Armastus lõpeb keskööl. Barbara Cartland

on keelt õppida, kui sa pole kunagi käinud selle keele kodumaal, aga kui sa seal oled, pole sugugi raske õppida rääkima kõiki Balkani maade keeli, eriti kui oskad juba saksa, prantsuse ja ungari keelt ja võib-olla natuke ka kreeka keelt.”

      Pärast seda, kui Xenia oma ema saladusest teadlikuks sai, hakkas ta usinasti keeli õppima, mis varemalt oli talle nagu isalegi tundunud aja raiskamisena.

      Kui nad proua Sandoniga kahekesi olid, ei rääkinud nad kunagi inglise keeles.

      Varsti hakkas Xenia unistama, et ühel päeval, olgu ka kõige odavamates ja raskemates tingimustes, võtab ta ette teekonna Sloviasse ja teistesse kuningriikidesse, mida ema oli nii hästi tundnud.

      Ta mõtles, et ongi juba sammukese unistuse täitumise suunas edasi astunud, sest proua Berkeley võttis ta Prantsusmaale kaasa.

      “Ma ei eeldagi, et sa prantsuse keelt oskad,” märkis ta tööandja.

      Ta toon pani Xenia mõtlema, et proua on oma arvamuses kindel ja tahab sellega oma üleolekut näidata.

      “Oskan küll prantsuse keelt,” kostis Xenia.

      “Kas tõesti?” küsis proua Berkeley kulmu kergitades ning lisas siis: “Muidugi, sinus on ju võõrast verd. Selles pole mingit kahtlust. Sinu ema ei näinud inglase moodi välja ja ei näe ka sina.”

      See ei kõlanud sugugi komplimendina ja Xenia ei saanud jätta selgitamata:

      “Minu ema polnud inglanna! Ta oli pärit Balkanilt.”

      “Ohoo – Balkanilt!” Proua Berkeley suus kõlas see nii, nagu olnuks kuuldus midagi alandavat.

      Kuna Xenia kartis, et proua võib tõesti väga pahaseks saada, muutis ta kiiresti teemat.

      Nüüd oleks ta tahtnud teada, kas ema oleks rõõmustanud selle üle, et Xenia on teel Prantsusmaale.

      Üksi voodis olles rääkis ta sageli mõttes emaga, just nagu olnuks ema siinsamas tema kõrval. Xenia kurtis talle, kui õnnetu ta ilma emata on.

      Samal ajal tundis ta selgesti, et tema poolt on väga isekas soovida, et ema oleks elanud ilma isata ja vastupidi.

      Nad olid teda armastanud, selles ei kahelnud ta põrmugi, kuid nende armastus kuulus siiski teineteisele ning Xenia teadis, et kui üks neist oleks ellu jäänud, oleks teine soovinud ainult surra, et jälle olla koos.

      Proua Berkeley vaatas kella.

      “Ei peaks enam kaua aega minema,” ütles ta. “Tõepoolest, rongiga reisimine on äärmiselt väsitav. Olen kindel, et neile vaesekestele, kes peavad reisima teise ja kolmanda klassi vagunis, on sõit eriti kurnav.”

      Xenia teadis, et see märkus oli mõeldud temale rõhutamaks, kui õnnelik ta peab olema, sest võib reisida sellistes mugavustes.

      Ta kavatses just kuulekalt oma tänulikkust väljendada, kui äkki kostis midagi plahvatusetaolist, millega kaasnes kõva mürtsatus, mis pani terve vaguni rappuma. Proua Berkeley karjatas kriiskavalt ja vagun kukkus ümber.

      Xenia ei karjunud, ta tundis vaid hirmu, mille ajel sirutas käed välja, et millestki olematust kinni haarata.

      Siis paisati ta kusagile külgsuunas ning ta kaotas teadvuse…

      Tasapisi hakkas Xenial reaalsustaju taastuma, ta kuulis kõrvus mingit uskumatult kummalist tagumist ning siis sai ta aru, et lamab maas.

      Ta tajus ebamääraselt, et keegi tõstis ta üles, kandis natuke maad edasi ning pani seejärel rohu peale maha.

      Silmi lahti tegemata kuulas ta hüüdeid ja karjeid, mis segunesid kusagilt välja paiskuva auru kimeda susinaga, mis omakorda muutis kõikide teiste häälte eristamise võimatuks.

      Siis tundis ta, et teda hakati kusagile viima, ja kuna ta oli uimane ja ainult pooleldi teadvusel, ei püüdnudki ta märku anda, et ta toimuvast midagi taipab.

