Tiivuline võlujõud. Barbara Cartland

leedi oli soostunud üksnes tema kohalviibimise pärast oma abikaasaga ülemšerifi aiapeole tulema.

      “Küll ma annan teada, millal uuesti tulla saan,” ühmas ta.

      Ta väljus suvemajast ning kuulis leedi Bartleti pahast torinat veel põõsasteski, kuhu oli jätnud oma hobuse.

      Minema ratsutades valdas teda liigagi tuttavaks saanud kummaline lõplikkuse tunne, mis kinnitas, et ta ei lähe sinna enam iialgi tagasi.

      Ta ei teadnud, miks, kuid äkitselt ja ootamatult oli ta Eloise Bartleti vastu igasuguse huvi kaotanud.

      Markii taipas, et kui naine oli soovinud temaga hüvasti jätta ja tema oli vastanud, et selle triki ohvriks on ta varemgi langenud, siis oli selles midagi ülituttavat.

      Paraku oli korduvalt ette tulnud, et naised soovisid jätkata armatsemist hoolimata sellest, et kirg oli tuhmunud, ja võrgutada minekuvalmis meest, et too veidigi kauemaks jääks.

      “Nagu katkine grammofoniplaat, mis tüütuseni mängib üht ja sama viisijuppi,” mõtles markii.

      Taas kord pidi ta möönma, et on teinud vea, sidudes end naabrimehe naisega.

      Alguses, kui Eloise tegi ettepaneku, et suvemajakesest võiks saada nende kohtumispaik, oli muidugi põnev.

      Idee oli äärmiselt leidlik ja kindlasti polnud ta esimene sinna sattunud mees.

      Ent naine oli nii kütkestav, et markii ei muretsenud ei selle ega teenrite pärast, kes siidpatjade ja šampanja olemasolu eest hoolitsesid ning suurepäraselt teadsid, et leedi kellegagi vargsi kohtub.

      Ta ei hoolinud sellestki, mida mõtlevad tema oma teenrid, kui peremees käib hilisel pärastlõunal, pärast õhtusööki või mõnel muul tavatul ajal ratsutamas.

      Olnuks asjatu loota, et nad ses suhtes vagusi jäävad, ja markii oli üsna veendunud, et juttudel tema lugematutest armuvahekordadest pole otsa ega äärt.

      Tegelikult painas meest Vent Royalis ootav probleem, mis oli saanud alguse eelmisel päeval leedi Lydfordi saadetud kirjast.

      Tõtt-öelda oli leedi Lydford enese teadmata juba ligi kuu aja eest markiile tüütavaks muutunud ning mehe tunded pöördusid Eloise Bartleti poole, kes ilmus tema vaatevälja juba veidi enne lihavõttepühi.

      Markii vahekord Nadine Lydfordiga oli kestnud kauem kui enamik ta armulugusid.

      Nad olid viibinud Ducali kodusel jõulupeol, mis oli mehe arvates üks viimaste aastate vahvamaid üritusi, kuhu ta oli sattunud.

      Lõviosa peo toredusest oli kindlasti leedi Lydfordi teene, sest naine, kellega markii oli kohtunud juba kaks kuud varem, polnud üksnes kaunis, vaid ka suurepärane vestluskaaslane.

      Ta pildus alatasa sarkastilisi märkusi ja viskas kellegi kulul nalja. Kuid tema teravkeelsuse abil lihvis markii oma lepitusoskust, kuni ülejäänud peokülalistest nende tänulik publik sai.

      Toidud viisid keele alla, veinid olid imehead ja et ilm oli suhteliselt mahe, siis oli ka jahilkäik hertsogi hobustega tulemuslik.

      Markii tegi mõned oivalised lasud ja sai rekordsaagi. Ja balliõhtutel säras leedi Lydford oma teemantidega nagu tõeline diiva.

      Et leedi abikaasa oli tookord välismaal, siis ei pidanud markii oma lähenemiskatseid paaniliselt varjama ja nad olid segamatult koos nii söögilauas kui ka kaardimängus.

      Londonisse tagasi pöördunud, oli nende kirg lõkkele löönud ja tänu oma lõbujanustele sõpradele võis paarikest näha ühel majapeol teise järel, ka oli leedi alatasa Vent Royali külaliste nimekirjas.

      Aeg-ajalt toimusid suuremat sorti peod, mille aukülaline oli Walesi prints. Teinekord aga leidsid aset väiksemad üritused, kus markiil avanes soodne võimalus Nadine Lydfordiga omaette olemiseks ning tema nakatava huumorimeele nautimiseks.

      Ja siis juhtus märkamatult see, millest mees vaid ähmaselt teadlik oli – naise süüdatud leek hakkas värelema ning kustuma.

