad, miks ma tahan, et sa õpiksid nii saksa kui ka ungari keelt. Isa arvas, et see pole tähtis, aga mina arvan, et on.”

      “Ühel päeval võin ehk minagi Sloviasse minna.”

      “Meie rahvas on kahe naaberrahvuse segu,” selgitas ema, “kuid me oleme oma keeled kokku sulatanud. Suur hulk sõnu on tulnud saksa keelest, veel rohkem ungari keelest.”

      Ema näost oli selgesti näha, et ta oli äsja mõtetes rännanud kaugel minevikus.

      “Meie isa ütles alati, et me peaksime keeli oskama, päris kindlasti ka oma naabrite