      Väga aeglaselt jõudis talle kohale, et lamab mingisugusel kanderaamil, kuid kära oli pikemaks mõtlemiseks liiga vali.

      Väljapaiskuva auru susin muutus nii tugevaks, et hetk hiljem arvas Xenia, et ilmselt kantakse teda vedurist mööda.

      Mindi aina edasi ja siis lausus üks meeshääl:

      “Milline vedamine, et me ta nii ruttu üles leidsime! Ja õnn, et ka jaam on nii lähedal.”

      “Ma tean, mis… juhtus,” lausus Xenia endamisi. “Rongiõnnetus.”

      Talle tundus üsna imelik, et ta polnud sellest enne aru saanud, kuid kõik oli juhtunud liiga kiiresti – reisivaguni rappumine, plahvatus ja seejärel teadvuse kaotus.

      Ähmaselt meenus talle, et tal tuleks küsida proua Berkeley järele, aga see oleks olnud liiga suur pingutus.

      Ta tundis, et vajub teadmatusse… kuni hakkas jälle ümbritsevast aru saama ja mõistis, et teda kantakse mingisse hoonesse, sest ta kõrvu kostsid rasked sammud puupõrandal. “Siin on tal hea olla,” lausus meeshääl. “Saadan ta juurde arsti, kui mul õnnestub kedagi leida.”

      “Tee seda jah ja ütle härra Nibsile, et me leidsime ta üles. Tormas siin ringi nagu pöörane!”

      Xenia mõistis, et ta asetati põrandale. Siis kuulis ta lahkuvate meeste samme ja ukse sulgemist.

      Nii lamas ta seal paar minutit, seejärel avas suure pingutusega silmad.

      Ja avastas, et vaatab lage ja ebameeldivalt pruuniks värvitud seinu, ning oletas, et on raudteejaama ooteruumis.

      Justkui läbi udu meenus talle, et keegi oli öelnud, et õnnetus juhtus jaama lähedal.

      Ta sundis end istukile tõusma ja leidis, et oli arvanud õigesti, et teda toodi siia kanderaamil. Raam oli siinsamas linoleumiga kaetud põrandal.

      Ruum oli väiksem kui tavaline ooteruum ja peale raske pingi seisid kamina ees veel kaks tugitooli.

      Aeglaselt, väga-väga aeglaselt tõusis Xenia jalule.

      “Kõik luud on terved,” mõtles ta rahuldustundega.

      Kui peavalu välja arvata, siis ei leidnud ta endal midagi viga olevat.

      Nõrkuse ja hirmu ajel võttis ta pingil istet.

      Ta käed olid paljad, kindad kadunud… Ta sõlmis kübarapaelad lahti ja võttis selle peast, lootes, et ilma kübarata hakkab pea selgemini tööle.

      “On juhtunud… rongiõnnetus,” lausus ta endamisi. “Kindlasti põrkas rong millegagi kokku, võib-olla teise… rongiga ja kokkupõrke tagajärjel veeres rööbastelt välja.”

      Ta ohkas ja avastas, et väriseb üleni ning ta käed ja jalad ei taha sõna kuulata.

      “See on… šokk,” mõtles ta. “Mida ma… peaksin tegema… jooma midagi sooja.”

      Siis, tundes häbi, et mõtleb nii palju iseendale, otsustas ta kõige kiiremas korras välja selgitada, mis oli juhtunud proua Berkeleyga.

      Päris imelik, et ooteruumi polnud toodud rohkem inimesi.

      Xenia märkas, et ruumil oli kaks ust ja ühes kaugemas otsas läikisid tumedad klaaspaneelid, millest võis arvata, et sealt sai edasi pakihoiuruumi.

      Ta ajas end uuesti jalule.

      Puus oli valulik, kuid teised kehaosad tundusid terved olevat. Ta kõndis ukse juurde ja avas selle.

      Tal oli olnud õigus. See oligi pakihoidla, ning pesukausi kohal rippus peegel.

      Ta silmitses end peeglis ja nägi, et on läbielatust väga kahvatu, mistõttu silmad paistsid veelgi tumedamad ja tohutu suured.

      “Ma joon… natuke… vett ja lähen siis… proua Berkeleyd otsima,” otsustas ta.

      Pesukausi peal oli kaks klaasi. Ta keeras kraani lahti ja laskis vee jooksma, nagu ema oli talle õpetanud – et sinna kogunenud rooste ja mustus saaksid välja voolata –, seejärel täitis ta ühe klaasi veega.

      Vesi oli külm ja Xeniale näis, et see viis mingi osa šokist ja loidusest minema.

      “Ma