      Erinevalt leedi Bartletist ja teistest armukestest oli Nadine Lydford liiga kaval, et mehele igavest armastust vanduda või ennast talle avalikult kaela heita, sest ta oli otsustanud teha markiist oma võlude orja.

      Pealegi oli mees paljastanud oma kauaaegse elueesmärgi.

      Vastutulelikkusest sugulaste aastatepikkustele palvetele kavatses ta abielluda, kuid ainult nii-öelda vanamoelise neiuga, kes oleks talle truu ja eeskujulik kaasa.

      Leedi Lydford oli kindel, et nagu kõik mehed, unistas ka markii kellestki kuninganna-sarnasest.

      Kuninganna oli prints Albertit hullupööra armastanud ja kui too viimaks suri, oli valitsejanna lein niivõrd suur, et ta avalikkuse tähelepanu eest kõrvale tõmbus ja ihuüksi Windsori lossi elama jäi.

      Muidugi pidas leedi Lydford säärast käitumist ülimalt naeruväärseks, kuid ta teadis väga hästi, et kuninganna oli noore tüdrukuna äratanud kaitsjainstinkti kõikides alamates – alates sarmikast ja kütkestavast lord Melbourne’ist, kes teda lausa jumaldas.

      Lesepõlves jättis ta kõikidele õukondlastele ja riigimeestele mulje, et mehele pole suuremat austusavaldust kui oma naise meeletu lein ja veendumus, et mitte keegi ega miski siin ilmas ei suuda teda asendada.

      “Markii ihkab endale kuninganna Victoria “nooremat väljaannet”,” mõtiskles leedi Lydford endamisi, “ja sonib, et naine olgu hea ja ustav nagu mingisugune lollakas spanjel.”

      Kui lord Lydford teatas Indiast, et on kutsutud Simlasse asevalitseja juurde, kes talle ilmselt kuberneritööd pakub, siis oli naise otsus küps.

      Otsustanud markiist kümne küünega kinni hoida, tuli leida “laps-naine”, kes meest leedi Inglismaalt äraoleku ajal tegevuses hoiaks.

      Suessi kanali avamine oli India-reisi pikkust tublisti lühendanud.

      Tõtt-öelda kulus teekonnale ainult seitseteist päeva ja leedi Lydford, kes oli nüüd kuberneriproua, kavatses tingimata väikesele koduvisiidile tulla ning lootis selle vältel veenda markiid endaga kaasa minema.

      Markii viibis sageli välismaal ning leedi oletas, et kui kuninganna Victoriat mitte arvesse võtta, siis pidi kindel teadmine naise korralikkusest mehele vägagi meeltmööda olema.

      Naise võis soovitud ajaks luku taha panna, et ta ei saaks sekkuda oma seadusliku mehe muudesse tegevustesse, mis iganes need ka poleks.

      Mida rohkem leedi Lydford sellele mõtles, seda otsusekindlamalt kavatses ta markii endaga siduda, nagu seniajani polnud suutnud ükski naine.

      Kes võiks olla ideaalsem kui tema enda valitud pruut, kes on seejuures oma pere liige?

      Nadine Lydford oli äärmiselt edev naine ja tal oli selleks ka põhjust.

      Juba sellest ajast saadik, kui kohmakavõitu plikatirtsust sirgus kena neiu, oli austajaskond teda ilujumalannaks ülistanud.

      Pikka kasvu ja väärikas naine kandis luigekaela otsas uhket ja kõrki pead. Kui ta tuppa astus, olid kõik nagu tõusulainega jalust niidetud.

      Lord Lydfordile pani ta silma peale juba siis, kui sai teada, et leseks jäänud pururikka mehe süda on vaba.

      Nadine oli alles koolitüdruk, kui esmakordselt abiellus. Mees oli temast palju vanem ning tüdruk hakkas end õnnetuna tundma kohe, kui oli tajunud meeste joovastavalt imetlevaid pilke.

      Õnneks oli see liit lühike, sest abikaasa suri varsti.

      Vabadusse naastes oli neiul arvukalt salajasi ja lustakaid armulugusid ning ta hoidis ka uue võimaliku partneri leidmiseks silmad lahti.

      Esialgu tundus Lord Lydford ideaalvariandina, kuid hiljem taipas naine, et veidi kannatlikuma meele korral võinuks ta hoopis markiiga altari ette kõndida.

      Aeg-ajalt tegi säärane mõte meele nii mõruks, et Nadine unustas kõik abielu hüved ja isegi pöörase õnnetunde, mis teda oli vallanud, kui lord Lydford viimaks ta kätt palus.

      Nüüd oli see nutikas pea täis sepitsusi, kuidas üheaegselt oma abikaasat rahuldada – eriti nüüd, kus mees on tähtsal kuberneri postil